Rongijuht Artur Lorents ütles ERR-ile, et päevas juhtub keskmiselt üks kuni kaks juhust, kui inimene napilt rongi eest pääseb.

"Kõige ohtlikum koht on Tallinna-Pääsküla liin, kus ronge sõidab väga palju ilma peatusteta, inimesed ei arvesta sellega ja eeldavad, et rong kaugelt tuleb, kindlasti peatub perrooni ääres," sõnas Lorents.

Sama probleemiga on rongijuhid silmitsi ka mujal, näiteks Kehras ja Jõhvis. Nappe pääsemisi on seal nii palju, et rongijuhid võtavad targu kiirust vähemaks.

Oma praktikast peab Lorents kõige ehmatavamaks juhtumit Saue jaamas, kus ema kiirustas koos lapsega rongile.

"Selle asemel, et rong ülekäigult läbi lasta ja siis perroonile joosta, jooksis ta laps käekõrval rongi eest läbi. Minu kiirus oli 100 km tunnis," meenutas rongijuht.

Mida kevadisemaks ja soojemaks lähevad ilmad, seda enam tuleb ette vahetult rongi eest läbi lipsavate ratturitega.

Raudtee ohutusega tegeleva MTÜ Operation Lifesaver Estonia juhataja Tamo Vahemets ütles ERR-ile, et kõige paremini käituvad raudtee ületamisel autojuhid, kellele järgnevad jalakäijad ja siis ratturid.

"Üks selline vanusegrupp, keda me näeme on kuskil 15-35, 15-40. Eakamad tulevad ilusti maha ja väiksed lapsed on ohuteadlikud," ütles ta.

Ratturid peavad ülekäikude ette panduid torupiirdeid ohuallikaks, sest nende vahel laveerides tähelepanu hajub. Vahemetsa kinnitusel on need paigaldatud just selleks, et tähistada ohtlikku tsooni, mida tuleb ületada ratas käekõrval ja sel juhul ei tohiks ka tähelepanu hajuda.

"Eesti keeles on ilus väljend: ülekäik. Kui seda natukene lahti mõtestada, siis see on koht, kust minnakse üle, mitte ei sõideta üle. Kui tahate sõita üle raudtee, siis selleks on olemas ülesõit. Transpordiameti uuringu kohaselt inimesed teavad, et raudtee ülekäigul tuleb ratta seljast maha tulla ja ületada raudtee n-ö jalakäijana, aga täidab seda vähem kui pool," selgitas Vahemets.