Rene Leiner: kaua võib termomeetriga vanust mõõta?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Rene Leiner Autor/allikas: Merle Leiner

Enamik õpetajatest ei ole elades loonud ühtegi töökohta ega maksnud kellelegi välja ühtegi palka. Samal ajal peetakse just neid ekspertideks selles, milliseid inimesi me koolist ellu peame saatma. Võib-olla oleks tõesti viimane aeg, et eksamiülesandeid hakkaksid koostama mitte õpetajad, vaid ettevõtjad ja teised tööandjad, kirjutab Rene Leiner.

Ajal, mil kirgi kütavad distantsõpe, akadeemilisi õpitulemusi keskmesse seadvad koolide edekabelid, eksamid, katsed ja uus haridusminister, oleks ehk kõige sellega seoses paslik rääkida hoopis millestki olulisest.

Nimelt on viimastel aastatel hariduselus väga palju juttu olnud hindamisest. Kahtlemata ongi see väga oluline ning mõneski mõttes võtmetähtsusega küsimus, sest mida hindad, seda saad, nagu öeldakse. Küll aga pole ma väga kindel, kas see fookus on nüüd just päris õigesse kohta asetatud.

Käib ju peamine piikide murdmine selle ümber, kas koolis on vaja hindeid panna või mitte. Ei salga, et olen minagi selles osas patune ja väga palju tähelepanu just sellele dispuudile pühendanud, olles olnud väga suur ja veendunud sõnaliste hinnangute toetaja. Arvan praegugi, et sõnaline põhjendatud tagasi- ja edasiside ütleb igale inimesele eelduslikult rohkem kui mis tahes hinne, täht või number.

Vähemalt annab see sulle rohkem suuniseid, kuhu ja kuidas edasi minna. Juba 2018. aastal ministeeriumi tellimusel valminud ning Merli Akseni jt poolt koostatud Eesti üldhariduskoolide hindamissüsteemide ülevaate lõppraportist loeme koolide endi poolt välja toodud hulgaliselt traditsioonilise viiepallisüsteemi puudusi, mis ei võimalda piisaval määral täita tänapäevase hindamise eesmärke ehk toetada õpilaste arengut.

Viiepallisüsteemi puudused võib koolide vastuste alusel omakorda jagada kolme kategooriasse. Viiepalliskaala:

  1. on arusaamatu ja mitteinformatiivne;
  2. soosib negatiivse hinnangu andmist;
  3. ei motiveeri õpilasi piisavalt.

Peamine argument viiepallisüsteemi vastu oli vastanute sõnul asjaolu, et numbriline hinne ei anna piisavalt infot õpitulemuste saavutamise kohta.

Einar Värä on lisanud sellele tabavalt, et meil üldhariduses kasutatav kokkuvõtva hindamise viis mõõdab mitte õppija arengut, vaid peaasjalikult puudujääke (vigade arvu) ehk, kasutades Leonardo da Vinci väljendit, "ebaõnnestumise sügavust" (la profondita del fallimento).

Kahtlemata ei ole numbriline hindamine sellisel kujul, nagu see praegu Eestis koolisüsteemis käibel on, kantud mitte üksnes kurjast vaimust, vaid ka sisuliselt ebamõistlik, et mitte öelda ohtlik. Vigade otsimisele keskenduv, "punase pliiatsi" fenomen.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid hoopis sellest, et me peame ühiskonnas selle fookuse nüüd tehniliselt poolelt sisulise peale ümber sättima. Päeva lõpuks ei ole nii oluline, milline on hinnangu või hinde formaalne kuju või väärtus. Sellest palju-palju olulisem on see, et saaksime aru ja lepiksime kokku, mida me hindame ja miks.

Kaheksa üldpädevust

Põhikooli riikliku õppekava preambulas seisavad kaheksa käsku ehk üldpädevust, mille saavutamisele peavad olema allutatud kõik muud koolis tehtavad tegevused ning kogu õppetöö.

Inimesele, kes igapäevaselt seda dokumenti ei loe ja haridussüsteemis ei tööta, on hea siinkohal meenutada, et nende kõige olulisemate pädevuste hulka kuuluvad kultuuri- ja väärtuspädevus, sotsiaalne ja kodanikupädevus, enesemääratluspädevus, õpipädevus, suhtluspädevus, matemaatika-, loodusteaduste ja tehnoloogiaalane pädevus, ettevõtlikkuspädevus ning digipädevus.

Kuigi siin leidub viiteid ka konkreetsetele õppeainetele, siis tegelikkuses on need ikkagi rõhuvas enamuses aineülesed pädevused, mida tuleb õppida igas ainetunnis, läbi kogu stuudiumi üheksa aasta.

Kui paljusid nendest pädevustest mõõdetakse lõpueksamitel või gümnaasiumite sisseastumiskatsetel ning mil moel? Milline on kooli pädevus ja oskus neid mõõtmisi teostada? Tundub, et mitte ülemäära suur.

Praegugi räägib minister sellest, kui oluline on kontrollida distantsõppel tekkinud mahajäämust teadmistes või nende omandamist ajast ja arust eksamitega, kus enamikku neist kõige olulisematest pädevustest ei mõõdeta isegi kaudselt mitte. Kuigi ka poliitikutele, rääkimata haridusinimestest, peaks juba pikka aega selge olema, et need vanad mõõteriistad ei tööta enam ammu. Eriti kui kaaluga pikkust või termomeetriga vanust mõõta.

Koostöine õpe on koolides sageli taandunud tühipaljaks grupitöö vormi üleekspluateerimiseks, millel puudub ehk grupitöö mõtte ja sisuga tegelik sidegi. Lootusetult aetakse koolides segi koostöös õpe ja koostööpõhine õpe. Iseseisvus, koostöö, sotsiaalsed oskused ja ettevõtlikus säilivad lastel pigem loomupäraste kui arendatud oskustena. Seda näevad tööandjad.

Enamik õpetajatest ei ole elades loonud ühtegi töökohta ega maksnud kellelegi välja ühtegi palka. Samal ajal peetakse just neid ekspertideks selles, milliseid inimesi me koolist ellu peame saatma ning kuidas ja millega nende inimeste oskusi, teadmisi, pädevusi ehk õpiväljundite saavutamist mõõta.

Võib-olla oleks tõesti viimane aeg, et eksamiülesandeid hakkaksid koostama mitte õpetajad, vaid ettevõtjad ja teised tööandjad. Kus suurel osal või koguni enamikel ülesannetel ei oleks ühte õiget vastust, mida oleks eelnevalt võimalik "ära õppida". Just siis modelleeriks ka haridussüsteem rohkem seda, milleks see on loodud - ettevalmistust eluks, mitte toimetulekuks haridussüsteemis endas.

Õpetajate koostööharjumused on nõrgad

Hiljuti minu lugemislauale sattunud viie aasta tagune Mailis Ostra uurimistöö sotsiaalsete kompetentside õpetamisest põhikoolis ütleb üheselt, et nende kompetentside õpetamine põhikoolis on juhuslik ja sõltub konkreetse aineõpetaja subjektiivsest lähenemisest.

Kõik uurimuses osalenud teevad küll midagi, kuid omavahel parimaid praktikaid ega ideid ei jagata, mistõttu puudub suurem mõju. Võib järeldada, et õpetajate koostööharjumused on nõrgad.

Kuigi asjad on aastatega siiski veidi paranenud, näeme rahvusvaheline õpetamise ja õppimise uuringu TALIS tulemustest jätkuvalt, et õpetajad on küll kaasaegsetest õpimeetoditest ja lähenemistest teadlikud, aga rakendavad neid väga vähesel määral.

Koolid ja ennekõike gümnaasiumid keskenduvad jätkuvalt pigem akadeemilistele teadmistele kui üldpädevuste kujundamisele. Viimane on pigem juhuslik tegevus, mille täitmine on parimal juhul deklaratiivselt kirjas õppe- ja ainekavades, kuid mille täitmist keegi ei seira ega mõõda. Ja milleks seda vajagi, kui järgmisele haridustasemele jõudmiseks seda keegi ei küsi.

Enne kui ei küsi, ei muutu midagi ka koolis. Kahjuks. Hoolimata sellest, et kõiksugu elukestva õppe riiklikud strateegiad ja muud toredad dokumendid rõhutavad just iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetavat, õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust arendavat õpikäsitust.

Oluliseks peetakse suhtlemis- ja läbirääkimisoskuseid, kriitilist mõtlemist, pingetaluvust, koostöövalmidust ja eestvedamist, eneseregulatsiooni oskust, arutlus- ja esinemisoskust jne jne.

Õpetajad ja koolijuhid võiksid lõpuks aru saada elementaarsest - akadeemilised oskused ei aita mitte kuidagi saavutada üld- või võtmepädevusi, kuidas soovite. Küll aga on selge, et üldpädevused aitavad väga suurel määral kaasa akadeemiliste teadmiste ja oskuste paremale saavutamisele.

Koolis õppimine on suuresti asi iseeneses

Praegune ootus ja vajadus on väga lihtne. Tööturul vajatakse inimest, kellel on iseseisva mõtlemise ja otsustamise oskus, kes suudab ise püstitada keerulisi probleeme ja ülesandeid ning neid ise ka lahendada, kes on võimeline kiiresti kohanema ja ümber orienteeruma, kes ei oota käsklusi ning ei soorita trafaretseid lahenduskäike. Inimesi, kes oskavad teistega koostööd teha, kelle sotsiaalsed oskused on väga head, kes on loova ja kriitilise mõtlemisega ning kokkuvõttes, kes on ettevõtlikud.

Muidugi ei tohi sõna ettevõtlik ajada segamini sõnaga ettevõtlus või ettevõtja, mida sageli koolideski siiski veel tehakse. Tänapäeval jääb aina vähemaks töökohti, kus lõpptulemus sõltub vaid ühe inimese panusest. Kasuks tuleb ka võõrkeelte oskus. Ja ongi kõik. Ülejäänu tuleb sellega juba ise kaasa. Nii lihtne see ongi.

Jah, need on ilusad sõnad ning kõlanud ka paljudel haridusnõupidudel, sh ministeeriumi poolt, aga hindamine on koolis jätkuvalt suuresti ainepõhine ja väga individuaalne. Kiireid muutusi pole olnud ning sellel on ka oma põhjus.

Nagu tööturu ootused, nii ei tohiks ka õppimine olla enam mingite trafaretsete lahenduste ja "õigete" vastuste andmine, siis sama oluline ja kindlasti keerulisem on see, kuidas trafaretse hindamise paradigmast liikuda õppekavas märgitud aineüleste pädevuste hindamisele.

See hindamine on jäetud iga kooli ja lõpuks iga õpetaja enda otsustada ja vastutada. Kuna tegemist on väga keerulise ülesandega ning vanast eta-mata-inka-füssa hindamisskeemist on raske välja tulla, siis ega me väga kaugele selles vallas ei ole jõudnud.

Kui palju kõnelevad üldpädevuste arengust või tasemest meie laste põhikooli lõputunnistused? Sisuliselt pole seal sellest sõnakestki. Ikka leiame sealt üksnes numbrid, mis asuvad üksikult seisvate õppeainete taga.

Muidugi võib kooli vaadelda või käsitleda ka lihtsalt muust elust eemal seisva inkubaatorina. Et ongi maailm maailmas, kus eesmärk on hästi läbida just see kadalipp, saavutada need eesmärgid, mida seatakse seal ning millel reaalse elu vajadustega võib, aga ei pea olema, väga palju ühist. Teame ju palju inimesi, kes on väga head õppimises, kes saavad kuni ülikoolini välja väga hästi hakkama, aga kelle oskused tööturul samaväärselt hakkama saada ei ole sugugi nii hääd.

Ehk siis praegu on koolis õppimine ikkagi suuresti veel asi iseeneses. Mitte, et see nüüd üdini halb oleks ning minugi poolest, võime ju kokku leppida, et nii see on ja nii see jääb, aga kui me juba õppekavades ja hariduspoliitilises retoorikas oleme võtnud teise suuna, siis tuleb ka hindamises jõudsate sammudega neile eesmärkidele lähemale tulla. Ühte sammu astuda.

Vastasel juhul mõõdame jätkuvalt pikkust kilodes ja kaalu meetrites. Kuidas ja mis meetoditega seda teha, ongi keerulise dispuudi küsimus, millele minulgi hääd vastust ei ole, sest siin tuleb astuda välja raamist, kastist ja trafaretist. Neid lihtsalt ei tohi eksisteerida. Ja astuma peab. Pidi juba eile.

Igatahes jõudu härradele ja prouadele siingi artiklis mitmeid kordi mainitud õppekava põhiväljundite ehk üldpädevuste ja jätkuvalt ka ainealaste teadmiste hindamisel numbritega. Eks hakkame siis edaspidi ka kõikide nende dogmaatikutest õpetajate, reaalipoiste ja koolijuhtide, kes meedias hindamise teemal lärmavad, tööpanust hindama numbriliselt, kirjutades palgalehele igal kuul erineva numbri, seda seejuures sõnaliselt põhjendamata.

Palga diferentseerimine, kas just igakuiselt, aga aasta lõikes kindlasti, on sotsialismist läbiimbunud ametühingute kiuste muidugi üks progressiivsemaid ideid haridusmaastikul toimetajate tasustamise osas, aga see vajab täiesti eraldi artiklit.

Gümnaasiumid ootavad treenitud roboteid

On väga kurb, et paljusid gümnaasiumide direktoreid isegi ei huvita kuidas õpilased oma õppetööga põhikoolis hakkama on saanud, sest vastuvõtukatsetel neid asju ei mõõdeta, ega hinnata. Needsamad koolijuhid ei pea muidugi mitte kunagi enamikke neist inimestest, välja arvatud õpetajaks soovijaid, tööle võtma. Seda vähem eraettevõtjana neile ise palka maksma. Nende vastutus lõpebki riigieksamitega ära. Aga nii see olla ei tohi.

Sellel nädalal mõõdetakse näiteks Tartus ühiskatseteks (kuigi tegemist on ühe, mitte mitme katsega) nimetatava tegevuse käigus ära suur osa õpilasi, et selekteerida välja nende parketikõlbulikkus ühte või teise gümnaasiumisse sobivuse osas. Fantastika. Üheksa aastat õppimist ja üks otsustav test järgmisele "tasemele" jõudmiseks. Ja mis välja tuleb – gümnaasiumid ootavad jätkuvalt tõuaretuse läbi teinud treenitud roboteid, mitte neid, keda tööandja pikisilmi ootab.

Aga miks ma peaksin olema näiteks ettevõtlik või arendama oma sotsiaalseid oskusi, koostöövõimet, keeruliste probleemide tõstatamise ja nende lahendamisoskust, iseseisvust ja loovat mõtlemist, kui selleks, et koolisüsteemis järgmisele astmele jõuda, hinnatakse endiselt minu mingit konkreetset ainealast pädevust või täpsemalt öeldes oskust võimalikult hästi ära teha mingi standardtest, milleks olen halvemal juhul veel ka kuid harjutanud.

Veelgi enam, vaadates eelmiste aastate proovitesti, siis isegi matemaatikapädevuse osas ei hinnata nende testidega kaugeltki mitte kõiki osapädevusi, mis õppekavaski kirjas.

Mõõdame ikka individuaalset teadmist ja võimekust, selmet teha kasvõi üks osa nendest katsetest "Rakett 69" vms stiilis ülesannete lahendamise teel. Ütlevad, et ajamahukas ja kulutavad seejärel tuhandeid õpetajate töötunde sisseastumisvestlustele.

See on aga veelgi läbimõtlematum, et mitte öelda aega, raha ja inimesi raiskav peatükk. Kui haridusringkondades leiduks ükski inimene, kes suudaks mulle viidata kasvõi ühele tõenduspõhisele uurimusele või allikale, et selliste vestluste pidamine on mõjus, tõhus, finantsiliselt ja sisuliselt adekvaatne vahend valiku tegemisel, oleksin ma äärmiselt tänulik. Sellist allikat aga kahjuks pole.

Otse vastupidi. Ühegi taolise vestluse tulemus ei määra statistiliselt olulisel määral ära inimese akadeemilist edukust, tema hilisemat panust SKT-sse vms. Jah, muidugi on subjektiivselt võimalik (loodan, et seda siiski ei tehta) siin tekitada vastuvõetavate soolist tasakaalu (isegi kunagi ühe koolidirektori sõnastatud ihalus), välistada väga subjektiivsed antipaatiad (enamasti ebaolulist kõrvas pidades), tõsta sisse sugulasi-tuttavaid jne, aga juba peale kolme-nelja vestlust kaob igasugune järg ära ka vestlejatel. Isegi struktureeritud skeemis.

Illusoorne objektiivsus, mis tegelikult oli mõistlik subjektiivsus, aga hindamine on ja jääb igavesti subjektiivseks ja selles tema võlu ongi, mitte ei segune, vaid asendub meeltesegasuskokteiliga. Jah, lauda tuuakse veel üks argument, õpilase siseselgus. Andke kannatust. Otsustada jõuan ka ise.

Kas näiteks erafirma omanik, kes erinevalt koolidest ei saa raha riigilt, vaid peab selle ise teenima ning maksab hoopis ise maksudena raha riigile, et viimane saaks ka koolidele seda laiali jagada, oleks valmis matma nii palju aega, raha ja inimeste töötunde lihtsalt tühja?

Mitte kunagi. Igaüks võib ise nüüd neid arvutusi teha. Mina ühel korral tegin ja vähegi hea tuju säilitamise eesmärgil rohkem seda koledust läbi rehkendada ei soovi.

Aga kus on kala?

Hoolimata ülalkirjeldatud ihalustest lähevad progressiivne kool, õpetajad ja maailm endiselt teist teed. Ja pöördumatult. Otsustavalt. Allahindlust tegemata. Ilma paanikata. Armastades ja otsides. Arvamata. Ja mulle meeldib olla osa sellest. Ilmtingimata.

Samal ajal on mul tartlastesse hariduses alati rohkem usku kui teistesse, sest just siin on ikkagi ära tehtud suurimad viimaste aastate haridusuuendused ning ehk on ka ühiskatse nüüdseks jõudnud faasi, kuhu ta tegijate lubaduste kohaselt pidi jõudma juba oma neli-viis aastat tagasi. Või vähemalt neile unistustele lähemale.

Ehkki linna kodulehel olev annotatsioon kahjuks küll väga suureks optimismiks põhjust ei anna, kuid ehk on tegemist siin sellega, et sellel aastal on katse korraldamise jäme ots linna kõige konservatiivsema kooli käes.

Kui riigieksamite puhul on vähemalt annotatsioonis märgitud eesmärk enam-vähem eesmärgina käsitletav, siis Tartu ühiskatse puhul näitab asja läbimõtlematust juba fakt, et eesmärk on kirjeldatud läbi tegevuse enda ehk on juba eesmärgina läbikukkunud ehk ebaadekvaatne. Aga eesmärgistamisega on meil muidugi endiselt kehvasti, kuid see on juba hoopis teise raamatu teine peatükk.

Ja nii jõuavadki sageli ülikoolidest tööjõuturule inimesed, kes on väga hästi õppinud ära, kuidas võimalikult hästi sooritada kontrolltöid, teste (sh paljukiidetud PISA) ja eksameid, kuidas jõuda ühest koolist teise, aga absoluutselt mitte seda, mida tööandjad tegelikult vajavad ning mis on ilusate sõnadena kirjutatud põhikooli riikliku õppekava preambulasse.

Aga kus on kala? Kas selles, et me ei oska endiselt neid üldpädevusi lapse arengus toetada? Kas selles, et me küll räägime seda sõnades, aga oma sisemuses ei ole veel suutnud koolisüsteemi selgroogu tegeliku elu nõudmistele vastavaks murda? Kas selles, et me tegelikult kõike seda teeme, aga lihtsalt ei oska (või siis ei taha või ei julge) mõõta?

Ma siiralt loodan, et mitte esimesed kaks, vaid ikka see viimane. Aga räägitud, proovitud, katsetatud on ju palju, nüüd võiks juba midagi reaalset ka ära teha. Ministeerium, koolide omanikud, gümnaasiumid ise... Vaikus. Varjudele ei paista päike.

Seega lootust on, aga põhjust optimismiks mitte eriti, sest kui ka parimad spetsialistid, kes seatud kohtuma ja töötama kordades enamate õpetajatega kui mina elades jõuan ja suudan, räägivad eravestlustes sellest, et senikaua kui õpetajad nõuavad õigusi ja ei saa aru, et nad on koolis laste jaoks, ei muutu midagi.

Üldpädevused on selles kontekstis õpetaja jaoks kahjuks hiina keel. Nagu ka õppekavad, mida ühe teise hea spetsialisti sõnul on mõttega lugenud heal juhul ehk viiendik õpetajatest. Mul on vedanud, et töötan koolis ja inimestega, kelle seas on hinnas täiesti teistsugused aluspõhimõtted ja lähenemised.

Võtmeisik on jätkuvalt õpetaja

Võiksime nüüd siiski üheskoos ja igaüks eraldi mõelda, kuidas lõpuks jõuda selleni, et ka gümnaasiumid hakkaksid mõõtma neid omadusi, mida riik põhikooli lõpetajatelt ja tööandjad töövõtjatelt pikisilmi ootavad. Õieti mõeldud on juba aastaid, nüüd on viimane aeg tegudeks.

Eile või täna. Tahes või tahtmata. Aga ilmtingimata.

Tööjõuturule jõudes, tööintervjuul või veelgi enam tulevases tööprotsessis endas ei küsi meilt keegi mis tahes ainedistsipliini eksamite tulemusi ehk parafraseerides president Toomas Hendrik Ilvese ütlust, et mis toond on meid siia (ehk viis koolist kooli), see enam edasi ei vii.

Me oleme juba päris head hinnete panemises kontrolltööde eest, "õigete" vastuste andmises ja "valede" vastuste vältimises, PISA testides ja eksamite sooritamises. Kas aga sellest piisab, et vastata maailma ja tööandjate ootustele, on eraldi küsimus.

Kas koolidest tulevad täna koostöö- ja suhtlemisoskuste, iseseisvuse ning ennekõike ise keerulisi probleeme ja tööülesandeid püstitada oskavad ja suutvad või hoopis eksamitel etteantud ülesannetele "õigeid" ja standardsete lahenduskäikudega vastuseid edukalt andvad inimesed? Ehk siis - kas kool on ainult harjutusväljak ja kinnimaja?

Võimalik, et muutuse toimumiseks on vajalik teha haridusteaduses paradigmaatiline pööre kvantitatiivsetelt uuringutelt kvalitatiivsetele. Mine tea, võib-olla tagaks see tulevikus edu ja ülikoolist väljuksid inimesed, kes oskavad kvaliteeti hinnata ja seda ka rakendada. Sellisel juhul saaks süsteem ennast ise seestpoolt parandada.

Võtmeisik, nagu on kinnitanud paljud uuringud, sh Eesti põhikooli efektiivsusuuring, on jätkuvalt õpetaja. Õpetaja töö on sellest, et välja mõelda, mida õpetada, kordades keerulisem, täiesti imetabaselt eriline ja väärtuslik. Ja sinna marjamaale saabki lubada vaid oma eriala professionaale.

Hea õpetaja toetub oma igapäevases töös kõige paremale teadmisele neurokeemiast, neuroanatoomiast ja neuropsühholoogiast, kõige kaasaegsemale teadmisele kasvatus-, tunnetus- ja käitumisteadustest. Teisisõnu vastutab õpetaja selle eest, et teha omalt poolt maksimaalne, muutmaks õppimisprotsess tegelikult võimalikuks. Teha kõik, et see ei oleks valmistun hindeliseks tööks-saan hinde/arvestuse-unustan "õpitu", vaid ikka tegelik õppimine õpilase ajus.

Eraldi huvitav uurimustöö on kindlasti Eesti koolide raamatukogudes ja e-portaalides leiduva teaduskirjanduse, sh rahvusvaheliselt koteeritud eelretsenseeritavate teadusajakirjade koguse ja sisulise kvaliteedi analüüs. Muidugi võiksid või koguni peaksid ja koolide rahalisi võimalusi arvestades ehk koguni saaksidki nende portaalide sisud olla pigem riiklikul või kohaliku omavalitsuse tasandil koondatud ja ostetud või ülikoolidega jagatud.

Kokkuvõttes võib öelda, et kahjuks oleme Eesti koolisüsteemis ikkagi jätkuvalt tasemel, kus võrdleva näitena võib tuua vajaduse mõõta ja hinnata inimese rahvuslikku päritolu, aga meie mõõdame ja hindame tema vanust, pikkust, kehakaalu, hobisid, sokkide ja elutoa kardinate värvust, rinnaümbermõõtu, juuste pikkust, seksuaalset orientatsiooni või kassi olemasolu kodus.

Seejuures möönan, et nende kõige kohta teadmist omades võime vahel teha üsna kaugeleulatuvaid oletuslikke järeldusi ka inimese rahvuse kohta, kuid rõhk jääb sõnale "oletuslikke".

Üheksa, tosina või enama aasta jooksul peaksime olema suutelised siiski oletusliku asemel jõudma tegelike järelduste ja arusaadavate tulemusteni. Seni kahjuks pole. Aga lootus ja usk surevad viimastena.

Ülikoolides on väidetavalt juba isegi mingid mõõtmisvahendid valmis meisterdatud ja tuleb vaid õpetajaid hakata motiveerima neid kasutama, kuid andke veelkord kannatust. Tundub, et tuleme tagasi aega, mil käitumist ja hoolsust tunnistustele mõõdeti, millise rumaluse me oma koolis juba aastaid tagasi ära kaotasime. Selle üldpädevuste mõõtmise võib iga vähegi mõistlik ettevõtja ühe katselise tööpäevaga ära teha.

Küllap võiks või koguni peab seda suutma ka iga kõrgharidusega inimene, sh õpetaja. Ilma et ülikoolides selleks maksumaksja raha, aega ja inimesi kulutada ning veel kümme aastat rakendamist oodata. Pigem on ju küsimus selles, kuidas me koolides saaksime neid, enamikus inimloomusele omaseid andeid säilitada, vähem tappa ja heal päeval isegi arendada.

Seega, kuigi ka mul võivad valmis lahendused olemas olla, siis neid lugeja siit ei leia. See ei käiks juba uue paradigmaatilise lähenemisegagi kokku, kus igal on oma tee. Minu hüüe siin tähistab lihtsalt veelkord mõtet, et kuigi lihtsam on rääkida aiaaugust, siis tulemuslikum on endiselt rääkida aiast.

See, kuidas mõõta tegelikult seda, mida vaja ning kuidas see kõik legitimeerida, ongi nüüd haridusminister Liina Kersnale kõige olulisemaks väljakutseks, millega tegeleda ning miks mitte just sellega Eesti hariduslukku minna.

Potentsiaalilt peaks see olema tehtav, sest minister on varasemalt jätnud vägagi progressiivse haridusmõtleja mulje, kuid on ehk poliitelu reaalsusega kokku puutudes asunud esmalt hoopis odavaid PR-punkte koguma ning muutunud ootamatult kõige konservatiivsemate hariduselus toimetajate hääletoruks. On aeg vaadata tulevikku, mitte minevikku.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: