Bergamo arst laastavast pandeemiast: meil polnud mingit hädaolukorra kava

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Bergamo meedikute ühingu president Guido Marinoni. Autor/allikas: Epp Ehand/ERR

Bergamo meedikute ühingu president Guido Marinoni ütles, et koroonaviirus laastas Põhja-Itaaliat nii rängalt osalt seetõttu, et meditsiinilise hädaolukorra lahendamiseks ei olnud vajalikke ettevalmistusi tehtud.

Kuidas te meenutate praegu olukorda siin natukene rohkem kui aasta tagasi kui pandeemia algas?

See mälestus on alles värske. Mälestus tragöödiast. Mina elan just Valserianas, kus leidsid aset kõige dramaatilised olukorrad, võrreldavad sõjaolukorraga. Ma ei tea, kas inimesed ka veel mäletavad, sest unustatakse väga kiiresti, unustatakse ka surnud. Loodan, et seda ei juhtu, sest õppetunnist, mille me saime, peame õppima tulevikuks ja me ei tohi seda kunagi unustada.

Kui see kõik juhtus, siis üllatas maailma see, et siin nii palju inimesi suri. Miks see nii läks vaatamata siinse meditsiinisüsteemi väga kõrgele tasemele?

Itaalia meditsiinisüsteem on hea meditsiinisüsteem, aga ma ei räägiks täiuslikust süsteemist. Sisemajanduse kogutoodangut silmas pidades kulutame meditsiinile vähe, võrreldes suurema osa Euroopa riikidega. Oleme veidi allpool Euroopa keskmist, meil pole suuri investeeringuid.

Süsteem toimib hästi tavameditsiini, haiglaravi ja üldmeditsiini silmas pidades, aga meil polnud mingit hädaolukorra lahendamise kava. Meil polnud ühtegi organisatsiooni, mis oleks olnud võimeline tegutsema tulemuslikult tavaolukorrast erinevas situatsioonis. Et kokku hoida, loobusime vähemtähtsaks peetud süsteemidest, mis puudutavad avalikku hügieeni, kontaktide tuvastamine, hädaolukorra lahendamise kavad.

Lombardias oli ka perearstisüsteem nõrk arstide puuduse tõttu. Paljude perearstide pensionile jäämine ja põlvkondade vahetumine langes kokku selle dramaatilise sündmusega.

Tuleb lisada, et see, kuidas pandeemia avaldus Bergamos, oli tõesti väga eriline. Mujal Itaalias ei olnud see nii. Mujal Euroopas ei olnud see nii. Arvan, et Bergamo olukord on võrreldav ainult Wuhani olukorraga – pean silmas esimest kokkupuudet pandeemiaga. Sel oli palju põhjuseid, aga kindlasti taolise eriolukorra puhul ei oleks olnud tegutsemine selline, nagu see oli, kui me oleksime olnud paremini ettevalmistatud.

Mida me praegu sellest haigusest rohkem teame? Kuidas te arvate?

Me teame palju rohkem, aga probleemid on samad, mis aasta tagasi. Sest sellele vaatamata, et teame rohkem raviviiside kohta, ei muuda see midagi olemuslikult. Sellele vaatamata, et oleme väheke paremini organiseeritud, ei muutu ühe aastaga meditsiinisüsteem, on vaja rohkem aega.

Me teame, et on vaja vaktsiine ja on vaja kontaktide tuvastamise süsteemi. Varem meil ei olnud võimalik teha teste ja polnud vaktsiine. Nüüd on meil need võimalused olemas ja see muudab olukorda.

Kui optimistlik te olete, kas pandeemia lõpp paistab?

Ma olen mõõdukalt optimistlik. Tunneli lõpus paistab valgus. Vaktsineerimine kulgeb meil väga kenasti. Loeb see, et suvine hooaeg algab varsti, aga peamiselt tänu vaktsineerimiskampaaniale on vähe surmasid, sest riskigrupp, üle 80-aastased on suures osas vaktsineeritud, aga palju on vaktsineeritud ka üle 70-aastaseid inimesi.

Kui nii edasi läheme, siis usun, et tuleme olukorrast välja, isegi kui teatud meetmed, nagu suurem tähelepanu hügieenile, distantsi hoidmine, maskid peaksid veel mõneks ajaks jääma. Ja võib-olla tuleb mõelda kordusvaktsineerimisele selle ajavahemiku tagant, nagu tervishoiuasutused kindlaks määravad, võib-olla üks kord aastas. Aga me tuleme sellest välja, oleme juba välja tulemas.

Mida te arvate erinevatest piirangutest? Komandanditund ja maskid õues tundub justkui liiga palju, samas mõnes kohas on väga palju inimesi ikkagi koos.

Jah, inimesed on natuke vähem tähelepanelikud kui varem. Nagu ma alguses ütlesin, unustatakse kiiresti, mis juhtus ja et on liiga vara normaalse elu juurde tagasi pöörduda. Mina arvan, et maske tuleb veel kanda, et tuleb veel hoida distantsi. Kui oleme vaktsineerinud 70 kuni 80 protsenti elanikkonnast, võime mõelda maskide ära võtmisele, vähemalt vabas õhus.

On järk-järguline tegevuste taastumine, tööelu on täies mahus taastunud, mis puudutab sotsiaalset elu, tasapisi avatakse restoranid, kunstilised tegevused. On õige, et taasavamine on järk-järguline, sest ohutusmeetmete kõrvaldamine seaks vaktsineerimiskampaania riski alla. Peame veidi veel kannatust varuma. Varsti saab kõik läbi.

Mida öelda komandanditunni kohta? Komandanditund ei ole niivõrd ohutusabinõu, võrreldes individuaalsete meetmetega. Aga asi on selles, et öösiti inimesed kalduvad kogunema ja käituma erinevalt tavalisest päevasest ja töisest käitumisest, niisiis on sellel mõtet. Aga ka see järk-järgult lõdveneb, praegu on see 23.00, varsti 24.00 ja lõpuks terve mõistusega, targalt tuleme sellest olukorrast välja.

Toimetaja: tõlkis Kristiina Rebane

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: