Koroonapandeemia puhul peab ilmselt alati täpsustama, mis mõttes positiivsusest räägitakse. Kui testi tulemuste mõttes, siis on see üks jutt, kui pandeemia mõjust, siis hoopis teine.

Võtan siinkohal öelda mõne sõna selles teises mõttes, et kas ja kuidas pandeemia inimesi mõjutab. Sel teemal on juba tublisti räägitud, aga sattusin huvi pärast netilehekülgi lappama, et vaadata, kui palju on pandeemia puhul positiivseid mõjusid leitud.

Ma ei tea, kas oli see juhuslik või mitte, aga tundus, et positiivseid mõjusid kirjeldavaid materjale leidus rohkem möödunud aastast. Või teistpidi öelduna: selle aasta esimesed neli kuud olid positiivsuse poolest kiduramad. Ilmselt sõltub positiivsuse nägemine ka ajalisest raamist. Kui asi ikka teist aastat venib nagu täi mööda märga nahka, siis hakkavad pigem negatiivsed mõjud esiplaanile kerkima.

Iga asja puhul leidub teatavasti neid, kes sellest võidavad ja neid, kes kaotavad. Lisaks on veel kiht inimesi, kes püüavad olukorda endale tuluallikaks või rambivalguseks muuta sellega, et asuvad kõikvõimalikke häid ja veelgi paremaid nõuandeid andma.

Siilid ja puumad

Objektiivselt on pandeemia mõjudest kindlasti võitnud keskkond. Ja kui konkreetne näide tuua, siis tänavu märtsis Poolas tehtud uuringu kohaselt jäi selles riigis pandeemia ajal auto alla poole võrra vähem siile kui varasematel aastatel. Teise uuringu kohaselt olla okaskerade laiakssõitmine autode poolt pea sama palju vähenenud ka Hispaanias, Iisraelis, Eestis ja Tšehhis. No nii, siilidel on seega hästi läinud.

Üldse on üpris palju koroonaaja positiivsusest keskendunud loodusele, sest see on lihtsamini mõõdetav mõju. Õhk on puhtam, sest heitmete keskkonda paiskumine on vähenenud. Vesi on mitmel pool puhtam. Sotsiaalmeediaski on levinud pildid delfiinidest, kes olid ootamatult ilmunud Trieste sadamasse Itaalias, sest puhastunud vesi võimaldas seda.

Või puumad, kes läksid jalutama Tšiili pealinna Santiago kesklinna. Nimelt olla seal jalutavaid inimesi tublisti vähemaks jäänud. Ja mujalgi olla linnades hakatud nägema metsaelanikke tihedamini kui varem. Inimestele kindlasti tore vaadata, kuigi ei tea, kuivõrd kasulik sellise harjumuse teke metsaelanikule oleks.

Samal ajal hoiatavad teadlased, et ei maksa keskkonna osas hoogu sattuda. Näiteks kalavarude taastumiseks oleks vaja pandeemia kestmist vähemalt 10 – 15 aastat. Ja sedagi tingimusel, et paljudes madala elatustasemega piirkondades ei läheks töötuks jäänud inimesed kontrollimatult merele kalastama.

Sama pädeb ka metsade puhul. Ajutiselt võis siin-seal raiemaht väheneda, kuid see-eest sagenes metsast puidu hankimine kontrollimatul moel, kuna järelevalve oli pärsitud.

Aga see selleks, igal juhul sai keskkond tänu pandeemiale suutäie puhtamat õhku ja võimaluse hetkeks kergendust tunda. Kuid kui meie elus mingid muudatused toimuvad, siis hakatakse neid kohe ka uurima. Tänapäeva inimkonnal on kord juba juurdunud komme proovida kõike teaduslikult selgitada.

Taas Poolat näitena kasutades - seal asusid Poznani Ülikooli sotsioloogiaosakonna teadurid nädal pärast koroonapiirangute kehtestamist uurima, millised võiksid selle sammu positiivsed järelmid olla. Ja sai ka väike teadustöö kaante vahele.

Tuvastati, et positiivsust nähti, kuid mitte kõigi poolt elik häid külgi leidsid 65 protsenti küsitletuist. Lisaks tuvastati, et üldiselt pani pandeemia inimesi rohkem keskenduma iseenesele ja kaitsma oma heaolu, täiesti loomulik reaktsioon vist.

Mõneti üllatuslik oli tõik, et inimese sissetulek, elukoht ja sotsiaalne staatus üldiselt ei mõjutanud vastuseid kuigivõrd palju. Küll aga täheldati massimeedia mõju pandeemia tajumisele. Selles kontekstis nähti ka mõnede positiivsete mõjude esiletoomist, kuid enam peeti silmas jutte vandenõudest, kõrgemate jõudude poolt saadetud karistusest ja muust sellisest. Elik vist sama, mida võib täheldada ka Eestis ja mitmel pool mujalgi.

Positiivse poole peale saab kindlasti paigutada mitmete firmade edu, sest nõudlus nende toodangu või teenuste järele kasvas. Ja positiivne on ka elanikkonna üldine varasemast suurem usk teadusesse ning huvi pädevate hinnangute vastu. Elik teadlasi hakati enam usaldama, kui teatav osa iga riigi elanikkonnast välja arvata. Mõtlen neid, kes hakkasid hoopis rohkem umbluuvirolooge ja muide nendesarnaseid jobukakulisi tegelasi usaldama.

Kunstlik positiivsus

Positiivsuse puhul tasub välja tuua siiski tõik, et väga paljudel on seda raske näha. Lihtsalt oma elus on tekkinud sedavõrd palju probleeme.

Positiivsuse plaanis on tekkinud isegi omaette nähtus, mida võib nimetada "toksiliseks positiivsuseks". See tähistab survet näha kasvõi vägisi kõiges positiivseid külgi. Nagu tungivad soovitused, et "tunne end hästi", "leidke endale mõni hobi", "ole positiivne" või muud sellist.

Kui sissetulek on kadunud ja probleemid kuhjunud, on raske taolisi soovitusi kuulata. Lisaks võivad need panna inimese põhjendamatult süüd tundma, sest ta ei suuda käituda neile soovitustele vastavalt. Tegelikult on täiesti normaalne end ka halvasti tunda, kui olukord on tõesti halb.

Kunstlik positiivsus vaevalt midagi parandab. Küll aga võib kasulik olla teatud annus kohanemist kujunenud olukorraga, kuna me ei tea veel, kui kaua meil neid uutes oludes omandatud harjumusi võib vaja minna.

Viited lugemishuvilistele

• How has COVID-19 influenced the environment? (medicalnewstoday.com)
• 'Toxic Positivity' Is Real — and It's a Problem During the Pandemic (healthline.com)
• The Positive Side of the Pandemic: Lessons Learned in Lockdown - Kars4Kids Parenting
• C'est la corona: the positive side of the pandemic – DutchReview
• Full article: The bright side of the crisis. The positive aspects of the COVID-19 pandemic according to the Poles (tandfonline.com)
• Pekka Juntin kolumni: Saatoin keksiä hyvän elämän reseptin | Yle Uutiset | yle.fi