"Rattatrahv on tänasest (esmaspäevast - toim) aktiivne – kui minu töölesõit maksab 1.40, siis ratas läheb tööle 1.70 eest. Ette osta ei saa, kuupiletit talle ka pole," pahandab Laitses elav Johanna, kes Tallinnas tööl käib. "Kui see oleks pilet, saaksin seda ju osta ette, broneerida, osta kassast, osta veebist. Praegu aga on ainus võimalus, et lähen rongi ja siis konduktor ütleb: maksa. See on trahv."

Ehkki jalgratta saaks jätta ka Laitse jaama, on ratast just pealinnas vaja – sedasi liiklemine tuleb soodsam kui osta Tallinna ühistranspordi üksikpileteid või kuukaarti.

"Tallinna ühistranspordi kuupilet on meeletult kallis," leiab Johanna.

Pealegi on Johannal liikumisraskusi, mistap jalgrattal on hõlpsam liigelda kui jala busside vahet seigelda.

Johannal pole midagi rattapileti kui sellise vastu, ent talle tundub, et hind on ebaproportsionaalne ega võimalda oma sõite ka ette planeerida, lisaks häirib teda võimatus osta selleks ette perioodikaarti, mis garanteeriks rattale veoõiguse.

Samas sai ta Elroni klienditeenindajalt siiski rahustava sõnumi: kui rattakonksud täis saavad, siis järgmisi rattureid maha siiski ei jäeta, vaid nad võivad oma rattaid rongi vahekäikudes edasi transportida, nagu seni. Lihtsalt nüüd on see tasuline teenus.

Kui Elron teatas otsusest jalgratastele piletihind kehtestada, lubas ettevõte, et see ei maksa üle 50 protsendi sõidupileti hinnast. Siin on aga konks – jutt käis täispileti hinnast. Suur osa rongisõitjaid, kes ratta rongi võtavad, ei ole aga mitte pühapäevamatkajad, vaid Tallinna või selle lähivaldade elanikud, kes sõidavad rongiga tööle pea iga päev ning omavad sissekirjutust oma elukohta. Sellega kaasneb aga kohaliku elaniku sõidusoodustus, mida hüvitavad Elronile kohalikud omavalitsused. Nii saavad tallinlased sõita rongiga tasuta pealinna piires, lähivaldade elanikud aga oma valla territooriumil.

Nii on Saue valda sisse kirjutatud Johannale 2.–5. tsoon ehk Laitsest Laagrini sõit tasuta, piletihind moodustub vaid Tallinna-sisese sõidu ehk esimese tsooni pealt. Jalgrattale aga samasugune kohaliku elaniku soodustus ei laiene. Nõnda tulebki jalgratta eest maksta 1,2 korda rohkem kui rongisõidu eest. Teist samapalju läheb tagasisõidu eest. Seega ainuüksi jalgrattavedu läheb 20 tööpäevaga kuus maksma 68 eurot, millele lisandub vallaelaniku rongikuukaart, mis maksab 29.50 ehk üle kahe korra vähem.

Elroni müügi- ja arendusjuht Ronnie Kongo ei nõustu Johanna tõlgendusega, et rattapileti näol olemuslikult trahviga tegemist oleks.

"Kui ma lähen poodi, ostan piima, siis see pole ju trahv. Kui tarbitakse mingit teenust, siis selle eest ka makstakse, nagu poes piima eest. Kas inimene siis ka tundis, et teda trahvitakse, kui ta selle ratta ostis?" küsib Kongo.

Kuna vallaelanike pileteid doteerivad kohalikud omavalitsused, peaksid need ka rattapileteid doteerima. Ent rattapiletitele ükski soodustus ei laiene. Elron ei plaani selleks ka kohalike omavalitsustega läbirääkimisi pidama asuda, sest Kongo sõnul pole soodsam rattapileti hind nende eesmärk.

"Kohalik omavalitsus võiks teoreetiliselt ka rattapileti kinni maksta, aga see ei täidaks eesmärki. Meil polnud ju soov rattapiletitega raha teenida, vaid et inimene ratta rongijaama jätaks. Kui keegi selle kinni maksab, siis see eesmärk jääb ju täitmata. Me soovime, et kõigil reisijatel oleks mugavam reisida edaspidi. Rattareisijad samuti kannatavad, kui pole ruumi ratta paigutamiseks," põhjendab Kongo.

"Juba kahe päevaga näeme, et ruumi on rongis rohkem, sest rattaid on vähem," ütleb Kongo.

Johannal oleks võimalik ratas Laitse jaama jätta, sest vald on jaama lähedusse eurorahade eest kergliiklustee ja rattaparkla rajanud. Enamikus väikejaamades aga rattaparklaid pole.

Kongo selles probleemi ei näe: "Me räägime ju eeskätt suurematest jaamadest, kust põhimass ratastega peale tuleb. Seal on hoiukohad ratastele olemas. Käisin eile ise ka vaatamas, ruumi ratastele oli endiselt rattaparklates olemas, enamikul reisijatel on võimalik ratas ilusti rongijaama jätta."

Kongo rõhutab, et suuremates linnades on inimesetel võimalik ka ühistranspordiga sõita, nii et ei pea jalgratast rongiga kaasa vedama.

"Kui rattasõit on väga odav, tekibki see, et seda kasutatakse sõiduvahendina rohkem, kui see ühiskonna seisukohast on mõistlik," leiab Kongo, mistap soovitab rongireisijail linnades ühistransporti eelistada.

Ent kas siis keskkonna seisukohast pole mõttekam jalgrattaid bussidele eelistada?

"Keskkonna seisukohast on veel parem see, kui ratas jäetakse rongijaama, mitte ei sõidutata seda rongiga edasi-tagasi," pareerib Kongo. "Ka ratta soetamine on olnud kulu. Sellepärast ei jaotata neid veel tasuta, et see on keskkonnasõbralik transpordivahend."

Johanna on tõdenud, et ka tõukerattad võtavad rongides palju ruumi, neid ei saa ka rattakonksude otsa tõsta. Nõnda veetakse neid pingiridade vahel, kus need samamoodi liikumist takistavad. Ent tõukerataste vedu on tasuta, nagu ka suuskade või kohvrite puhul.

"Igasugu nodi tassitakse kaasas, ma sõidan rongiga iga päev," kirjeldab Johanna. Tal pole rattakoha saamisega kunagi probleeme olnud, see on alati konksu otsa ära mahtunud. Ent liiniti on olukord erinev. Samas rattapilet kohtleb kõiki liine ühetaoliselt.

Kongo leiab, et ei tõukerattad, kohvrid ega ka koerad tekita rongides nii suurt ruumiprobleemi kui jalgrattad, mistõttu muule kraamile piletihindade kehtestamist kavas pole.

Küll on kaalumisel on perioodipiletite kehtestamine jalgratastele. See tähendab, et neid saabki vaid veebist ette osta.

"Kuna praegu seda piletit pole, siis hinnast veel ei räägiks, aga tõenäoliselt järgiks see samasugust hinnakujundust kui muud perioodipiletid," ütleb Kongo, lisades, et rattapiletite esmane eesmärk on siiski rattad rongist eemal hoida, nii et seda võimalust kasutaksid üksnes need, kel hädavajalik.

"Talvel meil ratastega probleemi ei ole, järelikult need inimesed kuidagi ikka saavad siis liikuma, neil on teised valikud ilusti olemas, aga suvel valivad ratta rongi võtmise," tõdeb Kongo.

Rattapiletid ongi kehtestatud esialgu vaid Elroni suviseks sõiduperioodiks.