Riigipea valimise eel sagenevad arvamusavaldused selle kohta, kes võiks järgmine president olla, millist presidenti me vajame ja ka sellest, kas me üldse presidenti vajame.

Presidendi institutsiooni mittevajalikkuse häälekaim esindaja on olnud ilmselt Igor Gräzin. Kuid mõtteid kas meie riigil presidenti ikka on vaja või saab ka ilma, on väljendanud näiteks ka literaat Olev Remsu. Mõlemad arvajad on leidnud, et presidendi institutsiooni kaotamisega hoiaksime kokku avalikke kulutusi ning et sama asja ajaks ära ka riigikogu esimees. Rahva arvamusele toetujad räägivad ka presidendi otsevalimistest.

Monarhistliku ühiskonnakorralduse pärand

Tõsi on, et piiratud võimuga riigipea institutsioon, nagu meie oma, on monarhistliku ühiskonnakorralduse pärand. Siiski, see ülekanne tänapäeva ei ole tingitud ainult vajadusest leida rahva poolt armastatud või muidu kenale inimesele, kelle olemasoluga harjutud, väärikas rakendus ka vabariiklikus elukorralduses.

Esindusdemokraatia on suuremeelne, kuid siiski mitte nii suuremeelne, et ainult ühe isiku või suguvõsa heaolu nimel seada sisse monarhiga võrreldav ametikoht koos kõige kaasnevaga. Eriti veel parlamentaarse riigis.

Põhjus riigipea institutsiooni järele parlamentaarses demokraatias on riigiõiguslik vajadus. Vajadus mitte igapäevaseks riigi juhtimiseks, vaid toiminguteks, tegudeks ja funktsioonideks üksikjuhtudel, et tagada võimude tasakaal, riigiteenistuse poliitiline neutraalsus. President on vajalik ka valimistele järgneval üleminekuperioodil või kriisiaegadel, mil näiteks parlamendi kokku- ja tööle saamise aeglus võib ohustada riigi julgeolekut.

Põhiseaduse § 78 annab 20 riiklikku funktsiooni, mida president rahva tahte kohaselt täitma peab. Umbes 2/3 neist funktsioonidest saaks kuidagi riigikogu esimehe pädevusse üle kanda. See tähendaks aga seda, et väga suur osa põhiseadusest tuleks ümber kirjutada. See tekitaks üksjagu segadust suhteliselt väheolulisel põhjusel.

Lisaks riigiõiguslikule segadusele, saaks kindlasti kannatada ka praegu riigipea pädevuses olev põhiseaduslikkuse kohtulik järelevalve. On vähetõenäoline ja süsteemi sobimatu, et poliitilisest koalitsioonist leitud riigikogu esimees hakkaks vetostama oma koalitsiooni poolt vastu võetud, kuid jõustumata seadusi ning vaidluses pöörduma riigikohtu poole.

Mis puutub kulutuste kokkuhoidu, siis oleks see illusoorne, sest funktsioonid ja toimingud-tegevused ei kaoks, need lihtsalt jaotuksid ümber. Vaja oleks endiselt personali- ja administratiivseid kulusid, et neid funktsioone täita. Seega kokkuvõtvalt - ilma presidendita saaks, kuid kas peab?

Muudatused

Presidenti võib otse ehk rahva poolt valida. Mõnes parlamentaarses ja piiratud pädevusega presidentidega riikides seda tehakse (näiteks Austrias, Iirimaal, Islandil).

Meie põhiseaduse loojad, kas teadlikult või vaistlikult, soovisid vältida võimalikku konflikti tugeva mandaadiga presidendi ja parlamendi vahel. See võib tekkida näiteks siis, kui president saab otsevalimistel rohkem hääli kui üldvalimised võitnud erakond. Või isegi rohkem, kui kogus valitsemiseks moodustunud koalitsioon.

On tõsiselt kaheldav, kas meie suhteliselt noores riikluse tavade olukorras on vaja ise luua pingekolle absoluutse mandaadiga, kuid reaalse täitevvõimuta presidendi ja parlamentaarse riigikorralduse vahel.

Viimatise presidendivalimise järel olid kõik, nii ajakirjandus kui ka poliitikud, seda meelt, et presidendi valimise kord vajab muutmist. Aastad on läinud, uued valimised ukse ees. Mitmeid ettepanekuidki tehtud ja artikleid avaldatud. Muudatusi arutas ka põhiseaduse asjatundjate kogu ja tegi oma ettepanekud tollasele riigikogu esimehele Eiki Nestorile.

Vähemalt üks asjakohane seaduse eelnõugi algatati – 294 SE Vabaerakonnalt. Valimiskorra muudatus kanti ka tollasesse koalitsioonilepingusse. Justiitsministeeriumi poolt riigikogule koostatud kavandi kohaselt plaaniti suurendada valimiskogu osa presidendivalmistes – 101 riigikogu liiget, pluss 422 KOV valijameest.

Nüüdseks on regionaalhalduse reformi tagajärjel jõutud hoopis valmiskogu osakaalu vähendamiseni. Tegelikkuses ongi viimatinimetatu ainuke, mis muutunud on.

Rahvuse sümbol, riigi esindaja

Enam pole jäänud aega, et midagi ette võtta. Ja sellest on väga kahju, valitakse ikkagi Eesti Vabariigi riigipead. Riigipea on rahvuse sümbol, riigi esindaja, Charles de Gaulle järgi kehastab president rahvuse vaimu (l`esprit de la nation). Sestap eeldab riigipea leidmine ja valimine institutsiooni staatusele kohast väärikat valimisprotseduuri. Praegust korda ei saa selleks pidada mitmel põhjusel:

1. kandidaatide ülesseadmise vastuvõetamatult lühike aeg;
2. uute kandidaatide ülesseadmise senine tõlgendus;
3. hääletamise protseduuriga manipuleerimise võimalus.

Kehtiv vabariigi presidendi valimise seadus (VPVS) näeb paragrahvis 15 lg 3 ette, et "kandidaatide registreerimiseks esitamine algab neljandal päeval kell 9.00 ja lõpeb teisel päeval kell 18.00 enne esimese hääletusvooru päeva". Seega saab rahvas oma presidendi kandidaadid teada poolteist päeva enne valimist. No ei ole soliidne ühestki vaatepunktist.

Sama seaduse § 17 lg 1 näeb ette, et "teiseks hääletusvooruks toimub kandidaatide uus ülesseadmine…" ning sama paragrahvi lõike 2 kohaselt "(uute) kandidaatide registreerimiseks esitamine algab neli tundi ja lõpeb kaks tundi enne teise hääletusvooru algust".

Senise praktika kohaselt on tõlgendatud sõnu "uus" ja "uute" kui vabadust esitada varem kandidaatideks mitte esitatud isikuid. Ehk ei toimu seniste kandidaatide uuesti ülesseadmine, vaid esitatakse täiesti uued kandidaadid. No palju õnne Eesti rahvas, saate kaks tundi enne valmist teada, kes võiks olla teie president. Ei ole väärikas ei rahva ega presidendiks kandideerinu suhtes.

Kolmas sügavalt problemaatiline on võimalus hääletamise tulemust manipuleerida. Nimelt näeb VPVS ette, et valimise tulemus sõltub "hääletamisest osavõtnute häälte arvust". Seega on oluline, keda lugeda hääletamisest osavõtnuks.

Senise praktika põhjal on loetud hääletamisest osavõtnuks ka valijamehi, kes on hääletussedeli küll välja võtnud, kuid ei ole hääletanud poolt ega vastu. Tuleb küsida, kas inimene, kes on tulnud kohale, sedeli välja võtnud, kuid ei ole hääletanud, on hääletamisest osavõtnu?

Lihtne loogika ja mõistete tavatähendus ütleb, et ta on osalenud valimisprotseduuris, aga ta ei ole hääletanud poolt ega vastu. Vaatame vabariigi valimiskomisjoni viimaseid asjakohaseid protokolle.

Riigikogus 30.08.2016 kolmandas hääletusvoorus oli hääletamisest osa võtnud riigikogu liikmete arv 98. Märgistama (ristita) hääletamissedelite arv oli 30. Need 30 loeti ka hääletamisest osavõtnuteks ning vastavalt ei saanud ükski kandidaat (Siim Kallas, Mailis Reps) riigikogu koosseisu kahekolmandikulist häälteenamust ega osutunud valituks.

Valimiskogu teises hääletusvoorus 24.09.2016 oli hääletamisest osavõtnute arvuks 332. Märgistamata (ristita) hääletamissedelite arvuks oli 57. Tulemusena ei saanud ükski kandidaat (Allar Jõks, Siim Kallas) hääletamisest osa võtnud valimiskogu liikmete enamuse hääli.

Viimane riigipea valimine lõppes väiksemat sorti poliitilise šokiga. Tuli kiirkorras leida uus kandidaat ja see ära valida. Nii ka tehti, sest istuva presidendi ametiaeg oli lõppemas. Kuid kõik lubadused, soovid ja ettepanekud, protseduuri korrastamiseks jäid teostamata.

Ei ole ühtegi alust eeldada, et seekord samamoodi ei lähe. Regulatsioonid ja praktikad on endised. Igal juhul tuleb poliitikuil ja ka rahvalgi olla valmis nii üllatuskandidaatideks kui ka hääletamise manipulatsioonideks.

Aga kas see ikka peab riigipea valimisel nii olema?