On öeldud, et Isamaas ei tohiks olla mitut mõtet, peaks olema üks selge narratiiv. See ei vasta tõele. Isamaale on saanud saatuslikuks susserdamine, vassimine ja valetamine, mitte debatt. Isamaa pole ometigi ju lihtsalt MTÜ, vaid parlamendierakond.

Me teostame avalikku võimu ja seega on meie siseasjad ka avalikud, nii peab ka erakonna tulevikku puudutav küsimus olema avalikul arutelul. Parempoolsed on oma visiooni erakonna tulevikust avaldanud, erakonna praegune juhatus on hoopiski keskendunud susserdamisele.

Liikmete värbamine oma positsioonide polsterdamiseks ei asenda paraku sisulist visiooni. Ja seda viimast pole erakonna juhatusel ette näidata. Selle asemel näeme demagoogiat, skeemitamist ning oma toolikesest kinni hoidmist. Isamaa pisendamist etniliste küsimuste hekseldajaks ja ekrebeebiks.

Kurb on olnud jälgida, et seda suunda on erakond ajanud juba tükk aega, hüpates koos rahva toetusega kaljult alla, vabalangedes valimiskünnisest mööda. Tuhanded lahkunud liikmed ilmselt nõustuvad minuga, et marginaliseerumine on justkui meie uus lipukiri.

Isamaa valija oli varem intelligentne, Eestisse uskuv inimene, kes tahab, et tema riiki valitsetaks ausalt ja targalt, aga me oleme nende usaldust narrinud valides tegudes teise suuna. Parempoolsete Isamaa on just see, mis on nende valijate jaoks praegu Eesti poliitmaastikult puudu. Tulevikku vaatav, tugeva majanduspoliitikaga, julge, kuid samal ajal konservatiivne erakond.

Parempoolsete plaan seisab kolmel sambal: tugev rahvas, tugev majandus, tugev riik. See kolmik on tervik, toetades ja tasakaalustades üksteist. Rahvas on tugev, kui inimesed on rahul ja õnnelikud. Seda on nad aga siis, kui tunnevad end majanduslikult ja emotsionaalselt kindlalt ja rahulolevalt – peakontorite, mitte alltöövõtu riik.

Tugev rahvas teab, et jääb püsima, sest selleks on tahe ja seda toetab keskkond, mis on avatud, lahke ja loov ning kooskõlas väärtusmaailmaga, mida see rahvas kannab.

Meie inimesed on meie rahvas, Saaremaast Narvani, ja meie rahva identiteet on Parempoolse Isamaa jaoks suurem sellest maalapist, mis meile antud. Eestlus tähendab tunda uhkust selle üle, mida meie inimesed on loonud, olgu selleks kõrgtehnoloogiline toode, teadustöö või looming. Eriti uhked oleme ju selle üle, kui Arvo Pärdi loodud muusika kõlab Pariisi Jumalaema kirikus või kui Starshipi robotid veerevad vastu Londoni pargis. Kui meie inimesed on meie rahvas.

Selle visiooni elluviimiseks on vaja uusi inimesi, värsket verd, kodumaa parimaid päid. On vaja kedagi, kes kuulaks ja kaasaks. Onu Heinodega pole seda võimalik teha.