Politoloog: Itaalia majanduskriisi tegelik ulatus alles selgub

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Alberto Mingardi. Autor/allikas: Raido Laht/ERR

Kriisi täielik ulatus Itaalias alles selgub, kui keeld töötajaid vallandada lõpeb ja firmad saavad vabamad käed ümberkorraldusteks, ütles Bruno Leoni instituudi direktor Alberto Mingardi. Euroopa Liidu taasterahastu kasutamise kava on tema sõnul veel üldine ja vajalikes reformides poliitiline üksmeel puudub.

Me oleme Põhja-Itaalias, mida pandeemia rängalt räsis. Milline on kriis siin praegu ja milliseid inimesi see eelkõige tabas?

Nagu te ütlesite, siis Milanot ja Lombardiat räsis pandeemia alguses rängalt. See piirkond alles taastub. Itaalia majanduslik lähenemine pandeemiale oli sarnane teistele riikidele ehk majanduse subsideerimine sellel surutise perioodil. Samal ajal seati sisse keeld inimesi vallandada ja see kehtib siiamaani. See keeld kaob kuu aja jooksul. Ja me näeme, kuidas ettevõtted reageerivad, kui see aeg kukub ja nad on vabamad ümberkorraldusi tegema.

Kui te jalutate Milanos ringi, siis näete palju tühjasid kauplusi, palju vaateaknaid, mis olid poed, aga mitte enam. Muidugi oli kriis eriti tõsine, sest siin piirkonnas Itaalias on tohutult ettevõtteid ja majanduslikku energiat. Samas on enamus ärisid üsna väikesed. Need on pereärid, mida vahel juhivad 65- ja 70-aastased inimesed, kes on otsustanud, et nad ei taha osaleda taastumise keerukas protsessis. Nii et on veel liiga vara öelda.

On häid signaale – tööstusel läheb hästi ja eksportival sektoril läheb isegi paremini kui oodatud, sest maailmamajandusel läks paremini kui me arvasime, see kahanes, aga mitte nii palju kui me mõtlesime. Aga me näeme hiljem, kui sügav on haav Itaalia majanduses.

Te ütlesite, et oli keelatud inimesi vallandada. Kuidas see praktikas välja nägi ja kas see oli täielik keeld?

Itaalia tööturg on traditsiooniliselt üsna jäik. Me sõlmime üleriiklikke töökokkuleppeid, mis kehtivad paljudel tegevusaladel. Ja ettevõtetelt nõuti jätkamist töötajatega, selle eest maksti neile subsiidiume. Aga sellel keelul oli üsna erinev mõju erinevates ettevõtetes. See oli väike probleem tugevatele ettevõtetele, aga paljudele väikestele äridele võis see olla murdepunkt.

See, mida me näeme COVID-i puhul, on see, et terve rea tegevusalade puhul on see muutnud viisi, kuidas inimesed äridega suhtlevad. See on muutnud inimeste nõudmisi, mõelge kas või e-kaubanduse edule või väikeste äride probleemidele. Me ei tea, kas need muutused jäävad. Võib-olla tahavad inimesed minna tagasi tavalisse traditsioonilisse poodi. Me ei tea seda veel. Selge on see, et koondamise raskemaks muutmine võib olla hea paari kuu jooksul selleks, et luua sild ebakindluse ületamiseks majanduses ja inimeste eludes, aga see on väga ohtlik pikas perspektiivis. Ja Itaalias on see kestnud üsna kaua. Nagu ma ütlesin, siis see keeld lõpeb ühe kuu pärast.

Kui tõhusaks te peate abipakette? Euroopa Liidul on taasterahastu, millest Itaalia saab suurima osa ja ma kujutan ette, et Itaalial endal on veel oma abipaketid.

Jah, Itaalia saab sealt suurima osa. Ühtlasi on Itaalia ainus riik Euroopas, kes on otsustanud kasutada mitte üksnes toetusi, vaid ka täiendavaid laenuvõimalusi ja liikuda Euroopa ühislaenu suunas.

Mis puudutab Itaalia taasteplaani, siis see on segu, mida on raske praegu hinnata. Brüsselisse saadetud plaanis praktiliselt ei ole projektide mikromajanduslikku analüüsi. Seal on mõjuanalüüsid laias laastus. Praegu valitseb konsensus, et Itaalias on Mario Draghi ja tema ministrite näol olemas usaldusväärne valitsus. Valitsus, mida saab usaldada selle hiiglasliku rahavoo juures. Aga muidugi need avalikud kulutused ja reformid tuleb ellu viia, et täiendav raha Brüsselist tuleks ja see jääb juba tulevase valitsuse ülesandeks. Valitseb konsensus, et härra Draghi valitsus püsib ühe aasta ja saab näha, kes tema järel tuleb ja kui tõsiselt järgmine valitsus hakkab reforme ellu viima.

Ma tahtsingi küsida Mario Draghi fenomeni kohta. Teil on palju parteisid ja poliitikuid, kes tahavad olla peaminister, aga nüüd peab inimene väljastpoolt poliitikat justkui Itaalia päästma. Miks see nii on?

See on huvitav nähtus ja eriti sellepärast, et see on juhtunud ka varem. Itaalias on traditsioon, et teatud hetkedel meie poliitilised parteid, mis on väga polariseerunud ja enamuse ajast võitlevad üksteisega vihaselt, võtavad pausi probleemi lahendamiseks. See juhtus nii Carlo Azeglio Ciampiga, Lamberto Diniga ja Mario Montiga mõned aastad tagasi. Iga kord, kui see varem on juhtunud, olid põhjuseks probleemid riigi finantsidega. Parteid ei tahtnud öelda, et makse tuleb tõsta, kulutused tuleb kokku tõmmata ja nii edasi. Sel korral juhtub see pretsedenditult olukorras, kus valitsus saab raha kulutada. Nii et härra Draghi ülesanne on üsna erinev.

Mina saan sellest aru järgnevalt. Itaalia parteidel on olnud pingelised suhted Brüsseliga. Nende nägemuses on Euroopa Liit ja Komisjon "ei" ütlejad, meie tahame kulutada rohkem ja nemad keelavad. Härra Draghil on peaministrina tänu oma pretsedenditule kogemusele võimalus helistada ja lahendada kõikvõimalikud nende diplomaatilised probleemid Brüsseliga. Ma arvan, et parteid on nii innukad härra Draghi toetajad, sest nad arvavad, et kõik Brüsseliga üles tõusvad probleemid saavad lahendatud härra Draghi maagiaga. Muidugi on isiklik prestiiž elus väga olulisel kohal, aga see ei ole lõputu. Jah, härra Draghi saab teha telefonikõne ja probleemid lahendada. See, kui kaua ta seda teha suudab, sõltub suuresti sellest, mitu korda Itaalia poliitilised parteid tal seda teha paluvad.

Euroopa Liidu taasterahastuga kaasnevad reformide nõuded ja valulised reformid võivad kujuneda probleemiks?

Jah, sellega kaasnevad tingimused, reformikava on siiani üsna üldine, aga muidugi vaatamata sellele tuleb midagi teha. Ja enamus valdkondadest, kus mingeid reforme tuleb teha, on sellised, kus poliitilised parteid ei ole üldse mitte ühel meelel, nagu maksureform ja justiitsreform. On väga lihtne leppida kokku uutes kulutustes ja on väga raske kokku leppida selles, mis seal kastis veel peaks olema ehk reformid. Selleks läheb tõepoolest vaja härra Draghi maagiat.

See ei ole praegu kergem kui kaks aastat tagasi, ehitada sildasid parteide vahele, kes kipuvad vastanduma ja kellel on erinev maailmanägemus. Siiani on need erimeelsused väljendunud selgelt suhtumises pandeemiasse, eriti praegu, mil pandeemia on loodetavasti taandumas. Parempoolsed parteid on olnud innukamad majandust ja ühiskonda taasavama ja vasakpoolsed parteid on olnud innukamad rangete ettevaatusabinõude rakendamisel. Nüüd hakkavad nad vastanduma majanduslikes küsimustes. See võib kujuneda karmiks ja härra Draghile keerukaks. Parempoolsetel on riigis suurem toetus, aga vasakpoolsetel on tänu ametiühingutele suurem vetojõud.

Kas te saaksite lühidalt kirjeldada poliitilist meeleolu Itaalias? Millised parteid tõusevad, kes langevad ja kuidas pandeemia on parteide populaarsust mõjutanud.

Vastupidiselt kõigile prognoosidele, mis hoiatasid, et pandeemia tuleb ja me vajame eksperte ja populism kaob, siis tõusuteel on Giorgia Meloni Itaalia Vendade partei. Meloni on parempoolne populist. Nende tõusu põhjus on mõistetav, nemad on ainus partei, mis ei toeta valitsust, aga ta on ka väga võimekas poliitik ja kogenud poliitik, ta oli minister Berlusconi valitsuses 2008. aastal. Ta on opositsioonis, aga lojaalses opositsioonis ja ta ei kasuta härra Draghi suhtes kunagi sama tooni, mida ta kasutas härra Conte puhul.

Härra Salvini Liigast on üldiselt väga sarnastel positsioonidel, nende partei on kerges languses, sest ta on nüüd valitsuses ja inimesed süüdistavad teda asjades, mis ei toimi.

Viie Tähe Liikumine on maksnud kõrgeimat hinda, aga see ei ole seotud pandeemiaga. Nad on populistid, kes lubasid avada parlamendi nagu plekkpurgi - nii nad ütlesid -, aga kui nad jõudsid Rooma, siis nad hakkasid selle asemel tegema kompromisse ja nautima poliitilise võimu ilu ja kõike seda.

Demokraadid on vasakpoolne partei, millel on identiteedikriis. Nemad peaksid olema ruumis täiskasvanud, nad on valitsuspartei, on olnud aastaid valitsuses, Monti ajast alates väikese vahepealse ajaga, mil Viie Tähe Liikumine ja Liiga olid koos valitsuses. Nende juhtkonnal on aga arusaam, et neil on võimalik populaarsust kasvatada ainult Viie Tähe liikumisest veel vasakpoolsem olles ja see ei toimi eriti hästi.

Välismaalasi huvitab alati härra Berlusconi, kes oli pikka aega Itaalia poliitika peremees. Mina prognoosin, et järgmisteks valimisteks härra Berlusconi partei kaob. Tema juhtimine on nõrgenenud ja tal on tõsised terviseprobleemid ning tema partei ei ole leidnud identiteeti, mis oleks Berlusconist üldisem.

Nii et ainus, kes praegu kasu lõikab, on proua Meloni partei ja see teeb härra Draghi elu veel raskemaks. Mida rohkem arvamusküsitlused pöörduvad härra Salvini Liiga ja härra Letta Demokraatliku partei vastu, seda enam hakkavad parteid valitsusele probleeme valmistama.

Milline mõju on pandeemial olnud Itaalia hingele?

Ma arvan, et see on olnud laastav. Me tegeleme selle mõjuga aastaid. On raske hinnata näiteks pandeemia mõju noortele, kes ei saanud kuude kaupa käia koolis ega suhelda nagu varem. Sellistel asjadel on suur mõju, kui sa oled 15 või 16 aastat vana. Muidugi tehnoloogia võlu – zoom ja netflix aitasid inimestel COVID-19-ga hakkama saada, aga ma arvan, et psühholoogiliselt sulgemised ja piirangud on selgelt kahju teinud ja me saame seda täiel määral hinnata alles järgnevatel aastatel.

Majanduses on mõju olnud eriti tugev erasektorile, Itaalia SKT kukkus kümme protsenti, sama suur kukkumine oli teise maailmasõja ajal. Avaliku sektori töötajatele ei olnud see nii suur probleem, nende palk oli tagatud, aga väikestele äridele, turismindusele, restoranidele ja eriti väga noortele inimestele oli see mõju väga suur ja võtab aastaid, et näha mil määral ühiskonna struktuur on kannatada saanud.

Toimetaja: Epp Ehand, Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: