Isamaal viis protsenti liikmeid üleöö juures. Oli see teile üllatus?

Oli ja ei olnud ka. Iga piirkond võtab iseseisvalt liikmeid vastu, aga me [erakonna eestseisuses] teadsime, et Tartus ja Virumaal on uusi liikmeid rohkem lisandumas.

Kas Tartus koos Madis Sütiga Isamaasse tulnud ligi 400 inimest osalesid ka erakonna sisehääletusel, et millal peaks toimuma järgmine suurkogu ja uue juhtkonna valimised?

Nendest ei saanud keegi hääletusel osaleda ja ei osalenud ka. On väga õige, et nad võeti erakonna liikmeteks pärast hääletust.

Isamaa eestseisus kiitis heaks arutelukultuuri hea tava, mille järgi võib teie erakonnale avalikult vastanduvad liikmed parteist välja heita. Kardate ja lämmatate teisitimõtlemist?

Ei karda midagi. Ei karda kedagi. Hea [arutelukultuuri] tava alusel ei hakata kedagi välja viskama.

See on hea tava, nagu ka riigikogu liikme hea tava, kus on öeldud, et parlamendiliige ei avalda delikaatset informatsiooni ja vaidlused vaieldakse fraktsioonides…

On üks erinevus: riigikogu liikmeid, isegi kui nad rikuvad oma head tava, ei saa riigikogust välja visata.

(Seeder noogutab)

Aga ajakirjanduses Isamaa siseasjade arutamine on nüüd vääritu tegu ning avalik vastandumine oma erakonnale, samuti erakonna maailmavaate, poliitika, programmi, erakonnakaaslaste avalik halvustamine on erakonna maine oluline kahjustamine – mõlemal juhul võib erakonna liikme Isamaast välja arvata. Kõik on ju selge?

See hea tava ei ole karistusdokument, vaid hea tava, mis näeb ette hea poliitilise kultuuri ja kutsub üles erakonna liikmeid erakonna sees – just erakonna sees – aktiivselt arutama.

Parempoolsete ühenduse sünnist alates saavad erakonna liikmed teada nende algatustest peamiselt väljastpoolt Isamaad, nii oli ka nende viimase manifestiga, mida mina lugesin enne meediast. Hea tava on üleskutse, et ärme karda erakonna sisemist diskussiooni, räägime erakonna liikmetega, oleme julged erakonna sees.

Eriarvamustega Isamaa liikmetega võib suhelda avalik meedia, nad võivad oma mõtteid avaldada. Kuid avalik halvustamine on hoopis midagi muud, kui eriarvamused või kriitika.

Kas näiteks Lavly Perling võib kirjutada ERR-ile arvamusloo "Isamaa purjetab oma valikutega stagnatsiooni madalikule" ja Siim Kiisler Postimehele "Seeder ja tema poliitika viivad Isamaa kaduvikku" ning te ei aruta nende erakonnast välja viskamist?

Vaadake, ega maine kahjustamine ole must-valge. See ongi väärtus, mida tuleb kaaluda. Juba täna on meie põhikirjas piisavad alused, et üks või teine liige välja arvata, kui ta erakonna mainet oluliselt kahjustab. Selleks ei ole vaja veel ühte dokumenti vastu võtta.

Miks te siis võtsite?

Aga see on heatahtlik üleskutse… (Naeratab) See on üleskutse, et sõbrad, arutame erakonna sees asju aktiivselt, et Isamaa liikmed saaksid infot erakonna kohta kõigepealt erakonna seest.

Näiteks praegu arutame kohalikeks valimisteks valmistumise programmi, mis saadeti ka kõigile piirkondadele, ettepanekute esitamise tähtaeg on möödas, aga Parempoolsetelt ei ole ühtegi ettepanekut. Võib-olla need veel meedia kaudu tulevad, ei tea.

Hea [arutelu] tava taga ei maksa näha vandenõud ega otsida tonti.

Ei ole siis nii, et te kardate Parempoolsete avalikku häält ning tahate, et arutelu Isamaa poliitika ja tuleviku üle toimuks ainult erakonna sees, mitte avalikult.

Meie tahame, et see toimuks mõlemal pool – nii erakonna sees kui ka avalikkust kaasates laiemalt.

Teie ütlesite Isamaa esimehena meedias, et Parempoolsed on väike kärarikas vähemus. Kas see ei ole erakonnakaaslaste avalik halvustamine?

Ei, kindlasti mitte. Erakonna esimehena julgen ma väita, et jah, tegemist on vähemusega, kes on täna Parempoolsete taga.

Heitsite Parempoolsete juhtidele ette ääretut kriitilisust erakonna tegevuse suhtes. Nad peavadki kriitilised olema, sest teie märkasite küll eelmise valitsuse lagunemise märke, kuid ei teinud midagi ja Isamaa on nüüd opositsioonis.

Nii see ei ole.

Küsimuses peitub ette hinnang, et ei teinud midagi. Vastupidi. Mina tegin, arvan, et väga õnnestunult – ja mitte üksi, vaid toetudes [Isamaa] eestseisuse peaaegu konsensuslikule otsusele ja volikogu väga suure häälteenamusega otsusele – 2019. aasta valimiste järel, et me saime koalitsiooni ja oleme oma peamised valimislubadused kahe aastaga täitnud…

Mina räägin 2020. aasta lõpust.

Siia me nüüd jõuamegi. Väide, et ma ei teinud midagi, ei vasta tõele. Nii nagu ei vasta tõele ajakirjanik Toomas Sildami küsimus Andrus Ansipile, mida hiljuti kuulsin, et Seeder ei taha suhelda Kaja Kallasega.* Küsisin Kaja Kallaselt selle kohta lausa [riigikogu] infotunnis, tema väitis, et ei ole sel teemal teiega üldse suhelnud.

Aga teil on juba küsimuses fakt sees, et Seeder ei suhelnud, Seeder ei teinud mitte midagi. Seeder tegi küll, tegutsesime võimete kohaselt… See, mis õnnestus ära hoida 2019. aasta valimiste järel, Reformierakonna soov teha esimese eelistusena koalitsioon Keskerakonnaga, oli nüüd küpsenud hoopis teistel asjaoludel, väljaspool Isamaa võimalusi [sekkuda]. See olukord sündis nüüd.

Kui teie nägite juba kaks kuud enne eelmise valitsuse langemist tänavu 13. jaanuaril, et käivad separaatkõnelused vana valitsusliidu lagundamiseks, siis võib tõepõhi all olla etteheitel, miks te midagi ei teinud, et Isamaa opositsiooni ei kukuks.

Kõike võib väita ja alati võib oletada, kui oleks läinud nii, siis oleks võinud minna teistmoodi… Mina ei saa väita, et teadsin kindlalt läbirääkimistest. Aga möödunud hilissügisel tajusin, et tõenäoliselt toimuvad kontaktid ja suhtlemine Reformierakonna ja Keskerakonna vahel. Tajusin seda teatud märkidest koalitsiooni sees ja see tegi mind ettevaatlikuks.

Püüdsin välja selgitada nii palju, kui oli võimalik, sain aru, et tegu on Isamaa-väliste teguritega. Suhtlesin paljude inimestega, ka Reformierakonna ja loomulikult Keskerakonna liikmetega, kes olid tollal meie koalitsioonikaaslased, sotsiaaldemokraatidega, kaardistasin olukorda, arutasin mõningaid küsimusi ka Isamaa juhtkonnas. Aga fakte, et käivad läbirääkimised ja toimub uue koalitsiooni moodustamine, seda me ei teadnud. Kuid et midagi sellist võib juhtuda ja selline suhtlemine toimub, seda me teadsime.

Mis need [Isamaa] välised tegurid on? Eelmise valitsusliidu hingeelu oli läinud pingeliseks, eelkõige EKRE ja Keskerakonna omavaheliste suhete tõttu. Siis oli selgelt arusaadav, et Keskerakond ei soovinud viia lõpule rahvahääletust abielu mõiste üle, neil olid tugevad eriarvamused ja pinged, mis oleks neid lõhestanud.

Siis oli tajuda, et tulemas on presidendivalimised, kus ilmselt Jüri Ratasel on isiklikud ambitsioonid ja ei olnud sobiv ega mõeldav minna peaministri kohalt potentsiaalseks presidendikandidaadiks, selleks tuli teha teatud vangerdusi. Lisaks jagab praegune valitsuskoalitsioon ära suure hulga riigi olulisi ametikohti alates riigikontrolörist, lõpetades õiguskantsleriga. Seda teha kahasse on tunduvalt lihtsam, kui pingetes kolmikliidus.

Lisaks on tulemas kohalikud valimised ja kui võim Toompeal jaguneb kahe erakonna vahel, on sama võimalik teha ka Tallinnas… Jne.

Nii et neid ajendeid [valitsuse vahetamiseks] võis olla väga palju. Isamaal ei olnud võimalust oma 12-liikmega parlamendis nurjata Reformierakonna tahet alates 2019. aastast teha kaksikliit.

Kusjuures, jällegi, ei ole otseselt fakte, aga kaudne informatsioon on, et sellise koalitsiooni sündi toetas ka liberaalne koalitsioon Euroopas, kuna nii Reformi- kui ka Keskerakond kuuluvad ALDE-sse…

Kas see nüüd liiga keeruliseks ei lähe?

Ei lähe. Neid argumente tulebki kokku panna ja poliitika ongi keeruline, mitte must-valge…

Lisaks ALDE eelistus ja soov, et kaks ALDE-sse kuuluvat erakonda oleksid ühel pool rindejoont ja neil säiliks peaministri portfell. Väiksemaid tegureid on veel.

Kõiki neid kokku pannes, oli arusaadav Reformierakonna motivatsioon tulla opositsioonist välja ja saada koalitsiooni ning kaalutlused, miks Keskerakond nõustus sellega pärast kahe aasta möödumist.

Heita ette, et Isamaa juht midagi ei teinud, võtmed olid käes ja lihtsalt mängis maha – vastupidi, me tegime väga eduka perioodi, tulles 2019 võimule, realiseerides oma põhilised valimislubadused. Ja kui teeme [praegusest] valimisperioodist nelja aasta kokkuvõtet, siis poliitika realiseerimise seisukohalt on tõenäoliselt kõige edukam erakond Isamaa, kes oma valimislubadustest täitis kõige suurema osa.

Mille puhul ma teid õnnitlen.

Ja see on poliitikas kõige tähtsam, mitte kõrgete ametikohtade hõivamine ja jooksva reitingu hoidmine, vaid oma lubaduste täitmine.

Poliitikakauge inimesena ei saa ma aru… Kui 2020. aasta lõpus oli selge, et vanas valitsuses podiseb, Kesk- ja Reformierakond ajavad asju, siis pidanuks Isamaa ja sotside esimehed jõudma koos arvamusele, et võiksid olla ühes valitsuses ning Isamaa kui suurema erakonna esimees helistanuks Kaja Kallasele, et anda selge signaal – kui meist olenemata põhjustel peaks vana valitsus lagunema, siis Isamaa ja sotsid on huvitatud uues valitsuses olemisest.

Teie ei ole sugugi poliitikakauge inimene, olete jälgija ja kommentaatorina väga hästi informeeritud.

Mis puudutab tegelikku poliitika tegemist, siis nii lihtne see ei ole, et võtad telefoni, helistad ja lepid kokku…

Miks?

Maailm ei alga ühest [valitsuse lagunemise] hetkest, ajalugu tuleb kaasa, inimeste vahelised suhted tulevad kaasa, erakondade vahelised erimeelsused ja pinged tulevad kaasa. Ei ole nii, et ühest hetkest algab maailm uuesti must-valgelt. Poliitika käib teatud inertsi ja järjepidevusega.

Sotsiaaldemokraatidega oli meil omal ajal päris pikk koostöö ja see lõppes… väga suurte pingete ja erimeelsustega. See oli – võibolla – ka üks põhjusi, miks Reformierakond tegi 2019. aastal esimese eelistusena koalitsiooniettepaneku Keskerakonnale, sest teadis, et kolmikliit sotsiaaldemokraatide, Isamaa ja Reformierakonna vahel saab olema sisepingetest kantud. Siin on oma loogika.

Et nüüd minna sellises olukorras ja alustada läbirääkimisi veel ametlikult toimiva koalitsiooni selja taga, on täiendava umbusaldamise tekitamine. Pead siis tõesti teadma, et keegi peab [sinu] selja taga juba kindlalt läbirääkimisi uue koalitsiooni moodustamiseks.

Et teha see samm omalt poolt ja hakata toimiva kolmikliidu selja taga pidama separaatläbirääkimisi kõigepealt sotsidega ja siis minnes Reformierakonna juurde – lihtsalt maakeeli väljendades on see reetmine. Poliitikas muidugi tuleb seda ette, aga minu agendasse – ei inimese, poliitiku ega erakonna esimehena – niisugused asjad, selja taga läbi rääkimised, reetmised ei kuulu.

Aga just seda teie arvates Keskerakond tegi?

Tagantjärele võib kindlalt öelda – jah, tegi küll. Pidas koalitsiooni selja taga läbirääkimisi, kuigi neil oli võimalus teha ka teistmoodi: öelda valitsuspartneritele ausalt, et meie koalitsioon on läbi. Aga seda ei tehtud. Kuni viimase hetkeni jätkati laveerimist. Selgeid signaale avalikult senistele partneritele ei antud ja selja taga sõlmiti uus koalitsioonileping.

Loomulikult on see halva poliitilise kultuuri näide.

Seega ei ole teie jaoks veenev Keskerakonna selgitus, et otsuse valitsuse laialisaatmisest tegid nad alles pärast seda, kui riigiprokuratuur esitas kahtlustused korruptsioonis Keskerakonnale kui juriidilisele isikule ja nende eelmisele peasekretärile?

Muidugi mitte. Samasugused süüdistused on nende kohal olnud varemgi, karistuski erakonnale määratud, aga see ei takistanud neil võtmast peaministri tasemel [valitsus]vastutust.

Kui Jüri Ratas astub nüüd tagasi valitsusjuhi kohalt, kusjuures ebaseaduslikke otsuseid ei ole teinud valitsus ja valitsuse liikmete hulgas ei olnud korruptante, aga jätab tagasi astumata korruptsioonikahtluse alla sattunud Keskerakonna kui organisatsiooni juhi kohalt ning paar kuud hiljem leiab, et nüüd on sellest vastutusest vaba ja puhas, sobiv kandideerima veel kõrgemale poliitilisele ametikohale nagu on riigikogu esimees, siis ei ole ju need [korruptsiooni] argumendid tõsiselt võetavad.

Kui Jüri Ratas peaks otsustama, et ta soovib kandideerida järgmiseks Vabariigi Presidendiks, kas Isamaa toetaks teda?

Ma ei saa täna Isamaa nimel rääkida, sest erakond ei ole seda arutanud, kuid ei taha ka mööda minna vastusest teie küsimusele.

Minul endal on [tema toetamine] väga keeruline, just isikuomadusi silmas pidades, lähimineviku tegusid arvestades ja mõeldes Jüri Ratase tegevusele Keskerakonna esimehena. Tema üks lubadusi oma valijatele ja avalikkusele oli ju see, et pärast Edgar Savisaart on Keskerakond teistsugune ja korruptsiooniga on joon vahel. Nüüd, kui esitati kahtlustused, on selgunud, et tegelikult ei ole Jüri Ratase juhitud Keskerakond muutunud.

Sellises olukorras on mul isiklikult väga raske toetada sellist inimest presidendina. Aga veelkord ütlen, et Isamaa ei ole seda arutanud ja ma ei saa esindada erakonna seisukohta.

Korraldasite erakonnas e-hääletuse, kus eestseisuse volituste – need peaksid lõppema 11. mail – pikendamist toetas 1004 erakonna liiget ehk 87 protsenti hääletanutest ja vastu oli 155 inimest ehk 13 protsenti. Näitavad need 13 protsenti teile Parempoolsete toetust Isamaas?

Nii lihtsustatult, üks-ühele seda võtta ei saa, et 13 protsenti on Parempoolsete toetus ja 87 protsenti on Parempoolsete vastu.

Te ju ise hindasite, et eestseisuse volituste pikendamisest kujunes usaldushääletus tänastele juhtidele, kes näevad Isamaad konservatiivse ja väärtuspõhise aateparteina.

Jah, üldine kommentaar mul nii ongi. On neid 87, 80 või 90 protsenti, kuid see iseloomustab valdava enamuse hoiakut erakonna sees. Seda julgen küll kinnitada.

Aga seda ei saa võtta must-valgelt, et on Parempoolsed ja mitte-Parempoolsed, et erakonnas justkui ongi kaks osapoolt. No ei ole, erakond on palju mitmekesisem, küllap on neutraalseid, on neid, kes hoopis kolmandal seisukohal, aga samal ajal ei kiida heaks Parempoolsete tegevust… Erakonnas on kindlasti rohkem arvamusi, kui kaks.

Kui Parempoolsed koguksid 13 protsendi erakonnaliikmete toetuse, oleks see teie põhikirja järgi piisav jõud, et kiiresti kokku kutsuda erakorraline suurkogu ja teha juhtkonna valimised.

Jah, 10 protsenti Isamaa liikmeid võib kutsuda kokku erakonna suurkogu. Aga hääletusel osalenud erakonna liikmetest toetab valdav enamus teistsugust seisukohta, et teha füüsiliselt kokku kutsutud suurkogu esimesel võimalikul ajal, kui [koroona]piirangud võimaldavad.

Millal oleks teie arvates õige aeg?

Mina ei ole ette- ega selgeltnägija, kuidas koroona areneb. Lootust on, et mai algusest hakkavad piirangud leevenema. Kui on võimalik suurkogu läbiviimine juunis, siis tahame teha juunis, kui juulis, siis juulis… Esimesel sobilikul võimalusel.

Teie soov on, et suurkogu toimuks enne kohalikke valimisi [17. oktoobril]?

Kui seda saaks teha suve esimesel poolel, siis kindlasti. Kui peaks aga jääma näiteks septembrisse või oktoobri algusesse, mõned nädalad enne kohalikke valimisi, sel juhul tuleks teha pärast. Aga – ka minu enda eelistus on, et seda saaks teha kevadsuvel või suve esimesel poolel.

Kas te ise kandideerite uuesti Isamaa esimeheks?

Mina ei ole seda lõplikult otsustanud. Mitmed liikmed ja liikmeühendused on küll teinud ettepaneku, et jätkaksin erakonna esimehena. Kaalun seda väga tõsiselt. Olen täis energiat ja tahan igal juhul Eesti poliitikasse ja erakonna arengusse panustada.

Kas tahate, et Parempoolsed lahkuksid Isamaast?

Mina tahan, et keegi ei lahkuks Isamaast. Mina tahan, et Isamaasse tuleks juurde uusi liikmeid. Selle aasta esimestel kuudel ongi laekunud päris palju avaldusi erakonnaga ühinemiseks.

Kui erakonna nõunik Juhani Jaeger kirjutas "Lp. parempoolne, lahkuda on lihtne!", siis teie vist ei öelnud selle peale mitte midagi?

Ütlesin küll. Kommenteerisin nii, nagu praegu ütlesin, et ei ole õige kedagi erakonnast ära ajada. Mina ei pea õigeks kedagi erakonda sunniviisiliselt tuua või välja kihutada.

Mäletate Vabaerakonda, kel oli 2015-2019 parlamendis kaheksa kohta?

Mäletan mitmeid erakondi, kes on parlamendis olnud ka ühe koosseisu, tegutsenud Eesti poliitikas lühikest aega. Mäletan, väga hästi…

Nemad hakkasid hääbumise eel samuti ainult iseendaga tegelema. Ka teie erakonda praegu vaadates jääb mulje, et Isamaa kõige suurem mure on Isamaa ise.

Vale mulje, pettekujutelm.

Isamaa on läbi aegade tegelenud ka iseendaga. Mäletate esimest isamaasõda [1994. aastal], kui Isamaast eraldusid Parempoolsed, kes lõpuks osutusid vasakpoolseteks ja suubusid osaliselt sotsiaaldemokraatidesse, on veel mitmeid teisi sõdu ja mitmeid ühinemisi läbi elatud… Isamaa on läbi kolme aastakümne olnud pidevalt muutuv. Aga alati on olulisem olnud see, mida tehakse Eesti poliitikas ja nii on ka praegu.

Meie oleme pensionireformi ellu viinud, perepoliitika ellu viinud, sellest räägime vähe. Meil jätkub jõudu ja energiat, et tegeleda Eesti poliitikaga ka, aga meedia tähelepanu on suuresti meil [kui erakonnal].

Olete kindlasti kuulnud poliitkoridorides jutte, et Keskerakond võib end sügisel Kaja Kallase valitsusest välja tagurdada ning teha siis tagasi vana valitsuse koos EKRE ja Isamaaga. Mida teie sellest plaanist arvate?

Väga keeruline on seda uskuda. Poliitikas võib mängurlusega tegeleda ja aegajalt ongi tegeletud. Aga nii tihti partnereid vahetades võid lõpuks ise auku kukkuda. Seda on varem mõne erakonnaga juhtunud, kes pikalt harrastas, et kui tema valimislubadused on täidetud, siis vahetab partneri ja valib uue…

Kellest te räägite?

Nooh, informeeritud poliitvaatlejana loete ilmselt ridade vahelt.

Reformierakonnast?

Ja see võib lõppeda väga kurvalt. See ei ole kambakas, nagu kommenteeritakse, vaid pettumus ja usaldamatus, mis sellise käitumise peale tekib. Nii võib teha üks kord, võibolla ka kaks korda, aga kui sellest kujuneb muster, siis leiab end ka päris hea valimistulemusega või isegi lausa valimisvõiduga [erakond] ikka opositsioonist.

Pikka aega ei ole niimoodi võimalik usaldusväärset poliitikat ellu viia. Seda tuleb [Keskerakonnal] ka meeles pidada. Ühe aasta jooksul vahetada kaks korda partnereid ja öelda, et nüüd taastame endise koalitsiooni – selle usalduse pealt on [uue valitsuse tegemine] väga keeruline.

Ma ei välista seda, poliitikas on kõik võimalik, poliitika ei ole ainult kompromisside kunst, me teame, et poliitika on ka reetmiste kunst, kahjuks. Aga siiski pean seda väga vähe tõenäoliseks.

Aga Isamaa oleks valmis uuesti sellesse valitsusse minema?

Ega me saa jääda minevikku kinni. Isiklikel pettumustel ei ole nii fataalset mõju, et tulevikus ei saa reaalsust arvestada. Peame lähtuma mandaadist, mida valija on andnud ja enne 2023. aastat ei ole võimalik riigikogus seda [jõudude vahekorda] muuta.

Selle piires tuleb tegutseda, välistada ei saa midagi. Isamaa oli enne eelmisi parlamendivalimisi vist ainus, kes ei välistanud koostööd ühegi erakonnaga. Kui suudetakse kokku leppida ja leida ühisosa, siis tuleb seda võimalust kasutada. Poliitikas on võimalik oma lubadusi täita ikka võimul olles.

Nii et vastus eelmisele küsimusele on "jah"?

Vastus ei ole must-valge "jah", aga teatud tingimustel… Eks kõik sõltub, millisest poliitikast me räägime, kes on need isikud, kellega me räägime, see on ka oluline.

Ei eita, aga ütlen veelkord: see on keeruline, aga võimalik.

* Katkend intervjuust endise peaministri, praeguse europarlamendi liikme Andrus Ansipiga (RE), ERR, 02.04.2021:

Miks Isamaa oli tõrges ega soovinud Reformierakonnaga koostööd teha, nagu te jaanuari keskel hindasite?

Isamaa ja EKRE oleksid heal meelel jätkanud vanas koalitsioonis, mida näitas ka [Isamaa esimehe] Helir-Valdor Seederi käitumine ja soovimatus üldse kontakteerudagi Kaja Kallasega. Ta hoidis vanast koalitsioonist kinni ja küllap näeks ka praegu hea meelega, et oleks võimalik see vana valitsus uuesti tekitada.