Paul Keres: kiusliku ebapädevuse türannia

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Paul Keres Autor/allikas: Kuvatõmmis

Kui Tallink poleks vaktsineerimisteemaga meediasse pöördunud, poleks lillegi liigutatud. Kas tõesti on üksnes negatiivse avaliku arvamuse hirm meie riigis liikumapanevaks jõuks, kirjutab Paul Keres.

Sotsiaalministeerium lükkas reedeste uudiste kohaselt tagasi Tallinki ettepaneku asuda laevadel reisijaid vaktsineerima. On raske ette kujutada laevareisijaile mugavamat ja ratsionaalsemat moodust vaktsineerimise läbiviimiseks, ent ometi ei peetud seda vajalikuks.

Teenust oleks pakutud tasuta ja Tallink ise oleks organiseerinud kogu protsessi toimimise, sealhulgas leppides kokku erakliinikuga tervishoiutöötajate kaasamise. Riigil polnuks teha muud kui anda vaktsiine.

Aga ei. Künismi tipuna nimetas vaktsineerimisjuht Marek Seer Tallinki algatust heaks ideeks, mida paraku ei saa praegu rakendada. Miks? Ei saa, sest pole ette nähtud. Sest ametnikel on tegelikult ükskõik?

Neljapäeval ilmus aga ootamatu uudis, et minister Tanel Kiik oli pärast nädalavahetust justkui nõiaväel leidnud vaktsiini! Tallinkil lubatakse nüüd vaktsineerima hakata 17. juunist. Tegemist on selgelt käigult improviseeritud damage controliga, sest nii tavameedia kui ka sotsiaalmeedia reaktsioon osutus sotsiaalministeeriumi jaoks väljakannatamatult ebasoodsaks. Midagi tuli teha. "No hea küll, teeme siis selle Tallinki asja ära."

Paraku ei tee see Tallinki, Confido ja laevareisijate algset nörritamist olematuks ega taasta usaldust ministeeriumi vastu. Kui Tallink poleks meediasse pöördunud, poleks lillegi liigutatud. Kas tõesti on üksnes negatiivse avaliku arvamuse hirm meie riigis liikumapanevaks jõuks?

Võtmata seisukohta selles, kas ulatuslik vaktsineerimine on hea või halb, ohtlik või ohutu, on selge, et tegemist on kahe järjestikuse valitsuse sõnastatud prioriteetse ja kiireloomulise poliitikaga ja valitsustel on õigus selliseid poliitikaid sõnastada ja kehtestada. Aga poliitikad tuleb ellu viia. Ometigi rakendatakse seda poliitikat nagu lahendust mingile tavalisele probleemile, mida võib lahendada hoolimatul, uimasel viisil ja "nagu alati."

Normaalses riigis oleksid sotsiaalminister ja ülejäänud tervishoiuala juhid juba ammu sunnitud tagasi astuma lubamatult kaootilise koroonahalduse ja vaktsineerimise korralageduste tõttu, mis kõik kasvasid välja kellegi tegemata tööst, nomenklatuuri eelistamisest, lohakusest ja ebapädevusest.

Pole välistatud, et käimas oleksid menetlused, et selgitada, kas ametiisikute tegevuses esines õigusrikkumisi (ennekõike raske hooletus oma kohustuste täitmisel), mis on toonud meie riigis kaasa ülirasked tagajärjed: kaotatud inimelud, majanduslik kahju on miljardites eurodes, pankrotid, töötus, sissetulekute kaotus, rikutud inimsaatused. Aga mitte meie riigis. Meil nauditakse teadmist, et oleme vaktsineerimise kiiruselt Euroopa Liidus kuskil seal-ja-seal kohal, Lätis on olukord veel kehvem.

Keegi on tabavalt öelnud, et Euroopa Liidu vaktsineerimise edetabel on maailma mastaabis nagunii üks tigude võidujooks võrreldes edulugudega nagu Seišellid, Iisrael, Bahrein, Ühendkuningriik jne.

EL-i riikidest püsib COVID-19 vaktsineerimise tempolt maailma parimate tuules ainult Ungari. Ja kuna ringiga mahajääjate grupis pole me viimasel kohal, siis riigile vaktsineerimisprogrammi osas tavapärasest erinevaid lahendusi pakkuvale erasektorile öeldakse nagu ikka, et kaalume ja mõtleme (ja lükkame sahtlisse ning avalikkusele kirjutame lehte mingi bülletääni).

PR-osakond muidugi töötab juba ülekuumenenud mootoriga, sest seekord aeti ka tekstid segamini. Reedel uhkustas minister Tanel Kiik, kuidas Eesti päästab maailma ja hakkab vaktsiine teistele riikidele kinkima, ehkki samal päeval teatas vaktsineerimisjuht Marek Seer, et Tallinki laevadel vaktsineerimise ei lubata just seoses vaktsiinide puudusega.

See pole muidugi esimene kord, kui riik selles küsimuses täielikus ükskõiksuses mõnuleb. Olles ise maha maganud ravimitootja Pfizeri vaktsiiniprogrammis osalemise, mis käivitati hoopis Iisraelis ja on nüüdseks selle riigi meist vaktsineerimise edukuselt valgusaastate kaugusele viinud, siis president Toomas Hendrik Ilvese ja tema ümber koondunud noorte ettevõtjate ja ekspertide analoogne koostööprojekt Johnson&Johnsoniga rikuti ära sihilikult. Selle projekti edukal läbiviimisel oleksid Eesti inimesed praeguseks ammu vaktsineeritud, prioriteetne poliitika realiseeritud ja ühiskond lahti.

Raske on sotsiaalministeeriumi sellist tegevust nimetada teisiti kui ebapädevuseks ja eneseõigustamiseks. Kahjuks maksavad inimesed selle kinni oma lähedaste elude ja oma varaga.

Lõpetuseks lubatagu mul eraldi kurvastada Eesti poliitilise kultuuri mandumise üle meie tervishoiu IT-süsteemide ja digiregistratuuri ämbrikolina näitel.

Perearstid pidid vaktsineerimisel järge pidama Exceli tabelite abil. Vaktsineerimisele registreerumine digiregistratuuris jooksutas süsteemi koheselt umbe, nii et kasutada ei saanud ka muid digiloo teenuseid, näiteks panna kinni arstiaega lapsele või vanaemale ega saanud teada isegi koroonatesti tulemust. Segadus, aja- ja närvikulu, pole välistatud, et esines ka raskemaid tagajärgi.

Aga taas tuli talv ootamatult, mis siis et riigikontroll on aastaid lokku löönud tervisevaldkonna IT süsteemide ja e-tervise nigela seisukorra pärast. Selle taustal räägitakse aga raadios ja lehes ja teles, et Eestil saab digilahendustega kõikjal panustada, saame oma partnereid digivaldkonnas õpetada ja nii edasi.

Veel 12 aastat tagasi ehk 2009. aasta jaanuaris, kui sotsiaalministeeriumi IT-süsteemide tõrgete tõttu viibis toetuste väljamaksmine puuetega inimestele, viis see ametist nii sotsiaalministeeriumi IT-juhi, kantsleri kui ka minister Maret Maripuu. Praegu ei piisa isegi täielikust kaosest viirusetõrje- ja vaktsiinikorralduses poliitilise või ametkondliku vastutuse võtmiseks.

Vähem eneseõigustamist ja kommunikatsiooni ning rohkem lahendusi ning kaasamõtlemist on see, mida mina kodanikuna näha tahaksin. Arvan, et ma ei ole üksi. 

Paistab, et igasugust vastutust saab vältida eneseõigustusega ja riigi kulutused kommunikatsioonile on muidugi üüratud. Kui lõpetaks äkki pideva ämbrite kolistamise, siis leiaks kohe suhtekorralduse ja kommunikatsiooni realt päris rasvased numbrid, mida kärpida.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: