Päästeamet peab 2022. aastal kärpima oma eelarvest 2,36 miljonit eurot, mis tähendab mitme päästekomando sulgemist ja töökoha kaotust umbes sajale päästeteenistujale. Eelarvekärpe realiseerumisel jääb töötuks ka vähemalt sama palju politseiteenistujaid. Seega on fakt, et peale kärpeid pole sisejulgeoleku kvaliteet Eestis enam endine, see langeb vältimatult.

Riigi üks põhiülesandeid on tagada oma elanike turvalisus

Riik peab püsima kindlalt igas olukorras, sh ka kõige keerulisemates kriisides, sest elanikkonna turvatunne on üks riigi alustaladest. Turvalisuse olulisust on valimisplatvormides rõhutanud ka mõlemad koalitsioonierakonnad.

Näiteks lubas Reformierakond hakata võimule tulles väärtustama tegusate inimeste panust Eesti turvalisusesse, sh tõstes päästjate ja politseinike palgad nende tööd väärtustavale tasemele. Samuti lubati oluliselt suurendada ühiskonna valmisolekut kriisideks, toetudes senisest enam laiapindse ja kõikehõlmava riigikaitse põhimõtetele.

Eelneva foonil jääb arusaamatuks, miks hoolimata turvalisuse fundamentaalsest tähtsusest, poliitikute selgesõnaliselt välja öeldud lubadustest ning majanduse juba vägagi korralikest kasvunumbritest, on nii sisejulgeoleku kui ka kaitseväe eelarveid vaja hoopiski kärpida.

Kuidas suurendavad need eelarvekärped elanikkonna turvalisust? Ja kas kolmeprotsendilist palgatõusu saab ikka nimetada töö õiglaseks väärtustamiseks, kui päästjatele lubati 2023. aastaks selgesõnaliselt Eesti keskmist palka, mis aga vastupidiselt lubatule liigub nüüd lausa hüpetega eest ära?

Riigi rahandusele võib kärpimine hea olla, kuid peaminister Kaja Kallase poolt korduvalt nimetatud vastutustundlik riigijuhtimine on siiski palju enamat, kui ainult rahandus. Riigi toimimise mehhanismis on rahandus vaid üks paljudest hammasratastest, mis kahtlusteta on väga oluline, kuid ei saa olla eesmärgiks omaette, sest rikuks selliselt riigi kui tervikliku süsteemi harmoonia.

Hiljaaegu rõhutas ajalehes Postimees ka maailmapanga finantsekspert Peter Lõhmus, et riigieelarve tasakaalust ei tohiks teha dogmat. Nii ütles rahvusvaheliselt tunnustatud finantsekspert, mitte kodukootud poliitik. Paraku on Eesti valitsus käitumas vastupidiselt.

Kas kärpimine tuleneb vajadusest või maailmavaatest?

Et riik toimiks hästi ja oleks jätkusuutlik, tuleb mõista selle kui mehhanismi toimimist ja seda nii detailidena kui ka tervikpildis. Oskus, millest Eesti valitsusel jääb ilmselgelt puudu. Probleemi juurpõhjuseks tundub olevat Reformierakonna neoliberalistlik maailmavaade, millest kramplikult kinni hoidmine on kujundanud riigieelarve tasakaalu nõudest nii võimsa kinnismõtte, et see on hakanud segama reaalsuse adekvaatset tõlgendamist.

Hakata ilma ühegi mõjuanalüüsita - lihtsalt erasektorile n-ö solidaarsuse avaldamiseks - kärpima tagantjärele kriisiajal majandust tasakaalustanud riigisektorit on ikka väga küsitava väärtusega samm. Kaheldamatult suurendab selline käik ühiskonnas ebakindlust, mis võib bumerangina naastes tuua erasektorisse uue kärpimiste ja koondamiste laine, mis omakorda tähendab majanduskasvu pidurdumist, maksutulude vähenemist, töötuse kasvu ning sotsiaalsüsteemi koormuse tõusu.

Alles hakkasime kriisist välja pääsema, kui juba asume ise endale uusi probleeme tekitama. See on koht, kus tuleks ennem lõikamist kindlasti üheksa korda mõõta. Pole mõistlik hakata riigieelarve vaates marginaalsete summade pärast lammutama toimivat süsteemi.

Kärpejuttudega on juba niigi tekitatud lademetes segadust, rahulolematust ja tüli. Kas see kõik koos inimestesse taas istutatud ebakindlustundega on neid säästetavaid miljoneid väärt? Ei, kindlasti mitte! Aga miks siis nii tehakse, kellele on see kasulik?

Jääb üle vaid üks seletus: tegemist on Reformierakonna valimiskampaaniaga. Valimiste eel kõlaks ju hästi: "Meie panime piiri riigiasutuste ohjeldamatule laristamisele ja tegime riigi rahanduse korda!" Reklaam missugune ja pealiskaudsel vaatamisel võiks mõjuda täitsa usutavalt. Aga teemasse süvenedes hakkavad tekkima kahtlused.

Kui kärpekava ajendiks olnuks tõepoolest vastutustundlik riigivalitsemine, nagu seda avalikkusele järjepidevalt väidetakse, poleks seda hakatud läbi viima ühe joonlauaga lajatades. Alustatud oleks mõjuanalüüsidest.

Eesti turvalisus on ohus

Praegu on Eesti olukorrast, kus valitsuse läbimõtlematu tegevus kahjustab otseselt riigi turvalisust ja kaitsevõimet. Kuidas teisiti nimetada olukorda, kus kaitsevägi on juba teatanud 270 inimese koondamisest, töötuks on jäämas suur hulk päästjaid ning politseinikke, pidurduvad arengukavad, edasi lükatakse investeeringuid varustusse, vähendatakse koolitusi jpm.

Päästeamet on saanud korralduse kärpida järgmise aasta eelarvest 2,36 miljonit eurot, mille katteallikana nähti majanduskulusid. Juba see fakt iseenesest viitab tegemata kodutööle. Nimelt on päästeametil majanduskulude real 9,64 miljonit eurot, millest kärpe teostumisel jääks järele vaid 7,28 miljonit.

Tausta teadmata võib see tunduda päris suur summa, kuid siia peavad mahtuma kõik asutuse tegevuskulud: töövahendid, kaitseriietus, kütus, tehnika hooldus ja remont, koolitused ning ennetustegevus, isegi pesupulber ja pastapliiatsid.

Alahinnata ei tohi ka inflatsiooni mõju, sest iga hange on osutunud eelnemisest kallimaks. Kas päästjad peavad jälle hakkama tuld kustutama katkiste kinnastega? On selge, et majanduskulude arvelt seda kärpenõuet täita pole võimalik. Ja kuna Riigi Kinnisvara AS-ile tasutavaid rendikulusid pole lubatud vähendada, jääb sõelale viimane suurem valdkond, personalikulu.

Asutuse sisemeedias avaldatud info kohaselt mõjutab töötajate arvu vähendamine kõiki valdkondi: nii ennetust, järelevalvet kui ka õnnetustele reageerimist. Päästeameti personalist tervelt 80 protsenti moodustavad valveteenistujad, kelle peamiseks tööülesandeks on nn reageerimine, just nemad tulevad õnnetuste korral appi.

Ametiühingu hinnangul tähendab kärpekava täitmine nelja-viie päästekomando sulgemist, ligi sajale päästjale töötuks jäämist ja elanikkonnale olulist turvalisuse langust. Abi hakkab tulema kaugemalt ja saabub hiljem, kriitilisel hetkel ei pruugi jaguda töökäsi ning see kõik muudab õnnetuste tagajärjed raskemaks. Päästjatel aga kasvab töökoormus, suureneb tööõnnetuste ja tervisekahjude oht. Sellest ei räägita. Miks?

Päästjad vajavad ise päästmist

Päästjad tegutsevad igas kriisis eesliinil ja hoolimata kesisest töötasust on oma tööd tehtud hästi. Miks muidu on Eesti inimesed andnud juba mitmendat aastat järjest päästjate tööle kõrgeima võimaliku hinnangu, tunnustades päästeametit ka 2021 aasta teises kvartalis Eesti usaldusväärseima riigiasutuse tiitliga.

Kuulates nüüd poliitikute kärpejutte, tunnevad päästjad nördimust ja sügavat pettumust. Põhjusega, sest neile lubati 2023. aastaks vähemalt Eesti keskmist töötasu, kuid nüüd pole teada, kas homme enam töökohtki alles on. Mis maksab poliitiku sõna?

Kolmeprotsendiline nn palgatõus ei kata inflatsioonigi. Päästjad on oma kohustused täitnud, kuid poliitikute lubadused on jäänud järjekordselt vaid tühjadeks sõnadeks. Motivatsioon on kadunud, sest tehtud hea eest tasutakse kurjaga.

Kas tõesti on Eestis juba liiga turvaline elada, et võime vähimagi analüüsita hakata taset alla laskma? Valitsus ja poliitikud – kas olete valmis vastutama oma otsuse tagajärgede eest?

Oma igapäevases töös on päästjad väga tihedalt kontaktis kogukondadega, kuuldes nii inimeste rõõmudest, muredest kui ka ootustest. Murettekitavalt palju on käegalöömise meeleolu, sest valitsemises ja poliitikas ollakse pettunud. Tuleb uus ja hullem...

Poliitika muutub aina labasemaks ja rahvaesindajate kõiketeadev arrogantsus üha kasvab. Ei arvestata enam ekspertide arvamuste ega rahva ootustega või kui arvestataksegi, siis tehakse seda valikuliselt. Võim elab oma elu ja jätkab rahvast kaugenemist, unustades peamise: Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt on kõrgeim võimu kandja rahvas.

Päästeametist on saanud elanikkonna kaitse asutus ja sellega seoses tunnevad päästjad endil veelgi suuremat vastutust. Vastutust riigi ja elanikkonna turvalisuse eest, sest teie kaitsmine on meie töö. Meie kohus on juhtida tähelepanu kõikvõimalikele ohtudele – ka poliitilistele -, et neid juba eos vältida.

Ühiskond vajab lõhestamise asemel ühendamist, arrogantsete poliitikute udujuttude ja hirmutamistaktika asemel aga sisulisi diskussioone, teaduspõhist ning eksperthinnangutele tuginevat lähenemist. Kindlasti ei vaja ühiskond järjekordsete kõlavate valimislubaduste paraadi, sh eelarvekärbet lihtsalt kärpimise pärast. Nagu paljud majanduseksperdid on öelnud, siis suund tuleb võtta majanduskasvule, sest rikkaks pole ennast keegi kärpinud.

Vastandumise ja üksteise poriga loopimise asemel vajab Eesti kaasamist ja diskussiooni, maksudebatti ning arutelu, kas riiki on vähe, parasjagu või palju. Tuleb pöörduda rahva ja ekspertide poole, selgitamaks välja, millist Eestit me soovime ning kuidas seda saavutada.

Kindlasti on riigieelarves võimalik leida ka kokkuhoiukohti, kuid vastutustundliku riigijuhtimise korral selgitatakse need välja analüüside kaudu, mitte ei otsustata kampaaniakorras ja kõigile ühe mõõdupuuga lajatades.

Eesti riigi olukord ei ole sugugi nii hull, et me ei jõuaks vajalikke eksperthinnanguid ära oodata. Ja oma sõna tuleb pidada, ning vajadusel selle eest vastutada, ka poliitikutel. Päästjad oma sõna peavad.

Eesti Päästeala Töötajate Ametiühing kutsub riigikogu ja valitsust käituma vastutustundlikult ja kärpeplaanist loobuma, sest selle mõjusid ühiskonnale pole ekspertide poolt hinnatud. Kärped puudutavad meid kõiki ning peavad olema põhjendatud ja läbipaistvad.

Teiseks kutsume riigikogu ja valitsust käituma ausalt ja väärikalt, täites päästjatele antud palgatõusulubadus.

Ja kolmandaks tuleb algatada debatt, pöördudes rahva ja ekspertide poole küsimustega, millise turvalisusega riiki me soovime ning kuidas selleni jõuda.