Lagašina ja Suržikova: ütlemine "kohver, vaksal, Moskva" oli väga solvav

Foto: Ken Mürk/ERR

Venekeelse Postimehe juht Olesja Lagašina ja filmitegija Aljona Suržikova vaatavad intervjuus Toomas Sildamile tagasi 30 viimasele aastale, mis on Eesti venekeelsele kogukonnale pakkunud rohkelt pöördeid ja vapustusi.

Olesja, teie sündisite 11 aastat enne Nõukogude Liidu kokkukukkumist teisel pool Moskvat, Nižni Novgorodi lähedal Dzeržinski linnas. Kuidas te Eestisse jõudsite?

Minu vanavanemad elasid Eestis, nad kolisid siia – kui ma ei eksi – 1950. aastal. Isa elas terve oma elu siin, kuigi õppis Peterburis, siis läks Dzeržinskisse tööle, kohtas seal minu ema ja ühel hetkel nad otsustasid, et kolivad Tallinna. Riik oli tol ajal ju üks ja sama, kolimine täitsa loomulik, pealegi kui vanemad olid siin.

Mis on nüüd teie kodumaa?

Eesti. Muud varianti ei ole.

Aljona, teie olete Tallinnas sündinud ja kasvanud, aga kuni 16-aastaseks saamiseni olite suviti vanaema juures Ukraina külas. Kuidas teie vanemad Eestisse sattusid?

Isa saadeti siia tööle. Ta õppis Odessas laevanduskoolis, oli parim õpilane ja sai valida, kuhu [tööle] sõita. Ta ei tahtnud kuhugi sõita, tahtis Odessas olla, aga sinna said ainult suured natšalnikud (ülemused, toim) oma lapsi tööle panna. Ja siis ta läks koos minu emaga Tallinna, tuli 1972. aastal merelaevandusse, mina sündisin juba siin.

Toomas Sildami intervjuu Olesja Lagašina ja Aljona Suržikovaga Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Kas te jõudsite koolis õppida laulu "Мой адрес – Не дом и не улица, / Mой адрес – Советский Союз" ehk "Minu aadress pole maja ega tänav, minu aadress on Nõukogude Liit" ja kuidas teie neid sõnu mõistsite?

Olesja: Kuidas mina suhtusin? Oli üks suur riik. Piirid olid [selle sees] olematud ja tegelikult sellele tol ajal ei mõelnudki. Lihtsalt elasime oma elu.

Aljona: Mina läksin kooli aastal 1989, see oli natukene teine aeg, seda laulu juba ei olnud. Arusaamine, et Eesti riik ei ole Nõukogude Liit, tuli siis, kui ma suureks sain.

Imelik oli aru saada, et see, mida sulle räägiti, kui sa laps olid, oli üks tõde, mis vahetus teiseks tõeks: Lenin oli [enne] hea ja nüüd Lenin oli paha…

Minu vanemad olid suured Eesti iseseisvuse toetajad, sest isa käis meremehena palju erinevates riikides ja nägi, kuidas inimesed [mujal] elavad. Aga see, kuidas nendesse pärast suhtuti, et nad said hallid passid, siis olid nad väga solvunud. Tagantjärele saan aru, miks isa istus ja õppis eesti keelt, et teha eksamit.

Olid nagu kahe tasandi jutud… Meile kogu aeg räägiti, et see [Eesti] on teie kodumaa, ei olnud meil mõtteid, et lähme Ukrainasse, kuigi seal olid isa vanemad. Eesti oli meie kodu. Minu õde sündis Ukrainas, mina Eestis ja kui me kaklesime, siis ütlesin: mine oma Ukrainasse, sina oled seal sündinud, mine siit minema. Minu Eestis oli kogu aeg sellised lood.

Kuidas teie vanemad, nende sõbrad suhtusid sellesse, et Eesti haakis enda 30 aastat tagasi Nõukogude Liidust lahti ja sai uuesti iseseisvaks riigiks?

Olesja: Minu omad suhtusid ettevaatlikult, eriti arvestades, et vanavanemad lõpuks siiski otsustasid tagasi kolida Venemaale ja meie jaoks tähendas see, et perega on kõik.

Aljona: Ei, meil seda muret ei olnud. Nägime, et paljud inimesed hakkasid pakkima kohvreid ja sõitma tagasi Venemaale, Ukrainasse või kuhugile. Meie perekonnale kõik need eesti traditsioonid, kultuuritase ja elustiil – see oligi meie kodumaa. See oli esimene koht, kus vanemad ostsid korteri, tegid oma kodu. See oligi kodukoht, et sul ei olegi kuskile minna.

Küla [Ukrainas], kus isa õppis ja kus me suviti käisime, see oli päris küla, neil olid lehmad, sead. Isa oli [oma peres] esimene inimene, kes sai kõrghariduse, läks linna ja siis saavutas kõike. Ta ei tahtnud sinna tagasi. Kui meie Kärru kolisime, siis ta ei saanud aru, kuidas me tahame olla maal, teha põllutööd… (Naerab) Arvatavasti juured kutsuvad ja me tahtsime ikka olla seotud maaga.

1990-ndatel aastatel kõlas sageli kibe-irooniline ütlemine "kohver, vaksal, Moskva", mis peegeldas ühe osa eestlaste arvamust, et Nõukogude Liidu ajal Eestisse tulnud inimesed võiksid lahkuda. Kui solvav see teile ja teie peredele oli?

Olesja: Mina ütleksin, et oli väga solvav, sest umbes nii öeldi minu emale, kui ta läks eesti keelt õppima. Kusjuures õppejõud ütles, et miks teil seda eesti keelt vaja on, te nagunii kolite siit ära. Ta siiamaani ei räägi [eesti keelt].

Aljona: Meie vanemate jaoks on see väga solvav. Nemad ehitasid kodu siia ja nagu räägivad, andsid parimat aja oma elust, töötasid ja elasid siin ning nüüd suhtutakse neisse nagu teise sordi inimestesse, et kõik need [hallid] passid…

Mina tean hästi Eesti ajalugu ja tean, miks on selline suhtumine. See on väga inimlik: inimestel on ju mälu, mida sa ei saa muuta, mäletad nii, nagu mäletad ja sul on tunded.

Kas "kohver, vaksal, Moskva" oli õiglane mälupeegeldus inimeste suhtes, keda see ütlemine puudutas?

Aljona: See tuleb sellest, et eestlased, kes elasid üle küüditamised, kes nägid, kuidas Eestisse tuuakse [Nõukogude Liidust] nii palju inimesi, nad lihtsalt kardavad, et nende riik ja nende keel, mida nad tahavad säästa ja päästa, kaob ära.

Inimesed elasid üle suured traumad, küüditamise, sõja ja kõik selle. Minu vanema rääkis elu lõpuni, et sakslased on fašistid, sest ta elas üle sõja. Pärast seda, mida eestlased elasid üle, siis ka neil on ühed head ja teised on halvad, eestlased on kannatajad ja head ning teised on okupandid ja halvad.

Olesja: Ka vene rahva ajalugu on traumaatiline ja siin oli ju palju venelasi, kes on samuti kannatanud vene võimu all, nõuka võimu all.

Aljona: 30 aastaga see muidugi muutus. Hea ja halva jagamine kaheks muutus individuaalsemaks, et olid head inimesed ka saksa rahvusest või vene rahvusest ja olid ka halvad juudid – kõik ei ole nii must ja valge. On vaja aega ja uued põlvkonnad, kellel ei ole neid traumasid, nemad saavad seda kõike muuta ja teistmoodi vastu võtta.

Olesja: Põhiline, et me ei tohiks üldistada.

Kuidas teie mõistsite, miks osa eestlasi ütles, et minge ära?

Olesja: Tol hetkel ei olnud see mulle selge. Meil olid naabrid, kelle peres tekkis konflikte, sest nende ema oli venelanna, isa eestlane ja nägime, kuidas see ajalooline konflikt hakkas võimenduma.

Kas te saite aru, kust see tuleb?

Olesja: Koolis ikka õpetati eesti ajalugu ja Stalini kuritegudest räägiti 1990. aastatel üsna palju ka vene koolides, sellega polnud probleemi…

Aljona: Kas praegu ei räägita, või?

Olesja: Eesti vene koolides räägitakse küll. Ei tea, kas Venemaal sellest räägitakse nüüd, selles ma kahtlen.

Olesja Lagašina meenutas ühes intervjuus, kuidas kooli ajal tahtis paralleelklassi poiss teid aknast välja visata ja õpetaja nõudis, et purunenud aknaklaasi maksaksid kinni teie vanemad. See oli ebaõiglane. Kui palju te olete üldse ebaõiglust kogenud?

Olesja: Teate, ma ei keskendu sellele. Kui me hakkame mõtlema ebaõiglusele, on see äärmiselt ebaproduktiivne. Siis tekitad endale igal sammul konflikti ja niisuguses atmosfääris ei ole võimalik elada.

Aljona: Arvan, et mind väga raske solvata. (Puhkeb naerma) Ma ei loe kunagi kommentaare.

Olesja: Mina ka ei loe.

Aljona: Mina olen inimene, kes teab, mida ta tahab. Olen iseloomult režissöör ja kui on eesmärk, siis sinna lähen. Ja vahet pole, mida keda arvab ja kui kellelegi midagi ei meeldi.

Mul on Kärus kärude muuseum. Kui sinna tulevad koolilapsed ja mina räägin [eesti keelt] vigadega ja nemad hakkavad nalja tegema, siis mina hakkan kohe vene keeles rääkima või saksa keeles, sest inglise keelt nad äkki oskavad. Kohe on kõik vait. Mina ikka oskan ennast kaitsta, ma ei solvu, see oleks rumal, solvumine on madala haridusega inimeste joon.

Olesja: See on ka temperamendi küsimus.

Aljona: Temperament ka, aga tark inimene ei hakka solvuma.

Olesja: Tal pole aega selleks.

Aljona: Näiteks minu muuseumis löödi aknaid katki. Ma ei solvu, otsin, miks see inimene seda tegi, tal on probleem, mida peab lahendama. Ja nüüd see inimene, kes oli üks süüdlane, teeb Saksamaal ökofarmis vabatahtlikku tööd. Probleem on lahendatud.

Eestis on nii palju probleeme, mida peab lahendama, aga meie räägime siin eestlastest ja venelastest. Kamoon… Võiks mõelda Eesti metsast ja kliimaprobleemidest.

Toomas Sildami intervjuu Olesja Lagašina ja Aljona Suržikovaga Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Tulles siiski tagasi nende 30 aasta ja venekeelse kogukonna juurde, siis milliseid emotsioone tekitab teis sõna integratsioon ehk lõimumine?

Olesja: Irooniat pigem. (Turtsatab) Ma räägiks pigem sõprusest, räägiks armastusest… Mul on palju eestlastest sõpru, kellega suhtlen pidevalt, omavahel me integratsioonist ei räägi.

Aljona muigas sügavalt.

Aljona: See on vananenud sõna. Kedagi ei saa integreerida, kui inimene ei taha seda. Nendega, kes ei ole integreerinud, ei saagi midagi teha, arvatavasti. Aga teiste jaoks ei ole juba üldse probleeme, noored, ma arvan, räägivad kõiki keeli ei ole siin midagi.

Kaaskodanikega on mure, sest laias laastus 100 000 Eesti inimest on võtnud Venemaa kodakondsuse ja veel 100 000 inimest ei ole võtnud ühtegi kodakondsust, neil on hallid passid. Miks see nii on?

Olesja: Mõned on solvunud, teised lihtsalt ei taha, kolmandatele on nii mugavam.

Aljona: Kui 1990. aastatel oli kodakondsuse teema, siis minu ema tegi ka mitu korda seda eksami, ei  saanud tehtud, eksamid läksid raskemaks ja raskemaks, kõik ei saa seda teha. Mina arvan, et talle peab andma kodakondsuse nagu autasu selle eest, et ta kasvatas mind ja kõiki oma lapsi ja mida ta tegi Käru muuseumis.

Ma ei tea, kui proovida teha keeleeksam [eestikeelsetele] inimestele…

Kas seadused on ebaõiglased?

Aljona: Kas eestlased teavad neid eksameid? Las siis kõik teevad. [Kõik] Eesti eestlased ka ei oska eesti keeles kirjutada, mulle tihti kirjutavad niimoodi, et oh-oh-hoo.

Olesja: Hakkasin sellele rohkem mõtlema, kui hakkasin sõda kartma. Et mis juhtub, kui järsku tuleb sõda, sest näiteks mu emal on siiani Vene kodakondsus. Seega osal perekonnast on Eesti kodakondsus, osal Vene kodakondsus. Kui juhtub midagi, mis meiega saab? See on problemaatiline, suhteliselt problemaatiline. Muidugi on see ebaõiglane.

Miks peaks sõda tulema?

Olesja: Lihtsalt tuli selline mõte, pärast Krimmi. Põhimõtteliselt pole miski kunagi välistatud, isegi kui see kõlab väga ebaratsionaalselt.

Kuidas teie saate aru, mis Krimmis juhtus 2014 alguses?

Olesja: Tugev Venemaa võttis endale territooriumi, mis kunagi kuulus talle, eirates rahvusvahelist õigust.

Ja miks Krimmi inimesed vastu ei hakanud?

Olesja: Mõned on vastu hakanud ja nad istuvad vangis.

Aljona: Seal oli päris palju ju Vene kodanikke ja nad toetasid seda [Venemaa tegevust Krimmis]. Alguses. Vähesed olid vastu.

Käisin Krimmis 2012, kõik rääkisid seal vene keelt, ukraina keelt ei olnud üldse. Ma ei ole politoloog, aga mõtlen, et lihtsalt inimesed ei saa aru, kui halvasti neil [praegu] läheb tegelikult, nad on ju absoluutselt isoleeritud, seal ei saa äri teha, ei saa midagi teha. See on väga imelik koht, ma arvan.

Toomas Sildami intervjuu Olesja Lagašina ja Aljona Suržikovaga Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Kas olete mõnikord mõelnud, miks ja kuidas läks Eestil nii hästi, et meie Ida-Virumaast ei saanud Transnistriat, Abhaasiat või Lõuna-Osseetiat – Eestist eraldunud separatistlikku piirkonda?

Olesja: Huvitav küsimus. Võib-olla [Ida-Viru] elanike majanduslik seis on oluliselt parem kui näiteks Transnistrias? Raha otsustab midagi ja tegelikult kõik ju näevad, mis elutase meil Eestis on.

Ja, aga 1990. aastate alguses oli rahulolematust Ida-Virumaal väga palju, korraldati isegi Narva referendum, mille sügavamat eesmärki me lõpuni ei tea, et kui tõsine eraldumine see ülejäänud Eestist olnuks?

Aljona: Näiteks kui vaadata Krimmi, ei olnud seal neid ukrainlasi, kes oleksid võimelised vastu lööma, enamus oli ikkagi neid, kes mõtlesid, et on väga tore, nüüd oleme Venemaa osa, meil ongi Vene passid.

Minu isa näiteks, mida minu isa tegi? Tema toetas väga [Eesti] iseseisvust. Laevandus oli väga suur nagu tehas, isa rääkis kõigile, et ei hakka streikima, ei ole vaja streikida… Selliseid inimesi oli palju.

Muidugi nad on päris solvunud, sest neile anti hallid passid.  

Sügisel 2006 ütles president Ilves ametisse astumise kõnes, et "viie aasta pärast tuleb meil anda esimesele uues iseseisvas Eestis üles kasvanud põlvkonnale üle riik, mis näeb välja ja käitub nii, nagu poleks okupatsiooni kunagi olnudki". On see õnnestunud?

Aljona: Ma arvan, et meil on väga hea riik. Ma arvan, kõik asjad arenevad meil väga hästi. Aga võiks veel paremini olla. Kodanikuühiskonda peab rohkem arendama ja rohkem peab olema kodanikualgatusi, mida peavad toetama riik ja kõik asutused, aga meil on ikka veel seesama vana juhtimistraditsioon, et mina olen boss ja teie olete see rahvas.

Olesja: Mina ütleks, et selles mõttes oleme isegi vabamad kui mõned lääneriigid, sest ka seal on see bossi-kultuur üsna tugev.

On meil õnnestunud muutuda riigiks, kes tõepoolest näeb välja ja käitub nii, nagu okupatsiooni poleks kunagi olnud?

Olesja: Solvumist on liiga palju siiamaani. See väljendub ka aktuaalses poliitikas, kui räägime näiteks vene koolist, probleemist, mis siiani pole lahendatud. See on ajalooga seotud. Ma ei tea, kas Aljona seda tunneb, su lapsed käivad ju eestikeelses koolis.

Aljona: Minu lapsed käisid eestikeelses koolis, siis õppisid kaks aastat Prahas inglise keeles ja praegu käivad venekeelses koolis.

Arvan, et küsimus on selles, kas me oleme saanud vabaks, õnnelikuks riigiks. Kui võrrelda paljusid parameetreid, siis elada siin on väga hea: meil on tasuta meditsiin, hea haridus, hea õhk...

Olesja: Soomlased on palju õnnelikumad, vähemalt reitingud ütlevad seda.

Aljona: Aga vaadates, kust me tuleme, siis kõik läheb väga hästi. Haridusest peab muidugi rohkem rääkima.

Olesja Lagašina, teie pahandasite, kui president Kaljulaid ütles ühes kõnes nii: "Vajame veendumust, et kõigil siia sattunuil, ükskõik kas nad on tulnud varem või nüüd, on võimalus ja isegi kohustus panna oma laps eestikeelsesse kooli." Eestlased tunnevad ebakindlust, seetõttu on eestlastel vaja, et venelased tunneksite kohustust…  Teile ei olnud see "väga õilis ja vaimustav loogika".

Olesja: Ei olnud. Minu laps õpib küll eesti keeles, vene koolis, aga keelekümblusklassis, kuid arvan, et sundida ei tohiks. Eriti selle tõttu, et keegi midagi kardab.

Aljona, on teil retsept, kuidas teha nii, et ühes riigis ei oleks kaks paralleelselt kulgevat kogukonda, kes teineteisest teavad suhteliselt vähe?

Aljona: Eesti väikesed maakoolid surevad ära, need pannakse kinni tänu [omavalitsuste] ühinemisreformile, raha läheb linnadele… Arvan, et need väikesed koolid peavad võtma ühendust Tallinna Lasnamäe gümnaasiumiga, ka teiste koolidega ja ütlema: tulge meile natukeseks õppima. Siis on seal väikses koolis rohkem rahvast ja Lasnamäe lapsed õpivad aastaga selgeks eesti keele.

Olesja: See on pigem logistika küsimus. Ma ei kujuta ette, kuidas see hakkaks toimuma.

Aljona: Aga võikski ju teha sellise projekti. Rääkisin sellest arvamusfestivalil, integratsiooni sihtasutus ütles, oo, nii lahe idee.

Viis päeva koolis, siis reedel koju ja pühapäeval tagasi. Aastaga saavad hakkama, lapsed õpivad keelt väga kiiresti. Aga põhiasi, et nad näevad, mis see Eesti on. Kui nad õpiksid näiteks Käru koolis, kus minu lapsed käisid esimesed kolm aastat… Rääkisin sellest oma Lasnamäe kooli õpetajaga, siis ta ütles: oi, see on ju nagu tsaariajal, nagu eraõpe, et klassis on seitse last, nad jalutavad seal metsas ja ümberringi laulavad linnud.

Need väiksed koolid on täiesti luksuslik, muidugi väga kallis, aga peab üldse vaatama, mis nende maakohtadega saab, kuidas need päästa, et ei oleks igas klassis [ainult] üks õpilane, kellel on täispere, aga teistel on vanemad Soomes tööl. Me räägime, et iga inimene on väga väärtuslik, ükskõik, kas ta on ukrainlane, grusiinlane või venelanna, lihtsalt meil on vähe rahvast ja keegi peab siin elama ja töötama, kõik ei saa olla Soomes või Rootsis või veel kuskil, kus on parem. Me peame ise tegema seda riiki paremaks.

 

Toomas Sildami intervjuu Olesja Lagašina ja Aljona Suržikovaga Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Mulle näib, et paljud eestlased, ka toonased otsustajad tahaksid unustada 2007. aasta aprilli, kui Tallinnas teisaldati Tõnismäelt Nõukogude armee vormis Teise maailmasõja mälestusmärk ehk Pronkssõdur ja seepeale puhkesid Eesti pealinnas mitu ööd kestnud rahutused. See oli väga ebameeldiv, enamus rüüstajatest ja politseile vastu hakkajatest olid noored venekeelsetest kodudest. Kas ka teie tahaksite seda unustada või milliseks murdejooneks aprill 2007 teile oli?

Olesja: Mina küll ei tahaks seda unustada, see on osa minu mälust. Ja väga oluline osa, sest tegi minust tegelikult ajakirjaniku. Tol ajal olin venekeelse Delfi tõlk-toimetaja ja pärast seda läksin ju Delfist ära, hakkasin oma peaga mõtlema ja minust kasvas ajakirjanik, selline nagu ma praegu olen.

Mis teis endas teistpidi pöördus?

Olesja: Nägin… kui silmakirjalik oli Eesti riik tol hetkel.

Enne seda olin nii happy, et töötan Eesti kolllektiivis, minu ümber on toredad kolleegid, me suhtleme kogu aeg, kuidagimoodi saan oma kõveras eesti keeles hakkama.

Aga tuli see [Pronkssõduri ja linnarahutuste] uudis ja sul on kaks laagrit. Sa näed seda lõhet (eestlaste ja venelaste vahel, toim), see oli väga valus ja väga hea õppetund. Ma pole solvunud, aga see mõjutas minu maailma mõtestamist.

Millises suunas?

Olesja: Et teatud hetkedel see võib juhtuda. Võib-olla tekitas minus samuti ebakindlust, sest oma ametis mõtlen ka sellele, et järgmisel hetkel kõik võib muutuda.

Aljona: Huvitav, et tänapäevani räägitakse nendest sündmustest. Ja iga kord, kui toimub midagi maailmas, näiteks Krimmis, siis tuleb siia rahvusvaheline press ja küsib, kas Narva on järgmine?

Ma arvan, et lõhkuda ühiskonda ei ole hea ja need, kes selle taga seisid, kes seda kõike korraldasid, see ei ole hea. Aga kahju, tänapäevani on lõhe olemas. Need, kes tahavad seda unustada, siis see tähendab, et neile on see probleem, et nad tahavad unustada.

Olesja: Kui praegu hakkab keegi sellest rääkima, tundub mulle see natukene veider – ikka kogu aeg üks ja sama asi. Tüdinenud juba sellest

Et ühesõnaga ongi nii: meil võib olla erinev minevik, vähemalt erinev mineviku mõistmine, aga meil on ühine tulevik. Või kõlab see liiga ilusasti?

Olesja: Absoluutselt. Muidugi on meil ühine tulevik.

Aljona: Mis on Eesti metsadega? See on palju tähtsam. Andmete järgi on seal kõik hästi, deklareeritakse, et puitu on rohkem, aga keegi ei käi vaatamas, et need puud on 10 cm pikad.

Olesja: Euroopa Liit ei ole meiega rahul, tähendab asjad ei ole korras.

Aljona: Mina ka ei ole.

Olesja: Räägime metsadest, integratsioonist me täna enam ei räägi.

Te tahate väga osavalt…

Aljona: … muuta meie elu paremaks. Näiteks praegu pannakse igale poole tuulikuid, Saksamaal võetakse neid juba maha, aga meil igale poole pannakse, kuigi kasvõi Kärus ei ole üldse tuult.

Olesja: Ühesõnaga, Aljona tahab öelda, et meil on palju olulisemad teemad, kui eesti-vene vastandumine.

Mina tahaks rääkida Eesti ühiskonnast viimasel 30 aastal, mida on kindlasti iseloomustanud erinevate keelekogukondade erimeelsused.

Olesja: Erimeelsusi on alati, peaasi, et ei keskendu sellele.

Europarlamendi Yana Toom defineeris eestivenelase identiteeti nii: "Tahaks olla Eesti venelane, aga tahes tahtmata on Venemaa suur osa tema hinge- või kultuuriruumist." Kuivõrd te tunnete end puudutatuna, sest Eesti eestikeelne ruum on Venemaa suhtes valdavalt kriitiline?

Olesja: On kriitiline, kohati on see ka õigustatud. Aga ütleme nii, et mina ei defineeri ennast isegi mitte Eesti venelasena, pigem eurooplasena. Sest mina olen osa sellest Euroopast, Euroopa Liidust, mis meil tänapäeval on. See võib olla olulisem.

Aljona: Ema sündis mul Usbekistanis, isa sündis Ukrainas, mina sündisin Eestis. Ja mina olen Eesti venelane? Palju õnne! (Kõik naeravad)

Olesja: Minu isa Eesti passis oli kunagi kirjas, et sünnikoht on Taškent, Venemaa. (Kõik naeravad)

Toomas Sildami intervjuu Olesja Lagašina ja Aljona Suržikovaga Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Aljona Suržikova oli pahane, et aastal 2014 kutsuti Tallinn Music Week'ile Venemaalt provokatiivne protestiansambel Pussy Riot, mis olevat Eesti venelastele "sama hea, kui sülitamine otse näkku". Miks, sest eestlasi jättis see ilmselt ükskõikseks?

Aljona: Kui Eestis on 40 protsenti õigeusu inimesi ja need, kes nagu tõstavad protesti Venemaa võimu, Putini režiime vastu, tantsivad seal õigeusu kirikus… No on kuskil piirid, kus ei tohi tantsida, isegi kui sa protestid. Minu perekonnas on ka mingid reeglid ja kui oled vanausulisest perekonnast, on see ebaloomulik. See ei ole see, et me toetame režiimi, see on pigem see, et meie kultuuri alandatakse…

(Pussy Riot astus 21. veebruaril 2012 Moskva Lunastaja Kristuse katedraalis üles lauluga "​Jumalaema, aja Putin minema!", tantsides ikonostaasi ees, toim.)

Olesja: Teisest küljest on see kirik pigem riigi sümbol, mitte religiooni sümbol. Kunagi oli seal ujula…

Aljona: Minu isa ei olnud kunagi usklik, aga vanaema oli väga usklik ja mina olen ka usklik inimene. See oli pigem minu emotsionaalne suhtumine. Kuigi praegu, vaadates, kuhu Vene süsteem liigub ja mis on maailmas toimunud, siis selles mõttes ka asjad muutuvad.

Aga ma ei tea, kas sa midagi tõestad selle [kirikus] tantsimisega või lihtsalt solvad inimesi. Näiteks minu vanaema oleks [ehmatusest] surnud, kui selliseid asju tehakse. See on kultuuriline probleem, kui mõned kunstnikud teevad asju, et šokeerida, aga mida see tähendab inimestele, kellele see sümbol on teise tähendusega?

Olesja: Võib-olla see ongi kunsti osa, et kunst eirab reegleid, räägime näiteks futurismist. Kunst peabki mõjutama, tekitab tundeid, sa hakkad seda mõtestama.

Kui Aljona Suržikova tegi kanalile ETV+ portreesarja "Edulood" andekatest venelastest ja vene juurtega inimestest, siis ütlesite, et "siinsete venelaste seas napib arvamusliidreid". Miks ei ole siinsete venelaste seas arvamusliidreid?

Olesja: Teate, ka eestlastel on sama probleem. Isegi kui arvamus on olemas, ei kipu inimesed seda kuidagi väljendama.

Miks ei ole venekeelsel valijal valida vene parteid?

Olesja: Vene poliitika on maha surutud, ütleksin.

Ei ole enam eesmärki, ei ole perspektiivi, pigem liitun Keskerakonnaga, jätkan seal, võimalusi on rohkem.

Aljona: Aga kas [vene partei] peab olema, või? Küsin jälle, kas see, kuidas pannakse tuulikuid või see, mis juhtub metsaga, on ka keelega seotud?

Ütlesite, et venekeelne valija läheb Keskerakonna juurde. Tegelikult on ta sealt kaugenemas.

Olesja: Osaliselt. Aga enamasti siiski hääletakse Keskerakonna poolt: sugulasi on seal palju, tuttavaid on seal palju, ma vähemalt tunnen seda inimest, kelle poolt hääletan. (Muigab)

Kas EKRE võtab Keskerakonnas pettunute hääled endale?

Olesja: Sügisel vaatame… Osaliselt võtab küll, aga kui palju, on praegu vara rääkida. Võib-olla on see fiktsioon, on palju reklaame tehtud, aga kas on ka reaalne tulemus, me ei tea.

On teil erakond, kelle poolt rahuliku südamega kohalikel või riigikogu valimistel hääletate?

Aljona: Jah.

Olesja: Ma kogu aeg kahtlen, aga ikka hääletan. (Muigab)

Aljona: Mina olen Käru elanik, seal on aktiivsed ainult kaks parteid. See partei, mis on võimul, käib Nõukogude Liidu või Keskerakonna moel, lehvitab, annab lilled ja kirjutab sellest ajalehtedes. Tegelevad rohkem sellega, kui [päris] asjadega. Mulle tundub, et need otsused, mis tehakse, on nagu küsimärkidega.

Kas te ise ei taha poliitikasse minna?

Aljona: Ei. Kõik parteid kutsusid mind. Ei taha. Mitu presidenti on muutunud, mitu valitsust on muutunud, aga Aljona Suržikova jääb ikka Aljona Suržikovaks, midagi ei muutu. Mina teen filme, teen oma saateid, ehitan nüüd muuseumi, sünnitan lapsi. Ma ei taha poliitikasse minna, sest mul on oma eesmärgid. Kuigi mitmed inimesed, kellest tegin filmi ja kes läksid poliitikasse, ei näinud, et ilma selleta oleks võimalik midagi teha, midagi muuta.

Mina näen, et saab ka lihtsalt muuta seda kogukonda, saab muuta seda küla. Saad leida parasiidid (Turtsatab) ja saata nad õppima, saad teha selle koha paremaks.

Aga riigis… Ma ei tea, võib-olla 10 aasta pärast muudangi seda mõtlemisviisi ja lähengi poliitikasse, kui näen, et jah, see küla on juba muudetud ning teeme nüüd suuremalt edasi.

Peame Aljona Suržikovat õnnitlema, sest teid valiti Käru kogukonna aasta emaks 2021. Palju õnne. Aga lõpetuseks: kui hea kodu on Eesti teie lastele?

Olesja: Arvan, et on päris hea. Kunagi mõtlesin, et äkki koliksin [mujale], õppisin tükk aega välismaal, aga siiski otsustasin, et siin on parem sünnitada ja last kasvatada. Mu pojal on siin ka hea.

Aljona: Mina kutsun alati kõiki koju tagasi. Õde elas aastaid Pariisis, elas kaks aastat siin, läks tagasi Pariisi. Aga vend elas aastaid Londonis ja nüüd tuli tagasi. Loodan, et tema ära ei jookse, sest minu jaoks on parim kodu ja mina tulen alati tagasi, vaatamata sellele, kus ma [vahepeal] elan ja kus ma käin.

Olesja: Ta lendab mesipuu poole…

Aljona: Eestis on nii palju võimalusi, sest on nii väike riik ja sa saad luua muuseumi, saad teha filmi, saad teha oma restorani, nagu minu vend, kes tuli tagasi Londonist. Kui sa oskad häid asju teha, siis sul õnnestub ja kõik aitavad. Et kui tahad midagi, siin on kõik võimalused, lihtsalt peab otsima ja sul peab olema see soov. Keegi ei pane sulle midagi suhu, aga kui sa tahad siin midagi teha, siis – palun väga.

Olesja, kas Eesti on selline kõigi võimaluste maa?

Olesja: Võimalik. (Naerab)

Toomas Sildami intervjuu Olesja Lagašina ja Aljona Suržikovaga Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Toimetaja: Anvar Samost

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: