2021. aasta mai lõpuks oli ainult 2,1 protsenti aafriklastest saanud vähemalt ühe doosi COVID-19 vaktsiini. Peame vähendama arenenud majandusega riikide ja arenguriikide vahelist vaktsineerimislõhet, et vältida olukorda, mida Maailma Terviseorganisatsiooni juht Tedros Ghebreyesus on nimetanud "vaktsineerimise apartheidiks". Nii toimimine on moraalselt õige ja kõigi huvides.

Seepärast on vaja üleilmseid mitmepoolseid meetmeid, et suurendada vaktsiinide tootmist ja kiirendada nende kasutuselevõttu kogu maailmas. See on suund, mille EL on alates pandeemia algusest võtnud. Nüüd on see ka suund, mille G20 juhid määrasid kindlaks 21. mail Roomas toimunud ülemaailmsel tervishoiuteemalisel tippkohtumisel.

Pandeemia tõttu sureb iga päev endiselt tuhandeid inimesi ning praeguses tempos ei jõuta kogu maailma vaktsineerida enne 2023. aastat. Siiski on maailma elanikkonna laialdane vaktsineerimine ainus viis pandeemia lõpetamiseks. Vastasel juhul vähendab variantide mitmekordistumine tõenäoliselt olemasolevate vaktsiinide tõhusust.

Vaktsineerimine on ka meie majandust ja vabadusi pärssivate piirangute kaotamise eeltingimus. Nende piirangute tõttu kannatab kogu maailma, kuid veelgi rängemini kannatavad arenguriigid. Arenenud riigid saavad rohkem tugineda sotsiaalsetele mehhanismidele ja majanduspoliitika hoobadele, et piirata pandeemia mõju oma kodanikele.

Kui vaktsineerimislõhe püsib, võib see anda tagasikäigu viimastel aastakümnetel toimunud liikumisele vaesuse ja ülemaailmse ebavõrdsuse vähenemise suunas. Selline negatiivne dünaamika pidurdaks majandustegevust ja suurendaks geopoliitilisi pingeid. Tegevusetuse hind oleks arenenud majandusega riikides kindlasti palju kõrgem kui see, mida me peaksime üheskoos kogu maailma vaktsineerimise toetamiseks kulutama.

Seetõttu tervitab EL Rahvusvahelise Valuutafondi esitatud 50 miljardi USA dollari suurust kava, mille eesmärk on vaktsineerida 40 protsenti maailma elanikkonnast 2021. aastal ja 60 protsenti 2022. aasta keskpaigaks.

Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja tihedalt kooskõlastatud mitmepoolset tegevust. Peame seisma vastu ohtudele, mida põhjustavad "vaktsiinidiplomaatia", mis seostab vaktsiinide pakkumise poliitiliste eesmärkidega, ja "vaktsiininatsionalism", mis seisneb selles, et vaktsiinid jäetakse endale.

Erinevalt teistest on EL alates pandeemia algusest mõlemad lähenemisviisid kõrvale jätnud. Seni oleme olnud ainus ülemaailmne osaleja, kes vaktsineerib oma elanikkonda ise, samal ajal eksportides suures koguses vaktsiine ning aidates oluliselt kaasa vaktsiinide kasutuselevõtule madala sissetulekuga riikides. Eurooplased võivad nende tulemuste üle uhked olla.

2020. aastal toetas EL laiaulatuslikult vaktsiinidealast teadus- ja arendustegevust ning andis märkimisväärse panuse uue põlvkonna mRNA vaktsiinidesse. Seejärel sai EL-ist oluline COVID-19 vaktsiinide tootja, kes on WHO andmetel tootnud ligikaudu 40 protsenti kogu maailmas seni kasutatud doosidest. Samuti on EL eksportinud 240 miljonit doosi 90 riiki, mis on umbes sama palju kui me EL-is kasutanud oleme.

EL koos oma liikmesriikide ja finantsasutustega – Euroopa tiim – annetab vaktsiine ka abivajavatele naabritele, eelkõige Lääne-Balkani piirkonnas. Eesmärk on annetada enne 2021. aasta lõppu väikese ja keskmise sissetulekuga riikidele veel vähemalt 100 miljonit doosi, nagu lepiti kokku viimasel Euroopa Ülemkogu kohtumisel.

2,8 miljardi euroga on Euroopa tiim olnud ka peamine panustaja COVAX-i mehhanismi, mis võimaldab vaktsiinid vaesematele riikidele kättesaadavaks teha. EL on rahastanud ligikaudu kolmandikku kõigist COVAX-i raames seni tarnitud doosidest. Siiski ei ole need jõupingutused endiselt kaugeltki piisavad, et hoida ära vaktsineerimislõhe suurenemist.

Selle lõhe vähendamiseks peaksid riigid, kellel on vajalikud teadmised ja vahendid, suurendama oma tootmisvõimsust, et nad saaksid samal ajal vaktsineerida oma elanikkonda ning eksportida rohkem vaktsiine, nagu teeb EL.

Ühes vaktsiinitootjatega teeme tööd selle nimel, et suurendada 2021. aasta lõpuks EL-i vaktsiinitootmisvõimsust rohkem kui kolme miljardi doosini aastas. Meie Euroopa tööstuspartnerid on võtnud kohustuse tarnida enne 2021. aasta lõppu madala sissetulekuga riikidele ilma kasumita ja keskmise sissetulekuga riikidele madalamate hindadega 1,3 miljardit vaktsiinidoosi. Samuti on nad võtnud kohustuse tarnida täiendavalt 2022. aastal 1,3 miljardi doosi, millest paljud tarnitakse COVAX-i kaudu.

Kõik riigid peavad hoiduma vaktsiinide tarneahelaid mõjutavate piiravate meetmete kehtestamisest. Samuti peame hõlbustama teadmus- ja tehnosiiret, et rohkem riike saaksid vaktsiine toota. Omalt poolt innustame tungivalt Euroopa tootjaid seda tegema, eriti Aafrikas.

Osalesin 18. mail Aafrika rahalise toetamise teemalisel Pariisi tippkohtumisel, kus kontinendi juhid rõhutasid, et Aafrika impordib 99 protsenti oma vaktsiinidest. See peab muutuma. Euroopa tiim käivitab sel eesmärgil koos Aafrika partneritega algatuse, mida toetatakse ühe miljardi euroga EL-i eelarvest ja Euroopa arenguabi andvate finantseerimisasutuste poolt, et suurendada Aafrikas vaktsiinide, ravimite ja tervisetehnoloogia tootmise suutlikkust.

Sellise tehno- ja oskusteabesiirde tagamiseks on väga hea viis vabatahtlik litsentsimine. Kui see osutub ebapiisavaks, on kehtivas intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingus ja 2001. aasta Doha deklaratsioonis juba ette nähtud kohustusliku litsentsimise võimalus. Mõne riigi arvates on sellise paindlikkuse kasutamine siiski liiga keeruline ja aeglane. Sellise tehnosiirde kiirendamiseks esitab EL juuni alguseks WTO raamistikus uue ettepaneku.

COVID-19 pandeemia on meile meelde tuletanud, et tervis on ülemaailmne avalik hüve. Meie ühine ülemaailmne COVID-19 vaktsiinide alane tegevus vaktsineerimislõhe vähendamiseks peab olema esimene samm tõelise ülemaailmse tervishoiualase koostöö suunas, nagu on ette nähtud hiljuti ülemaailmsel tervishoiuteemalisel tippkohtumisel vastu võetud Rooma deklaratsioonis.