Jüri Saar: avalik kord koroonaajal

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Jüri Saar. Autor/allikas: ERR

Viimatistel meeleavaldustel on kostnud provokaatorite üleskutseid minna võimu jõuga üle võtma, seega on pingete eskaleerumise oht olemas. Ilmselgelt pole praegu kohane mõne poliitiku poolt püüda toimunut serveerida kui "erireageerijate jõhkrat rünnakut lastega emadele", kirjutab Jüri Saar.

Kaasaegne lääne maailm seisab koroonaviiruse tekitatud pandeemia kui ohtliku meditsiinilise väljakutsega põrkudes samal ajal silmitsi ka fundamentaalsete väärtusküsimustega.

Kuna inimeste tervisele tekitatud kahjust on juba saanud või saamas avaliku korra ja julgeoleku probleem, tuleb kindlasti üle korrata mõned põhitõed. Ja teiseks peab vaatama lähemalt ka piire, mis seatakse inimeste käitumisele ühiskonnaelu jaoks rasketel aegadel.

Millega pandeemia lõpeb?

Esiteks on viimane aeg nii riigijuhtidel kui ka kõigil inimestel endale tunnistada, et tegemist on väga tõsise olukorraga. Peamine küsimus, millele me praegu vastust ei tea ja võimalik, et ei saagi teada, on, millega pandeemia lõpeb ja kui palju saab olema ohvreid.

Inimkonna senised kogemused näitavad, et kõik sedalaadi massilised haigestumised on ühel hetkel lõppenud. Kui nii poleks läinud, poleks inimsugu enam maakeral olemas. Praeguse seisuga on maailmas teada üle 140 miljoni nakatumise ja registreeritud üle kolme miljoni viirusega nakatanu surma.

Miks lõppesid ära omaaegsed inimesi kimbutanud katkupuhangud, ei tea täpselt keegi. Tegelikult ei teata isegi seda, mistõttu taandus Esimese maailmasõja järgne Hispaania gripi pandeemia, mis tappis kogu maailmas hinnanguliselt 50-100 miljonit inimest.

Veelgi enam, me ei tea täpselt ka SARS-i leviku lõpu põhjust, mis leidis aset aastatel 2003-2004 ehk päris hiljuti. SARS-i puhang suudeti vähem kui poole aastaga kontrolli alla saada. Haiguspuhangute kontrolli alla saamise peamine meetod on olnud läbi aegade kõigi haigestunute ja nendega kokkupuutunute võimalikult range isoleerimine.

Sellest saab teha olulise järelduse käitumise muutmise vajaduse kohta, mida me peaksime praegu kõik järgima. Kui riigi tasemel on kehtestatud mingid piirangud, siis neid järgitakse vastuvaidlematult, sest see on seotud meie turvalisuse ja ellujäämise väljavaadetega.

Tuleb rõhutada, et tegemist pole indiviidi tasemel käitumusliku otsusega, vaid esiplaanil on inimpopulatsiooni huvid. Eelmisel kevadel, kui Eestit tabas esimene haiguspuhang, haigestus siinmail kokku vähem kui 2000 inimest. 1. juuni 2020. seisuga oli Eestis kokku tuvastatud 1870 nakatunut ja surnud oli 68 selle haiguse diagnoosiga inimest. Piirangud seoses eri- ja hädaolukorraga kehtisid kuni juunini 2020 ja kõik tundus olevat meie jaoks möödas.

Uus ehk teine laine, milles viibime praegu, tõi aga hoopis uue haigestumiste ja ohvrite arvude taseme. Nüüd on olnud päevi, mil nakatunute hulk ületas kogu eelmise kevade summaarse nakatunute hulga. Eestis tuvastatud üle 115 tuhande nakatumise ja viiruse tõttu on surnud juba üle tuhande meie inimese.

Erinevalt möödunud aastast, kui suudeti teha kindlaks kõik konkreetsed nakkuskolded ja viiruse levikuga seotud tähtsündmused, on nüüdseks võimalik nakatuda sisuliselt kõikjal. Piirangute ja vaktsineerimise efekti ilmnemiseks läheb aega, mis ei tohiks aga mõjuda arukusele ja ettevaatlikkusele pärssivalt.

Sõnavabadus

Teiseks elame demokraatlikus riigis, kus sõnavabadus ja muud vabadused kuuluvad lahutamatult meie normaalse, tavapärase igapäevaelu juurde. Demokraatia on seotud pideva diskussiooniga erinevate huvigruppide vahel, mille käigus selguvad kõige paremad otsused kogu elanikkonna jaoks.

Demokraatia tingimustes elavad inimesed on isepäised ja kanged arvajad, mistõttu suhtumist ükskõik millistesse asjadesse iseloomustab justkui lõpmatult lai spekter. Kuid see kõik kehtib senikaua, kui meil on head ajad ja need on paljude Eestis sündinud ja kasvanud inimeste jaoks ainsad ajad, mida nad on siiani kogenud.

Paljudest heade aegade arusaamadest, mis tunduvad esmapilgul imelikud, on nii saanud ajapikku reaalsus. Näiteks olukord, et Euroopa Parlamendis on euroskeptikute fraktsioon, millesse kuuluvad isikud on sinna valitud nende inimeste häältega, kes on Euroopa Liidu olemasolu vastu. Nagu lihasööjad, kes nõuavad endale õigust kuuluda taimetoitlaste ühingusse.

Minu hinnangul on euroskeptitsism Euroopa Parlamendi tasemel vaadatuna sama absurdne kui nagu oleks variant, et Eesti Vabariigi parlamendis on rahvasaadikuid, kes on põhimõtteliselt ja avalikult Eesti Vabariigi olemasolu vastu. Vähemalt siiani pole sellist positsiooni keegi söandanud otseselt välja öelda, kuigi kassina ümber palava pudru käimist on ette tulnud. Nüüd tuleb kõigile sedalaadi juhtumitele vaadata hoopis tõsisema pilguga, kui tegime siiani.

Ekstreemsetes oludes muutuvad kõikides, st ka demokraatlikes riikides nõuded inimeste käitumisele. Näiteks oli Suurbritannias kahe sõja vahelisel ajal väga tugev patsifistlik liikumine, mille üheks "saavutuseks" tuleb lugeda selle riigi viletsat ettevalmistust Teiseks maailmasõjaks.

Patsifistid taotlesid poliitilistel ja maailmavaatelistel põhjustel enda riigi armee isikkoosseisu ja relvastuse viimist minimaalsele tasemele. Sõja puhkedes asjad muutusid oluliselt.

Sõja ajal võisid ennast patsifistidena määratlenud isikud jääda küll kõrvale tavapärasest sõjaväeteenistusest, kuid sõjavastase propaganda eest stiilis "Natsi-Saksamaa tugevat sõjaväge pole olemas ja sõda on mõttetu väljamõeldis" võidi sattuda otseteed võlla. Ja kellelgi pole õigust väita, et Suurbritannia kaotas niiviisi sõda pidades oma demokraatliku näo ja valitsemise põhimõtted.

Nüüd peame nägema tänaval, kuulma raadiost ja lugema ajakirjandusest reklaami otsast lõpuni valedest koosneva raamatu kohta "Koroona valehäire", mille tootis Saksamaa päritolu kahtlase taustaga kullaärimees.

Meie väliselt ülirahvuslikku ajalehte Postimees omav teine ärimees, kellele kuulub ka Apollo kirjastus, müüb seda üllitist kui bestsellerit. Raamatu tõlke on publitseerinud kirjastus Reval Buch ning see pole sugugi esimene faktidega vassiv käsitlus, mille see kirjastus Eestisse on toonud.

Väidetavalt loomingu- ja ettevõtlusvabadusega kaitstud äri edeneb ja inimesi, kelle vaim pole piisavalt tõhusalt kaitstud vaimusaasta eest, leidub edukateks müüginumbriteks piisavalt.

Minu hinnangul on sedalaadi asjad pandeemiaga võitlemise ajal, kui väga paljud tublid inimesed teevad maksimaalseid jõupingutusi võideldes inimeste elu ja tervise, nagu ka muude elutähtsate valdkondade toimimise-säilimise eest, otseselt öeldes jälgid ja lubamatud.

Pornograafia esitlemine avalikus ruumis on keelatud, avalik üleskutsumine vägivallale on samuti kriminaalkorras karistatav, kuid sedalaadi paljude haigestunud ja hukkunud inimeste avalik mõnitamine ja alandamine on millegipärast lubatud. Kuna tegemist olevat vaba loominguga, ilukirjanduse, fantaasiaga, kus puuduvat igasugused piirid, olevat õiguslikult kõik korrektne.

Kahtlen selles sügavalt ja niisugune eetiliselt igal juhul vale tegevus peab saama ka muul viisil tõkestatud. Väljapääs võiks olla konkreetsetes või kollektiivsetes kohtukaebustes ja hagides, mille esitavad selle "kirjandusteose" väljaandjate ja reklaamijate vastu need inimesed, kes on raskelt haigestunud või koroona pandeemia tõttu kaotanud oma lähedased.

Nagu tuleks jätkuvalt tõstatada siinmail vihakõne kriminaliseerimise küsimus, peab sedalaadi ettevõtmistele järgnema vältimatu reaktsioon. Küsimus on tagajärgede olulisuses, mis kaasnevad kindlasuunaliste provokatsioonidega habrastes olukordades, kus viibime ka praegu.

Siit saab kavandada ka teise võimaluse siinsete vastutustundetute provokaatorite vastutusele võtmiseks, mis sarnaneb mõneti USA ekspresident Donald Trumpi ees seisvate katsumustega. Samm-sammult on tuvastatav selle isiku avaliku koroonaeituse ja kooronaohvrite arvu seos Ameerikas.

Trumpi kui presidendi poolt tehtud otsused, riiklike reageerimiste kindlas suunas mõjutamine ja isiklik eeskuju on otseselt seotud pandeemia raskete tagajärgedega sellel maal. Ei tohi unustada, et ameeriklased on koroona läbi kaotanud enam kui 580 tuhat inimelu ning selle eest peab kandma vastutust valede otsuste tipptegija.

Isikliku vastutuse teema Trumpi suhtes on tõusnud Ameerikas ka 6. jaanuaril toimunud vägivaldse valimistulemuste ümberpööramise katsega, milleks tollane president korduvalt inimesi õhutas.

Küsimus pole riigipöörde sihipärase ettevalmistuse ja konkreetse vägivallaks üleskutsete tuvastamises, et esitada talle vastav süüdistus, vaid selles, kuidas Trumpi käitumine ja retoorika mõjutas konkreetsete inimeste märatsemist Kapitooliumis.

Kui leidub piisaval hulgal neid vägivallas osalejaid, kes tõestavad kohtus, et olid püsivalt tema kui presidendi mõju all ja võtsid tema üleskutseid kui rünnakusignaali, saab teda süüdistada mässukatsele ja vägivallale õhutamises. Kui ta ikkagi pääseb ka sel korral süüdimõistmisest, on selle taga tõenäoliselt puhtpoliitilised realiteedid ja ameerikalik tava, et endiseid presidente põhimõtteliselt vanglasse ei panda.

Kogu läänemaailma poliitilise kultuuri kvaliteedi huvides oleks, et nii ei läheks. Ka meil Eestis on igal juhul vaja hoopis tõsisemalt vaadata nii nende poliitiliste jõudude kui ka isikute peale, kes püüavad suure häda aegadel püüda sogases vees suurt kala.

Ja esimene tingimus selle saavutamiseks, et neil see ei õnnestuks, on rääkida asjadest õigete nimedega. Kõikvõimalikud hüpoteetilised hinnangud pärastise (ehk pandeemia-järgse) olukorra kohta ja neil põhinevad väited valitsuse tehtud otsuste ja nende täideviimise kohta on täna spekulatsioonidena kohatud.

Väljaütlemised ja provokatsioonid

Kolmandaks on meil kõigil vaja hoolikalt mõelda oma väljaütlemiste ja hinnangute sobilikkuse üle, et me nendega ei solvaks ohvreid ja nende lähedasi ning alavääristaks eesliinil tegutsejaid.

Ühe kolleegi antud hinnang politsei reageerimisele Toompea lossi ees toimunud massilisele õiguskorra rikkumisele, kuhu olid kogunenud nn koroonaeitajad ja maskivastased, oli mitmes mõttes kaheldav. Arutleda teoreetiliselt politseinike käitumise üle ja nõuda politseijuhtidelt aru, "miks tulite välja niivõrd suurte jõudude ja eriüksusega" on nii poliitikute kui ka õigusasjatundjate poolt tehtuna solvavalt väär.

Miks peaks keegi praktilisest tegevusest eemalseisja kahtlema Eesti õigusametkondade tehtud ohuhinnangute olemasolus ja adekvaatsuses ehk nende ametkondade tegutsemise professionaalsuses.

Meie inimesed võivad olla täiesti kindlad, et siinset õiguskorda kaitsvad ametnikud käituvad ka keerulistes olukordades viisil, mis lubab saada kõige paremad tulemused. Raskes ja ohtlikus olukorras võib olla edukuse kriteeriumiks ka saavutatud minimaalne kahju inimeste tervisele ja elule.

Tuletame siinkohal meelde 2007. aasta kriisi ja meie politsei väga professionaalset ja adekvaatset toimetulekut. Jah, siis kasutati hoopis suuremat jõudu, mida tingisid tollased asjaolud, aga suur võimalik kahju riiklusele hoiti ära.

Valitsus tegi vajalikud otsused, märulipolitsei näitas jõudu ja hulk inimesi vahistati. Vastuhakk suruti maha, inimohvreid lisaks ühele hämaratel asjaoludel hukkunud noorukile, ei olnud. Seaduslik kord taastati, Eesti vaenlased ei saanud soovitut ega kirja ühtegi plussi.

Nii et oluline on mõista praeguse olukorra tõsidust, mis paneb paika selle, kuidas peaksid reageerima riiki esindavad ametkonnad. Rahulikud ajad, mil riigi jõustruktuurid on sisuliselt nähtamatud, toimub nende tegevus teistlaadi loogika järgi.

Pärisprobleemiks, mis tuleb kindlasti lahendada, jäävad teiste inimeste tervisest mittehoolivad isikud, kes olid Toompeale kogunenud oma meelsust õigusvastasel viisil väljendama. Nagu teame, kuuldus seal ka provokaatorite üleskutseid minna võimu jõuga üle võtma, seega oli pingete eskaleerumise oht olemas. Ilmselgelt pole praegu kohane mõne poliitiku poolt püüda toimunut serveerida kui "erireageerijate jõhkrat rünnakut lastega emadele".

Oluline on siinkohal seegi, et politseinikud - nagu ka meedikud - on professionaalne grupp, kes ei saa enda ametipositsiooni tõttu ennast ülekohtuste süüdistuste eest kaitsta. Mõni ebaadekvaatselt käituv isik või provokaator ei tohiks mingil juhul solvata terviseameti töötajaid või politseinikke nimetades neid näiteks "fašistideks", kuid teeb seda ometi.

Kogu maailmas turvatakse reeglina kõrge riskiga meeleavaldusi suurte jõududega, sest nõnda langevad järsult ka demokraatlikes maades vägivaldse lõpptulemuse riskid ja meeleavaldajate põhiseaduslik õigus on paremini kaitstud provokatsioonide eest. Kuid igal inimesel tasub enne sedalaadi kogunemistele minemist tõsiselt kaaluda kõiki poolt ja vastu argumente, mida ta sel viisil enda individuaalse protestiga saavutada võiks.

Kokkuvõttes tuleb öelda, et nii riigi reaktsioonidest, meedikute jõupingutustest kui ka meie kõigi käitumisest sõltub, mis juhtub viiruse pandeemiaga siinmail edasi. Kui haiguse dünaamika kordab sarnast skeemi, mis juhtub 2021. aasta kevadel võrrelduna 2020. aasta kevadega, oleme jätkuvalt raskete katsumuste ees.

Kui see pandeemia on võetud ühiste pingutustega kontrolli alla, saame hakata tegema kokkuvõtteid ja järeldusi kaotuste kohta. Võib-olla peaksime püstitama aja möödudes kuhugi kangelasi meenutava ja kõiki meid hoiatava mälestusmärgi. Nagu võime näha möödunud katkuepideemiate imposantseid tähiseid (Pestsäule) näha Saksamaa, Austria ja mitme teise maa linnade keskel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: