Järgnevad read oleksid kirjutamata, kui poleks olnud üht arsti. Arst on kogenud klinitsist valdkonnas, kus erinevalt haavakirurgiast pole näha suurt midagi, vaid väga palju tuleb otsustada selle põhjal, mida patsient sulle kurdab või sinu sageli väga ligikaudsetele küsimustele veel umbmäärasemalt vastab.

Seekord esitas ta küsimuse oma abikaasale, kes on samuti arst, ehkki hoopis teistsuguses valdkonnas, kus ta tegeleb sääraste patsientidega, kellel pole oma haiguse kulust mingeid teadmisi.

Küsimus ise oli kõike muud kui meditsiiniline ja kõlas enam-vähem järgmiselt: "Ei tea, mida arvab olukorrast erakonnas Isamaa Peeter Olesk?". Registreerida ennast tema vastuvõtule ning seletada talle asi veerand tunni jooksul ära tundus mulle jaburana. Kutsuda ta oma juurde? Aga mul ei ole vastuvõtuaegu! Otsustasin viimaks, et kirjutan probleemist võimalikult paljudele, mida ma käesolevaga teengi

Nüüdne Isamaa sündis ERSP, kristlike demokraatide ja vabariiklaste ning hiljem ka Res Publica liikmete liitudes mitte kui aritmeetiline summa või korrutis, vaid algebraline tehe. Neist mitte ühegi teket ei saatnud üldine rahulolu ega heakskiit, sest esiteks sundisid nad ka erakonnaväliseid inimesi mõtlema pluralistlikult, teiseks polnud põrmugi selge, mida nad suudavad ära teha ja korda teha ning kolmandaks polnud kuskil näha kindlust näidata ära, kui kõrge võib olla mistahes poliitilise otsuse omahind.

Kõik need tegurid toimivad praegugi, on aga, nagu ütleks arst, palju komplitseeritumad ja seda mitte ainult tervishoius massiivse pandeemia tõttu. Majanduslikud ning poliitilised asjaolud on kaardilt väljas, ainult et ühele kaardile nad ka ei mahu, sest iga punkt nõuab omaette mõõtkava. Milline nendest on Isamaale lähema pooleteistkümne aasta kestel kõige olulisem?

Kui arutleda normatiivselt, siis võiks ju pingutada selle nimel, et Isamaa toetajate hulk ei langeks alla kümne protsenti, vaid kasvaks 15 protsendile. Paraku on niisugune arutluskäik võrdlemisi primitiivne. Sellest veelgi primitiivsem on arvata, et püsivaks protsendikasvuks piisab erakonna praeguse esimehe Helir-Valdor Seedri mahavõtmisest ilma igasuguse argumentatsioonita küsimuses, mida ta siis on ära teinud või teinud valesti.

Absurdne see on, kuid siiani on erakonna esimees kriitikale rohkem avatud kui riigikogu lihtliige. Erakonna esimees peab tundma läbilõiget erakonna pooldajaskonnast – liikmeskonnast on vähe! -, ent ta peab oskama töötada koos ka teisitimõtlejatega ja mis peaasi, ta ei tohi olla juba ette olla kaup. Alles siis, kui tal see kõik puudub, alles siis tekib kriitikutel mõnesugune argument kinnitamaks, et esimees tuleb maha valida (muidugi on olemas ka võimalus, et ta astub ise tagasi).

Tänavusel kevadel on tehtud kaubaks Isamaa suurkogu, mida on tõlgendatud kui esimees Seedri isiklikku äri oma kohal jätkamiseks. Ei ole mingit äri! Asjalik suurkogu eeldab avatust kõigile erakonna liikmetele, lahtist foorumit, igaühele juurdepääsetavat kuluaari, programmdokumentide paketti ja valimisi, järelikult aega. Jutud sellest, et enamik loetletud eeldustest on täidetavad ka elektroonilisel teel, on haigevõitu põhjustel, mida ma käesolevas ei korda.

Nii või teisiti, need ei sõltu Helir-Valdor Seedri isiklikust tahtest, sest pole tema võimuses hankida Isamaa liikmetele koju töökindel telesild ja viia erakonna eelarve sedakaudu miinusesse.

Suurkogu edasilükkamine kuni aastaks oli paratamatu, ehkki oli algusest peale selge, et see edasilükkamine ei anna pisematki hingetõmbeaega. Polegi andnud, sest juba tõusis päevakorras muust ettepoole 403 liikmeks astumise avaldust Tartu piirkonnas, kus nüüd tuleb selgitada, kes need inimesed on, mille peale nad oma avalduse kirjutasid jne.

Esialgu nad veel liikmed ei ole ja puudub sundus nende avaldused rahuldada, aga kas keegi on võtnud vaevaks hinnata selle aja pikkust, mis kuluks iga avalduse taga oleva inimese tausta uurimiseks?

See on asja üks pool. Teiseks pooleks on küsimus, kuidas peaksid kujunenud olukorras käituma Isamaa Tartu piirkonna, kuid võib-olla ka terves Eestis elavad liikmed, kellel on motiveeritud kohustus kutsuda erakonda uusi liikmeid?

Kas nii, et "see oli tööõnnetus, tulge ikka!"? Või nõnda, et "jah, seekord läks tõesti viltu, aga, oh, pole viga, küllap saame abi, naabrieit tuleb appi!"?

Ma ei kavatse põhiprobleemist kõrvale hiilida. Jääb suurkogu otsustada, kes valitakse Isamaa esimeheks, aga on õige, kui Helir-Valdor Seeder ei jätka, kui erakonna toetajaskond langeb veelgi isegi sel juhul, kui suurkogu valib ta tagasi.

Konservatiivsusele tuleb Eestis anda siin, meie päriskodus, arusaadav kuju, mida paari aastaga ei tee. Inglise konservatiivsus on omandi- ja seisusekeskne ideoloogia, mille usuliseks kandepinnaks on rida protestantismi lokaalseid üksikvorme. Saksa ning prantsuse konservatiivsust kannab kristlik demokraatia, osalt katoliiklik, osalt protestantlik (mitte ilmtingimata luterlik).

Eestis on konservatiivsuse indikaatorid hoopis teised, näiteks suhtumine sotsiaalsesse turumajandusse ja teisalt ümberkäimine tarbimisühiskonna inertsiga. Kus seda viimast kõige lihtsamini võib näha, on praalimine talupojamõistusega. Taotagu endale pähe kasvõi naelaga: ükski talupoeg ei ehita mingit tuuleparki, talupoja laeks on käik veskile ja Möldri-Matsi juures purjutamine.

Kõikidest nendest organisatsioonidest, mille liikmeskonda ma kuulun, on viimase aasta jooksul tundnud huvi selle vastu, kuidas mul läheb, kõigest kaks: kaitseliit ja Eesti Kirjanike Liit. Muud on saatnud ringkirju või pole teinud sedagi.

Oleks palju tahta, et erakonna esimees tunneks igaüht ligemale kaheksat tuhandest liikmest ükshaaval, kuid oleks kõigiti ootuspärane, kui kõik need vähem kui kaheksa tuhat liiget tunneksid hindele "hea" erakonna esimeest kasvõi tema töise argipäeva lõikes. Ega ta ei peagi igale kirjale ise vastama, ma pean täiesti küllaldaseks, kui ta delegeerib vastamise erakonna niisugusele liikmele, kes on temast pädevam.

Meie erakonnale praegu tunnuslik puudulik delegeerimine on aga tagajärg, mitte põhjus. Põhjuseks on see, et inimeste usaldusvõime kogu ühiskonnas on langenud alla kriitilise.

Oletagem nüüd, et see, mis on pandud kirja ülemal, jääb ikkagi päevapoliitiliseks kosmeetikaks ega muuda radikaalselt midagi. Mitte sellepärast, et puuduvad mastaapsed ideed, vaid seetõttu, et Isamaas pettujad ei kao iseenesest ning nende mõju hoopiski kasvab.

Ta võib kasvada, kui rahvuslik ühiskond kaldubki eelistama kõva sõna ja karmi käe poliitikat ehk kvaasi-diktatuuri. Sel juhul on Isamaa ülesandeks näidata, kui ohtlik see on, sest siis me hakkaksime elama tagakiusamisühiskonnas. Sel juhul on vaja olla kategooriline. Kategooriline imperatiiv ei ole ilmaski populaarne, ent see fikseerib mitte ainult positsiooni, vaid ka põhimõtted.

Väita nüüdses Eestis, et sa oled rahvuslane, nõuab küllalt suurt julgust, aga sellest ei piisa. On vaja julgust seda ka kaitsta suuremal väljal kui külakiik ja tantsuplats. Lähemate aastakümnete kestes on rahvuslikkus nimelt enam kui harjumuspäraselt majanduslik parameeter.

"Rahvuslik-konservatiivne" on kõige rohkem plakat, kontekstist välja kistud fraas halvemat sorti lööklaulust. Nõndamoodi võib diagnoosida ennast ise, kuid see ei näita leidlikkust. See viitab ohule, et mõistus hakkab otsa saama.

Erakond on tegu. Vene Föderatsioonis võib see tähendada, et president Vladimir Putin peab oma meeskonnast kellegi ohverdama. Mind ei üllataks, kui see oleks välisminister Sergei Lavrov. Kas Eesti Vabariigi valitsus ja erakonnad on Venemaa-poolseteks personaalmanöövriteks valmis? Ka Isamaa on? Kas Helir-Valdor Seeder on?

See on küsimus.