1986. aasta detsembris toimusid Almatõs noorte etniliste kasahhide meeleavaldused. Vormiliselt käivitas protestid Kasahstani kompartei juhi Dinmuhamed Kunajevi siirdumine pensionile ja tema asendamine etnilise venelase Gennadi Kolbiniga, kes ei osanud kasahhi keelt.

Meeleavaldused tähistasid rahvuslikku ärkamist, protesti venestamise vastu. Kõrge sündimusega kasahhi peredest hakkasid noored siirduma linnadesse, kus kasahhid olid vähemuses. Kõrgematele kohtadele komparteis määrati venelaste kõrval küll ka kasahhe, kuid lisaks isikuomadustele oli kohustuslik vene keele valdamine. Samal ajal kõrgetesse ametitesse määratud venelastelt kasahhi keele oskamist ei nõutud.

Meeleavaldused suruti julmalt maha siseministeeriumi vägede abil. 99 tudengile mõisteti kriminaalkaristused, kaks neist lasti maha, üle 900 said administratiivkaristused.

1989. aastal asendati Kolbin kompartei juhi ametis kohaliku Nursultan Nazarbajeviga. Ta oli 1984. aastal Kasahhi NSV Ministrite nõukogu esimeheks saades 44-aastane, kõige noorem valitsusjuht Nõukogude Liidus.

24. aprillil 1990 lõi Kasahhi NSV ülemnõukogu presidendi ametikoha ja valis sinna Nazarbajevi. 25. oktoobril 1990 kuulutas Kasahstan end suveräänseks vabariigiks Nõukogude Liidu koosseisus.

1991. aastal uue liidulepingu ettevalmistamisel leppisid Gorbatšov ja Jeltsin kokku, et moodustatava Suveräänsete Riikide Liidu valitsusjuhi koht võib minna Nazarbajevile. Augustiputš lõi aga need plaanid sassi. Siiski ei ühinenud Nazarbajev kohe Venemaa, Ukraina ja Valgevene liidrite kokkuleppega Nõukogude Liidu laialisaatmiseks. Kuni viimase hetkeni hoidis ta Gorbatšovi poolele.

16. detsembril 1991 valiti Nazarbajev ainsa kandidaadina 98,7 protsendi häältega Kasahhi NSV presidendiks. Kasahstan oli viimane Nõukogude Liidu vabariikidest, mis kuulutas 16. detsembril 1991 välja oma iseseisvuse.

1993. aastal võttis ülemnõukogu vastu uue konstitutsiooni. See ei meeldinud Nazarbajevile, sest selles ei olnud presidendile nähtud võimalust parlamendi laialisaatmiseks. Kui ülemnõukogu esimees Serikbolsõn Abildin viibis visiidil Indias, hakkasid ülemnõukogu saadikud ootamatult oma mandaadist loobuma. See võttis sellise ulatuse, et ülemnõukogul tuli end ise laiali saata.

Ülemnõukogu esimees Abildin läks opositsiooni ja jäi Nazarbajevi teravaks kriitikuks kuni oma elu lõpuni. Nazarbajev hakkas hoogsalt kindlustama oma autoritaarset režiimi.

1994. aastal valiti uus parlament. Kuna see tundus Nazarbajevile liiga opositsiooniline, saatis ta selle konstitutsioonikohtu abiga laiali. Seejärel võeti 1995. aastal referendumil vastu uus Nazarbajevile meelepärasem konstitutsioon. Sama aasta referendumil pikendati Nazarbajevi volitusi presidendina kuni aastani 2000. Ta valiti presidendiks tagasi 1999. ja 2005. aastal. 2010. aastal omistati talle staatus – Kasahstani esimene president, rahvuse liider – Elbasõ.

Konstitutsioon küll keelas ühe ja sama isiku valimise presidendiks üle kahe korra järjest, kuid see kitsendus ei laienenud Kasahstani Vabariigi esimesele presidendile. Kasahstani viiendatel presidendivalimistel 2015. aastal valitigi Nazarbajev tagasi presidendiks. Ta kogus 97,75 protsenti häältest.

Kasahstani autoritaarsele režiimile lisab vürtsi Nazarbajevi isikukultus. Freedom House'i sõnavabaduse indeksi edetabelis asus Kasahstan 197 riigi seas 175. kohal. 1997. aastal viis Nazarbajev pealinna Almatõst üle Akmolasse, mis seejärel nimetati ümber Astanaks.

Pärast Nazarbajevi tagasiastumist nimetati uus pealinn Nur-Sultaniks. Nazarbajevite klanni varanduse väärtuseks hinnatakse seitse miljardit dollarit. Keskmine tütar Dinara Kulibajeva on Kasahstani rikkaim inimene, tema varanduseks hinnatakse üle kahe miljardit dollari.

Samas iseloomustas Nazarbajevi poliitikat ka rahvuslik värving. Stalini ajal küüditati terveid rahvaid Kasahstani. 1950. aastate uudismaade harimise kampaania tõi Kasahstani aladele lisaks üle miljoni ümberasuja teistest liiduvabariikidest. Kui siia lisada veel maavarade poolest rikka Kasahstani industrialiseerimise käigus lisandunud spetsialistide ja juhtivkaadri juurdevool, ei olegi põhjust üllatuda, et 1959. aasta rahvaloenduse andmeil oli kasahhide osakaal vabariigi elanikkonnast langenud 30 protsendini.

Valdavaks muutus vene keel ning liiduvabariigi võimuladviku moodustasid venelased. Kasahstani iseseisvumisel 1991 oli kasahhide osakaal tõusnud 40 protsendini rahvastikust. Esimesed iseseisvusaastad tõid kaasa vene elanikkonna massilise väljarände, 2009. aastaks oli kasahhide osakaal kasvanud 53 protsendini rahvastikust ja 2018. aastal juba 67,5 protsendini. 2017. aastal kirjutas president Nursultan Nazarbajev alla määrusele Kasahstani üleminekuks slaavi tähestikult ladina tähestikule.

19. märts 2019 tõi kasahhidele suure üllatuse. Nazarbajev teatas teleekraanilt presidendi ametist tagasiastumisest. Kuid Nazarbajev jäi edasi võimupartei Nur Otan (Isamaa valguskiir) esimeheks ning Kasahstani julgeolekunõukogu esimeheks. Kasahstani parlamendi alamkoja valimistel 2012. aastal kogus Nur Otan 81 protsenti, 2016. aastal 82 protsenti ja 2021. aastal 71,1 protsenti valijate häältest. Kui välja arvata paar võimule lojaalset parteid, siis opositsiooni Kasahstani parlamendis praktiliselt ei eksisteeri.

Uueks presidendiks valiti pärast Nazarbajevi tagasiastumist presidendi kohusetäitjaks saanud parlamendi ülemkoja esimees Kasõm-Žomart Tokajev. Ta oli pikalt ka Kasahstani välisminister ja peaminister. Kuid kõige tähtsam tema eluloos on see, et Moskva rahvusvaheliste suhete instituudi haridusega Tokajev töötas Nõukogude Liidu saatkonnas Hiinas ja valdab hiina keelt.

Kasahstan on alates 1991. aastast rõhutanud tihedaid liitlas- ja partnerlussuhteid Venemaaga. 2011. aastal kirjutasid Valgevene, Kasahstani ja Venemaa presidendid alla lepingule, mis seadis eesmärgiks Euroopa Liidu eeskujul põhineva Euraasia Liidu loomise 2015. aastaks.

Tegelikkuses pole sellest kavast asja saanud. Eriti muutus olukord pärast 2014. aasta Krimmi annekteerimist. Nazarbajev tajus ohtu, et Venemaa võib esitada territoriaalseid pretensioone ka kunagi liidetud Põhja-Kasahstani venelastega asustatud oblastitele.

Nazarbajevi kummardused Venemaa poole oli idamaine viisakus, tegelik välispoliitika aga osav balansseerimine Venemaa, USA ja Hiina huvide vahel, et kõige enam kasu lõigata sealt, kust hetkel võimalik. Suurimad investorid Kasahstani majandusse on Hiina ja USA. Näiteks Hiina investeeringutest Kasahstani naftasektorisse on 2/3 pikaajalised laenud.

Kui USA kapitali eelistus on selgelt Kasahstani naftaleiukohtade ekspluateerimine ja kõik, mis sellega seotud, siis Hiina investeerib lisaks ka mäetööstuse sektorisse ning olulisel määral transporti, rahandusse ja ehitusse.

Hiinal on Kasahstani suhtes geopoliitilised huvid, mis väljenduvad näiteks Hiina rahvuslikus projektis "Üks vöö, üks tee". Suure siiditee peamise raudteeharuna plaanib Hiina marsruuti Almatõ–Bishkek–Teheran–Istanbul–Euroopa, mis läheb Venemaast mööda.

Juba praegu on Kasahstan saanud nendest projektidest arvestatavat kasu transiidikeskusena Aasia ja Euroopa vahel. Samuti avab see uued turud Kasahstani teravilja ja jahu ekspordile läände. Kasahstan kuulub aga maailma kümne liidri hulka teravilja ja jahu eksportijana.

Samal ajal väheneb järjekindlalt Venemaa mõju Kasahstani majandusele. Kasahstani impordis moodustas Venemaa 2018. aastal 38,1 protsenti. Kasahstani ekspordis oli Venemaa osa samal ajal vaid 8,5 protsenti.

Aeg näitab, kas autoritaarne režiim Kasahstanis võib asuda demokraatlike muutuste teele.