Koroonapandeemia ja Venemaa sõda Ukraina vastu on näidanud, et ühiskond on võimeline kiiresti muutuma ja kohanema. Pea üleöö muutuvad sõnade, sümbolite ja nähtuste tähendused ning inimesed, organisatsioonid ja süsteemid kalibreerivad end ümber. Koroonapandeemia tõi täiesti uue tähenduse kodukontorile ja töötegemise võimalustele. Sõjaga on muutunud väga kiiresti ainuüksi ühe tähe tähendus.

Need olukorrad nõuavad elu kiiret ümberkorraldamist ja koostööd lahenduste leidmisel. Teadusuuringud näitavad, et kriiside olukorras intensiivistub avalik arutelu sotsiaalmeedias, mille eesmärk on jagada infot ja osaleda arutelus, kuidas kriisile reageerida (Rauchfleisch, et al, 2021). Vastukaaluks peavad vastukaaluks valitsus ja kriisijuhid paratamatult haarama ohjad massimeedias info levitamisel.

Selle tulemusel kujuneb avalik arutelu meedias üsnagi monotoonseks, sest massimeedias tõstetakse esile peamiselt väikest ringi selle teema arvamusliidreid. Taanis tehtud uuring, mis seda trendi tõestas, näitas, et peamiselt võtsid ajakirjanduses sõna poliitikud ja arvamusliidrid, kes õigustasid valitsuse tehtud otsuseid kriisi juhtimisel ning sama keskselt koordineeritud info domineeris ka sotsiaalmeedias (Baekkeskov, 2021).

Vabakonnas tegutsejana näen selle kõrval, kuidas aina sagedamini tuleb ette, et kriitilises olukorras on valitsus ja ministeeriumid sunnitud otsuseid tegema kodanikuühiskonda kaasamata. Kaasamisega läheks niivõrd kaua aega, et selleks ajaks oleks otsusega hiljaks jäädud. Kuigi siinkohal võiks nõuda valitsuse paremat ettenägelikkust ja ennetavat tegutsemist, tehakse paratamatult kriitilised otsused vaid ministeeriumide ja valitsuse arvamusi arvesse võttes.

Kriisis ei saa paratamatult riiklikud otsused alati kujuneda avaliku arutelu käigus tekkinud avaliku huvi alusel. Kriisijuhtimise ja kriisiga kaasneva infotulva kontekstis on see mõistetav, kuid oluline on tavapärasema arutelu juurde naasta niipea kui esimene šokk on möödas. Mitmekülgne diskussioon poliitiliste otsuste üle saab võimaldada veendumust, et tehtud otsused on parimad antud olukorras või alternatiivselt valitud lahendussuundale parendavaid lahendusi leida.

Kui arutelukultuur ei naase piisavalt kiiresti eri vaated kajastava avaliku aruteluni, võib see lisaks sellele, et jäävad arutelus avastamata parimad lahendused ja valukohad, ka luua teed ka suurema alternatiivmeedia tarbimise, poliitilise vastuseisu ja usaldamatuseni (Baekkeskov, 2021).

Lisaks sotsiaalmeedia tarbimisele suureneb kriisis ka uudiste tarbimine, kuid kriisi ajal seguneb tavapärases rohkem valitsuskommunikatsioon massimeedia ja ajakirjandusega, et võimalikult selget infot kriisiga toimetulekuks pakkuda.

Inimesed vajavad kindlasti pidevat uut infot ebakindlast olukorrast selguse saamiseks. Praegusel digiajastul on kriisi ajal infot aga nii palju, et on tuvastatud, et selle üleküllus võib kodanikke panna toimetulekumehhanismina uudiseid vältima. Teine leitud suundumus toimetulekuks on otsida infot alternatiivsetest allikatest, mis tekib reaktsioonina uudistele, mis näivad ühekülgsed, kohati vastuolulised või ei paku vastuseid, mida inimene soovib leida (Trenz et al, 2021).

Avaliku arutelu kontekstis loob see probleemi, kus diskussioonis osalevad inimesed asuvad tihti erinevate teadmiste tasanditel. Teadmised koroonaviirusest muutusid vahel päevade ja nädalatega, samal ajal aga töötas tõestatud info vastu ka pidevalt leviv valeinfo ja inimeste vastumeelsus uue info tarbimise suhtes.

Sageli ei ole jõudnud kohaneda ja ümber õppida just inimesed, kes on ka muidu ühiskonnas ebavõrdses positsioonis, suurendades nii nende niigi ebavõrdset stardipositsiooni arutelus osalemiseks ja muutes neid veel vastuvõtlikumaks valeinfole.

Talvel nägime Eestiski, kuidas koroonapiirangud panid elanikkonda meelt avaldama. Sellega koos pidi riik ja avalikkus avama diskussiooni, kuidas käituda olukordades, kus on keeruline defineerida, kus jookseb piir inimeste õiguse üle meelt avaldada ja seaduse rikkumise vahel.

Kiirete muutustega kohanemiseks tuleks arutelude platvormide pakkujatel ja neis osalejatel mõelda, kuidas muuta diskussioonis osalemine sihtgruppidele kiiremaks ja lihtsamaks. Samal ajal tuleks leida lahendused, kuidas diskussioonis osalejad samale teadmiste tasemele tuua.

Paraku on lahendused nende takistuste lahendamiseks erinevad ja üksteisele vastu töötavad – osalejaid informeerides ei saa arutelu teha kiiresti ja osalejale lihtsaks. Samas saab näha debatti võimalusena, kuidas inimesi ühtsemale infoväljale tuua. Vahetud võimalused annab selleks kasvõi sotsiaalmeedia.

Arutleva demokraatia põhimõtteid järgides ei tohiks me isegi kriisides avaliku arutelu toimumist kõrvale heita. Just kriisides paratamatult võib avalik arutelu muutuda monotoonsemaks ja liialt valitsuse poolt koordineerituks ning selle kvaliteet ja eri vaadete käsitlus jääb tähelepanuta.

Kuigi Eestis võib meie kõrge positsioon ajakirjandusvabaduse edetabelis näidata, et kriisid meie demokraatiat kriitilisse ohtu ei ole seadnud, ei pruugi see nõrgemates demokraatiates nii olla. Seetõttu peab kriisides teadlikult jälgima, kuidas muutub avalik arutelu ning tagama selle normaliseerumise nii pea, kui ühiskond on vähegi taastunud.

Joanna Kurvits on Tartu Ülikooli õppekava "muutuste juhtimine ühiskonnas" magistrant ja Hybrid European Democracy Festivali projektijuht.

Allikad:

• Baekkeskov, Erik, et al. "Monotonous or Pluralistic Public Discourse? Reason-Giving and Dissent in Denmark's and Sweden's Early 2020 COVID-19 Responses." Journal of European Public Policy, vol. 28, no. 8, 28 June 2021, pp. 1321–1343
• Trenz, Hans-Jörg, et al. "Resilience of Public Spheres in a Global Health Crisis." Javnost - the Public, vol. 28, no. 2, 3 Apr. 2021, pp. 111–128, 10.1080/13183222.2021.1919385.
• Rauchfleisch, A., et al. "Public Sphere in Crisis Mode: How the Covid-19 Pandemic Influenced Public Discourse and User Behaviour in the Swiss Twitter-Sphere." Javnost - the Public, 26 May 2021, pp. 1–20.