Uudise eluiga meedias on üürike. Mõned kommentaarid, arvamused, kõlavad pealkirjad ning paari päeva möödudes on teema ammendatud ja unustatud. Ka need teemad, millel ühiskonnas on oluline tähtsus. Nii näib olevat ka riigikohtu hiljutise sideandmete kasutamise otsuse käsitlusega.

Ujun vastuvoolu, sest pean isikuandmete ja eraelu kaitse üle peetavat arutelu oluliseks. Liiati oli riigikohtu otsuse ja probleemi käsitlus ühekülgne ja sellega kaasnes ohtralt müra.

Reaktsioon otsusele oli prognoositav, tulevärk võimas. Eesti Ekspress tõi juhtiva politseiametniku ohke artikli pealkirjaks: "Suur sideandmete jama: "Kelmid on nüüd kindlalt paremas seisus, nende tuvastamiseks peaaegu kõik võimalused läksid"." Õhtuleht ei jäänud maha, pannes küll pealkirja lõppu küsimärgi: "Riigikohus lasi sajad kohtuasjad õhku?"". ERR oli tagasihoidlikum, kuid kinnitas, et prokuratuuril ega kohtul pole õigust teha sideettevõtetele päringuid, et saada kuritegude uurimiseks telefoniside kõneliikluse ja asukohaandmeid, mida talletatakse elektroonilise side seaduse alusel süüteomenetluse huvides. Hädakisa tõstsid riigi peaprokurör ning politsei ja piirivalve peadirektor Elmar Vaher, kes kurtsid, et  riigikohtu otsus teeb kuritegude uurimise  keeruliseks ja mõjutab paljusid juba menetletud kuriteoasju.

Mis neis reaktsioonides on valesti? 

Peaprokuröri ning politsei kõrgema juhi sõnavõtud kujundasid mulje, et tekkinud olukorra põhjustas riigikohus. Usun, et kõrged õiguskaitse ametnikud jälgivad ka Euroopa Kohtu otsuseid, vähemalt oma tegevusvaldkonna osas. Kui see on nii, siis tulnuks eeldada kaeblemise, mis nüüd küll kuritegude uurimisega saab, asemel küsimusi mõnele ministeeriumile ja riigikogule. Nimelt, miks pole sideandmete säilitamist reguleerivat seadust viidud kooskõlla põhiõigusi käsitleva Euroopa Liidu (EL) õigusega. Aega selleks oli piisavalt.

Riigikohus oli ülemääraselt  prokuratuurisõbralik, kui ta märkis, et on vaieldav, missugusest ajahetkest pidi prokuratuur mõistma, et normid, mis reguleerivad sideandmete säilitamist ja prokuratuuri pädevust anda nende andmete kasutamiseks lube, on EL-i õigusega vastuolus ning et seetõttu ei saa nendele tugineda. Mitme sideandmete töötlemisega seotud eelotsusetaotluste lahendamisega Euroopa Kohus täiendas ja täpsustas kohtupraktikat, kuid 2016. aasta detsembris tehtud otsusest alates olid selged kolm olulist põhimõtet: sidevahendite kõigi kasutajate liiklus- ja asukohaandmete säilitamine on vastuolus eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse õigusega, neid andmeid võib kasutada üksnes raskete kuritegude uurimiseks ning loa kasutamiseks peab andma sõltumatu haldusasutus või kohus.

Väärib rõhutamist, et põhiõigusi eraelu- ning isikuandmete kaitsele riivab nii andmete kogumine ja säilitamine kui ka nende kättesaadavaks tegemine ametiasutustele, mida võib küll õigustada kuritegude uurimisega.

Põhiõiguse piirang ei ole proportsionaalne kui kogutakse kõigi side kasutajate, ka nende inimeste andmeid, kellel pole mingit kokkupuudet kuritegevusega. Riik ei saa lähtuda eeldusest, et kõik kodanikud on kahtlusalused.

Põhiõiguste riivet raskendab asjaolu, et side liiklus- ja asukohaandmed võimaldavad luua inimese profiili. Strasbourgi ja  Luxembourgi kohtud on märkinud, et selliste andmete saamine ei pruugi olla põhiõigustesse vähem sissetungiv kui kommunikatsiooni sisu jälgimine, sest kommunikatsiooni asukoha- ja liiklusandmed võimaldavad tuvastada sõnumi saatja ja vastuvõtja identiteedi, geograafilise asukoha ning sidevahendi. 

Riive raskus süveneb, kui neid andmeid kasutatakse isiku sotsiaalsete sidemete, liikumiste ja veendumuste kindlakstegemiseks.

Võin vaid spekuleerida, miks Eesti ei muutnud elektroonilise side seadust ega viinud seda kooskõlla EL-i põhiõigustega, sellal kui enamus riike seda tegi.

Osade riikide konstitutsioonikohtuid pidasid juba sideandmete kohustusliku kogumise kohustuse panemist nende riikide põhiseadusega vastuolus olevaks.

Eesti kehtestas ja säilitas kõige lõdvema isikuandmete kaitse režiimi. Kogutakse ja säilitatakse vahet tegemata kõigi sidevahendite kasutajate liiklus- ja asukohaandmeid ning need on kättesaadavad suurele hulgale ametiisikutele mitte üksnes kuritegude uurimise eesmärgil, vaid ka muude ülesannete  täitmiseks. Ilmselt lootsid nii riigikogu kui ka õiguskaitseasutused, et meie seadused võivad küll olla vastuolus EL-i õigusega, kuid tegutseme vaikselt endisel moel edasi.

Liiati ei käivitunud põhiseaduslikkuse järelevalve, sest õiguskantsler ei näinud vastuolu põhiseadusega. Riigikohtu "süü" oli selles, et ta esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, mis tõi Luxembourgist selge sõnumi, et Eesti ei kaitse piisavalt põhiõigusi.

Riigikogu on nüüd asunud olukorda päästma kriminaalmenetluse seadustiku muutmise eelnõuga, mis soovitakse vormida seaduseks augustis. See on poolik lahendus, sest muutmata jääb Euroopa Kohtu poolt kritiseeritud kõigi sidevahendite kasutajate üldine ja vahet tegemata andmete kogumine ja säilitamine. Sideandmed tehakse endiselt kättesaadavaks erinevate seaduste alusel suurele hulgale ametnikele ka nende ülesannete täitmiseks, millel pole seost raskete kuritegude uurimisega.

Euroopa Kohtu prokuratuuri sõltumatusele antud hinnangu mõjud ulatuvad kaugemale kui järelevalve elektroonilise side liiklus- ja asukohaandmete kasutamise üle. Hinnang mõjutab samuti jälitustoiminguks lubade andmist ning järelevalvet nende toimingute seaduslikkuse üle. Võimalik, et möödapääsmatu on mitte üksnes prokuratuuri seaduse revisjon, vaid kogu kriminaalmenetluse seadustiku ümberkujundamine.

Eksitavad on hinnangud, et prokuratuuril ega kohtul pole õigust teha sideettevõtetele päringuid, et saada kuritegude uurimiseks telefoniside kõneliikluse ja asukohaandmeid, mistõttu kuritegude avastamine on halvatud.

Euroopa Kohtu praktika ei välista kohtu loal nende andmete saamist sideoperaatoritelt ning kasutamist raskete kuritegude uurimiseks. Kuid mitte igasugust süütegu ei saa pidada raskeks kuriteoks. Riigikohus määratles otsuses raske kuriteo mõiste, mis on kahtlemata samm õigusselguse poole ning võimaldab paremini tasakaalustada põhiõiguste kaitse ja kuritegude avastamise huvi.