Raul Rebane: võitlus suve eest

Foto: Kairit Leibold/ERR

Praegu käib suur võitlus suve eest. Me elame sellisel laiuskraadil, kus päike määrab meie käitumist rohkem kui suvaline valitsus. Kolm päikeselist suvekuud on meile väga tähtsad, arutleb Raul Rebane Vikerraadio päevakommentaaris.

Mõni aeg tagasi sai Kaja Kallas parajalt sarjata, kui hoiatas, et suvi võib ära jääda. Minu arvates oli see täiesti asjalik hoiatus, pigem oli häda selles, et ta ütles seda liiga hilja. Hoiatuse mõte oli, et ükskõik kui ägedalt me ei planeeriks, viimase allkirja ja pitsati paneb siiski pandeemia. Praeguseks pole midagi muutunud. Suvi muidugi tuleb, aga milline?

Me tahame suvelt palju, suvesse on planeeritud suur osa olulisi kultuuri ja perekondlikke sündmusi. Näiteks peaks suvel toimuma vähemalt 1500 pulma, mis tahaksid loomulikult toimuda paljude külaliste, tantsu ja tralliga.

Üle Eesti toimuks tuhandeid suuri ja väikseid üritusi, etendusi, kontserte ja mida iganes. Tuhandete ettevõtete majanduslik käekäik sõltub sellest, kas suvi tuleb normaalne või ebanormaalne. Hea oleks ka, kui inimesed saaksid pandeemiapitsitustest ka vaimset puhkust.

Suve eest võitluse võidu või kaotuse määravad laias laastus kolm suurt asja. Vaktsineerimine, meie endi käitumine ja viiruse uued tüved. Proovime neid analüüsida.

Vaktsineerimise tempo on tõusnud. Praeguseks on esimese süsti saanud ligi 350 000 inimest. Mai lõpuks on see number ilmselt üle poole miljoni pluss läbipõdenud. Tänu vaktsiinimüütidele, on selleks siis hirm AstraZeneca ees või Sputniku-ihalus, jäävad selleks ajaks siiski suured piirkondlikud erinevused. Ida-Virumaal ja Harjumaa osades piirkondades on ka juuni alguseks vaktsineerituid vähem ja sinna jäävad ka suuremad riskid. Aga väga paljud on siiski raske haigestumise tsoonist väljas.

Halvemad on lood meie endi käitumisega. Turu-uuringute AS-i uuringu järgi on järsult vähenenud meie ohutaju, ehk aprilli lõpus peab vaid 33 protsenti olukorda kriitiliseks. Seda on 2,5 korda vähem kui märtsis ja isegi madalam kui aasta tagasi.

Eelmise aasta 1. mail oli meil viimase kahe nädala nakatumine 100 000 inimese kohta 14, praegu 400 ehk ligi 30 korda rohkem. Aga tundub, et see meid ei ehmata, käime turismireisidel ja toome viirust kaasa. See tähendab, et me oleme nakkuse ülikõrge tasemega harjunud. See on ohtlik vaimuseisund.

Vaatan hirmuga Leedu kogemust, kus neil oli massiivne nakatumine eelmise aasta sügisel, meist palju suurem. Me saime nad kätte ja läksime ette veebruaris-märtsis, just sel ajal oli neil järsk langus. Oli päevi, kus mil elanikkonna suurust arvestades olid nad meist ligi kümme korda väiksema haigestumisega.

Aprilli alguses hakkas neil uus tõus, mis kestab praeguseni, laupäeval oli Leedus ligi 1400 uut juhtumit, ehk jälle koledad numbrid. Miks see neil nii juhtus ja kas meil õnnestub seda vältida, on suur küsimus. Esmaspäevast läheb Eestis kooli 80 000 last ja selle sammu tulemusi näeme paari nädala jooksul.

See ei aita, kui 80 protsenti peab kinni kõikidest reeglitest. Et suurejooneline probleem tekitada, piisab ülejäänust 20 protsendist.

Laupäeval ajas politsei Soomes laiali piirangute vastase miitingu ja viis 60 kõige aktiivsemat maha rahunema. Seejuures korda tagas ratsapolitsei, mitte kaks kutsut nagu meil ja mille eest meie politsei kangesti sõimata sai. Soomlased kardavad, et vastutustundetud viivad viiruse jälle laiali, eelkõige hirmutavad uued tüved. Meil sai sarjata politsei, mitte need, kes sajakaupa ilma maskita kalli-kalli tegid.

Erinevus ohutajus on ilmne, samuti nagu ka erinevus haigestumises ja koroonasurmades. Soomes on nakkuse saanud 1,5 protsenti, meil 9,2 protsenti elanikkonnast. Ka surmades on vahe ligi kuuekordne, ehk me sureme koroonasse rohkem. Kas see ei pane mõtlema? Ja kui ei pane, äkki on puudu see aparaat, millega mõeldakse?

Neid uusi tüvesid riigid kardavad, osad kardavad paaniliselt, sulgevad piire ja lennureise. Eriti karm on Austraalia, mis ähvardab ka oma kodanikke Indiast naasmise puhul vanglaga. Tänavu 3. jaanuaril, kui inglise tüvi oli tulekul, pöördus Soome peaminister rahva poole hoiatusega. Meile jõudis selle ohtlikkuse taju kohale paar kuud hiljem, kui riik oli juba inglise mutatsiooni täis. Loodame, et nüüd ei hilineta.

Kui uuringute järgi pooldab 30 protsenti meist piirangute leevendamist, siis meediapildis on optimistide arv tunnetuslikult palju-palju suurem. Eelmisel nädalal sõnastas üks ajakirjanik, et Eesti kõige põletavam küsimus on praegu piirangute leevendamine. Ei ole õige, kõige põletavam küsimus on pandeemiast lahtisaamine. Nendes arusaamise käärides praegu elamegi.

Seega ei ole võitlus suve eest võidetud, kaugeltki mitte. Veel varitsevatest suurtest ohtudest arusaamine liiga hilja ja piirangutest loobumine liiga vara on riskantne tee.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: