Joonatan Nõgisto: kõrghariduse tuleviku sulgumine

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Joonatan Nõgisto Autor/allikas: Erakogu

Mis juhtub siis, kui kõrgharidus ei õigusta enam selle omandamiseks võetud riski, kuigi majandussüsteem nõuab aina enam kõrghariduskraadi, kirjutab Joonatan Nõgisto algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Haridus on meie ühiskonnas võrdsete võimaluste võti – võrdne võimalus haridust saada peab seetõttu olema iga kodaniku sünniõigus.1
Lyndon B. Johnson

Selliste sõnadega õnnistas tollane Ameerika Ühendriikide president Lyndon B. Johnson 1965. aastal sisse kõrgharidusreformi, mille raames loodi esimene föderaalne õppelaenusüsteem. Reformi eesmärk oli teha kõrgharidus kättesaadavaks sotsiaalmajanduslikult vähekindlustatud perekondade lastele, pakkudes selleks võrdlemisi madala intressimääraga riiklikult tagatud õppelaenu.

Oma aja kohta oli tegemist radikaalse muutusega: kuni XX sajandi keskpaigani oli kõrgharidus Ameerika Ühendriikides üldjuhul jõuka ning suuresti valge eliidi privileeg. Sõjajärgne majandusbuum oli aga tekitanud nõudluse kõrghariduse järele ka kiiresti kasvavas keskklassis – üha teadmusmahukam majandus vajas haritumat tööjõudu.

1965. aasta ning ka järgmiste kõrgharidusreformide pärand on mitmetahuline. Ühelt poolt oli eesmärke silmas pidades tegemist erakordselt eduka poliitikaga. Nüüdseks on vähemalt bakalaureusetasemel kõrghariduse omandanud pool 25–64-aastastest ameeriklastest ning Ameerika Ühendriigid kuuluvad maailma kõige kõrgemalt haritud elanikkonnaga riikide hulka.2

Massikõrghariduse teine külg on aga pidevalt suurenev õppelaenuvõlg, mis on kogusummas kasvanud juba 1,7 triljoni dollarini. Kõrgkooli lõpetamise hetkeks ületab keskmise tudengi võlakoorem 36 000 dollari piiri.3

Kuna kõrgharidusega on kaua kaasnenud lõpetamise järel saadav kõrgem palk ning suuremad võimalused tööturul, on ameeriklased seni olnud valmis kõrghariduse omandamise nimel leppima märkimisväärse võlakoormaga. Õppemaksu kasvav tähtsus kõrghariduse rahastamisel on teiselt poolt andnud võimaluse avalikule sektorile vähendada investeeringuid kõrgharidusse.4

Kasvava õppemaksu ning vähenevate avalike kulutuste tõttu on Ameerika Ühendriigid suurriigina mujalgi maailmas järjest rohkem leviva trendi vahest kõige silmapaistvam näide.5

Kui Ameerika Ühendriikides on peamine poliitiline küsimus üliõpilaste suur võlakoorem, siis suuresti tasuta kõrgharidusega Eestis on põhifookuses kõrghariduse alarahastatus ning võimalus kehtestada rahastuse suurendamiseks õppemaks koos uue õppelaenusüsteemiga.

Kunstiakadeemia rektor Mart Kalm on tõdenud: "Kui isegi jõukates Euroopa riikides ei jõuta tasuta kõrgharidust anda, siis on paratamatu, et ka meil hiilib [era]raha kõrgharidusse sisse."6

Selle asemel et veel kord arutada tasulise/tasuta kõrghariduse eeliste ning puuduste üle, tuleks kõigepealt astuda samm tagasi ning küsida, kust tuleneb paratamatusena näiv surve liikuda õppelaenul põhineva kõrghariduse rahastamismudeli poole. Tõenäoliselt ei piisa küsimusele vastamiseks vaid Eesti kõrgharidussüsteemi loogikast, vaid tuleb vaadata maailmamajanduse trende.

Kõrghariduse mõtestamisel osana laiemast majandussüsteemist kasutatakse ühe võimaliku analüütilise tööriistana majandusgeograaf David Harvey kirjeldust tänapäeva kapitalistlikust majandussüsteemist kui väärtuse ringlemise protsessist.7

Toetudes Marxi käsitlusele väärtusest kui kapitalistliku ühiskonna kesksest korrastavast põhimõttest (abstraktne inimtöö, mille mõõduks on ühiskondlikult kasulik tööaeg), näeb Harvey kapitaliringlust koosnevat kolmest eristuvast, kuid üksteisele tuginevast momendist:

  1. väärtuse ja lisaväärtuse loomine, rakendades tööjõudu ning tootmisvahendeid kaupade tootmisel,
  2. väärtuse realiseerimine turul, muundades tootmises loodud väärtuse selle rahavormiks,
  3. väärtuse jaotumine kapitaliringluse osaliste vahel kasumi, palga, maksude, intressi ja muude vormide näol.

Abistav analoogia on siinkohal ehk veeringlus: nagu vesi võib esineda vedeliku, veeauru või jääna, omandab väärtus kapitaliringluses eri vorme. Kapitaliringluse momendid küll eristuvad üksteisest, kuid pole kunagi eraldiseisvad: väärtuse esinemine ühes vormis eeldab korraga kõigi teiste vormide olemasolu. Kui ringlus kusagil takerdub, kipuvad raskused kiiresti tekkima ka mujal.

President Johnsoni kõrgharidusreform tehti ajal, kui makromajanduslik põhiprobleem oli väärtuse realiseerimine – kuidas tagada, et kõik toodetud kaubad leiaksid turul ostja? Lõpmatut kasvu eeldav kapitalistlik majandussüsteem sunnib pidevalt uusi vajadusi ja soove looma.

1950. ja 1960. aastatel oli välja kujunenud klassikaline ameerikalik keskklassi elustiil, mille märgiks oli oma maja äärelinnas, isiklik auto, televiisor, külmkapp ja muu sellesarnane. Kõrgharidusest oli samuti saamas normaalse elu osa ning üha sagedamini tööturule sisenemise eeldus.

Pidevalt uute kaupade ja teenuste pakkumine ning vajaduseks muutmine sai võimalikuks kiiresti kasvava tootlikkuse ning tehnoloogilise arengu tõttu, kuid selle eeldus oli omakorda nõudlus, et loodud väärtust oleks võimalik realiseerida.

Kapitaliringluse vaates on siinkohal tegemist vastuoluga: nõudluse allikaks on peamiselt tööliste palk, mis on väärtusloome seisukohalt hoopis tootmiskulu, mis tuleb igal kapitalistil minimeerida. Viimati selle vastuoluga silmitsi seistes (1930. aastate ülemaailmse majanduskriisi ajal) väljuti kriisist poliitiliste meetmetega, mis tugevdasid töötajate positsiooni tööturul ning tagasid neile ühiskonna loodavast koguväärtusest senisest suurema osa.

Sõjajärgsel perioodil, kui Ameerika Ühendriigid olid kindlustanud oma positsiooni tööstus- ning finantsmaailma keskmena, oli majanduse mootoriks erakordselt suur sisenõudlus. 1960. aastate keskpaigaks olid selle mudeli piirid hakanud juba endast märku andma. Kuna palka ei olnud rohkem võimalik tõsta, siis oli vaja leida teine viis, kuidas edaspidi tõhusalt nõudlust kasvatada.

Kuidas tagada kättesaadav kõrgharidus, kui suurem osa inimestest ei jaksa selle eest maksta?

Lahendus peitub krediidisüsteemis. Krediit ehk tarbimise eest tulevikus maksmine on alati olnud osa kapitaliringlusest, kuid selle roll ning tähtsus on ajas muutunud. 1960. aastatest saadik on see olnud tarbijakrediidi kujul üha olulisem tõhusa nõudluse allikas.

Kodumajapidamiste võlakoormus on seetõttu Ameerikas plahvatuslikult kasvanud ning jõudis möödunud aastal 14,5 triljoni dollarini. Õppelaenuvõlg, kusjuures, on kodulaenuvõla järel võlakoormuse komponendina teisel kohal,8 samal ajal kui reaalpalk on tootlikkuse kasvust olenemata stagneerunud 1970. aastatest saati.9

Harvey on seda protsessi kirjeldanud kui "tuleviku sulgumist" (foreclosing the future): kui majanduskasv ei ole olemasolevate ressursside pinnalt enam võimalik, ei ole muud võimalust kui hakata elama tuleviku arvel.

Võlakohustus on oma olemuselt kohustus teha tulevikus tootlikku, lisaväärtust tootvat tööd. See võla distsiplineeriv jõud on tänapäeva kapitali taastootmise perspektiivist kriitilise tähtsusega. Miljonite noorte ameeriklaste vaatepunktist tähendab see, et pärast kõrghariduse omandamist on nende tulevikuvõimalused hoopis suurel määral kitsendatud.

Kasvav võlakoorem sunnib edasi lükkama elusündmused, mida on seni peetud täiskasvanuks saamise verstapostideks. Hiljutine küsitlus näitab, et 21 protsenti õppelaenuvõlglastest on pidanud edasi lükkama abiellumise, 26 protsenti lastesaamise ning 36 protsenti oma kodu ostmise.10

Mida aeg edasi, seda rohkem ähvardab aga suureneva võlakoorma tingimustes esile kerkida kriis majandusliku väärtuse loomises. Kui kaob usk, et tulevikus suudetakse toota piisavalt väärtust võlakohustuste katmiseks, siis jookseb kokku kogu kapitaliringlus.

Sisuliselt ähvardab tume tulevik muuta kapitalismi hiiglaslikuks Ponzi skeemiks. Õppelaenuvõla puhul annab akumulatsiooni piir ennast juba aina enam tunda: viimastel aastatel on õppelaenuvõlglaste maksevõimetus kiiresti kasvanud ning ennustuste kohaselt jääb 2023. aastaks õigeaegse tasumisega hätta üle 40 protsendi võlgnikest.11

Tekib küsimus, mis juhtub siis, kui kõrgharidus ei õigusta enam selle omandamiseks võetud riski, kuigi majandussüsteem nõuab aina enam kõrgharidusega inimesi.

Eestis on kõrghariduse alarahastamine olnud eelkõige väärtuse jaotumise probleem, millel on tagajärjed nii väärtusloomele kui ka selle realiseerimisele. Eesti kõrgharidus on valdavas osas avalikult rahastatud ehk seda peetakse üleval kapitaliringlusest maksude teel avalikult omastatud väärtuse toel.

Kapitaliringluse perspektiivist puudutab poliitiline küsimus esmalt seda, kas Eesti riigil on võimekust ning tahet kõrgharidust avalikult rahastada piisaval määral, et tagada kõrget väärtust loova oskustööjõu (taas)tootmine. Aastaid kestnud tööjõupuuduse tõttu on see Eesti majandusele kriitilise tähtsusega küsimus ja näiliselt eitav vastus on kindlasti üks kõrghariduspoliitikale suunatud surve allikaid, kuid see ei ole ka kogu lugu.

Praegu toimib kõrgharidus avaliku hüvena kapitaliringluse perifeerias. Kõrgharidus ise ei oma klassikalises tähenduses väärtust, kuid sellest tulenevad teadmised, oskused ja hoiakud on ettevõtjatele justkui tasuta kingitus, mis võimaldab suurendada tööjõu tootlikkust ja seeläbi lisaväärtuse normi.

Otsides võimalusi jätkuvaks kasvuks, on kapitalil aga erakordne võimekus hõlmata eelnevalt kapitaliringlusest väljaspool korraldatud eluvaldkondi. Kõrghariduse kaubastamine ehk selle tasuliseks muutmine tekitab juurde kohti, kus on võimalik teenida hõlptulu (kreeditoridele õppelaenu eest makstav intress) ning lülitada kõrgharidus tihedamalt kapitaliringlusse. Kapitali kasvunõudeid arvestades varjutab see tendents märgatavalt noorte ja tulevaste põlvkondade tulevikku.

Tõenäoliselt ei leidu Eesti poliitikas palju neid, kes väidavad, et rahvusvahelise konkurentsivõime tagamiseks ei ole vaja kõrgelt haritud elanikkonda.

Küsimus ei ole tegelikult selles, kas kõrgharidus peaks olema võrdselt kättesaadav, vaid selles, millise mõõdupuu järgi võrdne ligipääs määratleda. Võrdne võimalus kõrgharidusele kui kaubale tähendab kõikidele piisava ostuvõime pakkumist (eelduslikult krediidi toel).

Võrdne võimalus kõrgharidusele kui avalikule hüvele tähendab aga midagi muud. Kaubastamisvälises vormis tagatakse kõrgharidusele ligipääs väljaspool turumehhanismi. Kuigi põhimõtteid ligipääsu määratlemiseks võib olla mitmeid, on egalitaarses ühiskonnas ligipääsu tingimuseks vaid võimekus omandada kõrghariduse pakutavad teadmised, oskused ning hoiakud, millest tulenev hüve on vabalt kättesaadav kõikidele.

Ameerika praegune õppelaenuvõla kriis on möödunud kümnenditel tehtud poliitiliste otsuste tulem. Nende eesmärk oli küll näiliselt õilis: anda kõigile võimalus kõrgharidus omandada. Meile on see kriis hoiatuseks, et mitte sattuda teele, kus noored ning ka tulevased põlvkonnad sunnitakse võlaorjusse.

Kapitaliringluse vajadustest tingitud majanduses tekitab tehnoloogia areng ja tootlikkuse kasv paratamatult surve uute kaubastatavate soovide ja vajaduste järele, kuid avab sama hoobiga ka võimaluste akna hüvede kaubastamisest vabastamiseks.

Ärgem unustagem, et sellised avalikud hüved nagu tervishoid, põhi- ja keskharidus ning töötuskindlustus on kaubastamisvabad teadlike poliitiliste otsuste tulemusena. Ärme kaota kõrghariduspoliitikas kohta poliitikale.


1 Lyndon B. Johnson, Statement by the President Announcing the Calling of a White House Conference on Education. Online by Gerhard Peters and John T. Woolley, The American Presidency Project.
2 OECD (2021), Population with tertiary education (indicator).
4 Ronald Brownstein, American Higher Education Hits a Dangerous Milestone. – The Atlantic 3. V 2018. America's Declining Investment in Higher Education – The Atlantic
7 David Harvey, Marx, Capital, and the Madness of Economic Reason. Oxford University Press, New York 2018.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: