Aastal 2013 pidas Hiina liider Xi Jinping kaks kõnet, mis tol hetkel ei pälvinud nii palju tähelepanu kui pidanuks. Üks kõnedest oli Astanas, Kasahstani pealinnas, teine Indoneesia pealinnas Jakartas. Kõnedes visandas Xi Hiina uue globaalse projekti – Vöö ja Tee –, mis on mõeldud andma Hiinale maailmas uue rolli. Kõnede pidamise kohad ei olnud juhuslikud – Kasahstan on Kesk-Aasiat läbivas vöö-osas võtmetähtsusega, samas kui Jakarta markeeris teise olulise suuna – Kagu-Aasia.

Plaani kohaselt tähistas "vöö" maaühendust läbi Euraasia kontinendi, "tee" aga – pisut segadusseajavalt - mereühendust läbi India ookeani Euroopasse. Ja nimetuski oli algul "Üks vöö ja üks tee", millest hiljem määratlus "üks" ära kadus. Tegemist on pigem koridoridega ja kaardil näeb see värk välja nagu arvukate kombitsatega mereelukas.

Kaks aastat hiljem jõudis Vöö ja Tee ametlikesse dokumentidesse ja aastal 2017 toimus Pekingis esimene foorum, kus olid esindatud umbes 130 maailma riiki, neist kolmekümne ringis tipptasemel.

Asi võttis ilmet…. Pekingi foorum meenutab Hiina ajaloost ehk impeeriumiaegset andamitoojate tulekut imperaatori õukonda, kus nad üksteise järel said oma kummardused tehtud ja Taevapojale mõeldud auavaldused esitatud.

Hiinas tegeleb praeguseks projekti kallal sadakond mõttekoda, toimuvad Vöö ja Tee festivalid, moenäitused ja muud selle kuvandit kujundavad ettevõtmised. Samas ei ole ühte terviklikku projekti, asi põhineb paljuski ideedel ja areneb vastavalt võimalustele, kuigi väga sihikindlalt.

Kogu ettevõtmist on võrreldud omaaegse Siiditeega, kuid võrdlus ei ole päris täpne. Hiinale taoline kõrvutamine aga meeldib, kuna annab üritusele ajaloolise hõngu ja teatava ideoloogilise maigu. Siiditeel olid omad kuvandid: teeühendused, karavanid, kaupmehed ja kaubad. Kuid tasub meeles pidada, et lisaks neile liikusid Siiditeed mööda ka ideed ja ka haigused – näiteks katkupisik.

Kuna pakun ettevõtmisele vaid tausta, siis pisut selle taga olevast võimalikust mõtlemisest.

Hiina on viimastel aastakümnetel väga kiirelt arenenud nii majanduslikult kui ka poliitiliselt ja mainekujunduslikult. Pakkudes lääne liberaalsele maailmavaatele autoritaarse alternatiivi, pakub Hiina tööstuslikust läänest seni kõrvale jäänud rahvastele, kuid ka osale läänest oma variandi tulevikust. Ja see pakkumine on leidnud tänulikke vastuvõtjaid.

Otsides uut ideed Hiina kui keskriigi staatuse taastamiseks, jõudsid riigi liidrid ilmselt iidse mõiste – tianxia – juurde. See on kolm tuhat aastat vana kontseptsioon, mis tähistab "kõike taevaaluses" ehk kogu maailma. Tol ajal nägid hiinlased oma riiki maailmakõiksuse keskmes ja sarnased nägemused näikse Pekingis taas moes olevat.

Tianxia üldine põhimõte eeldab, et kõik tegelased ja osad on seotud omavaheliste suhete võrgustikuga, millest ei ole väljumist. Individuaalsus sellesse mudelisse ei sobi, nagu ei sobi kogu lääne senine liberaalne mõtteviis.

Pakutava globaalse korra edu tähendaks kõige ümberkorraldamist ja uue korra kehastatud väärtused moodustaksid aluse uuele süsteemile. See peaks tuginema sõbralikkusele, siirusele, vastastikusele kasule ja kaasatusele, mis kõik edendaksid niinimetatud "Ühise saatuse ühiskonda". Tegemist on sisuliselt kursiga Hiina poliitilise režiimi võtmeelementide ekspordile. Pakutakse kasulikku mudelit, mis ei ole koormatud lisanditega nagu õigusriik, transparentsus ja muu selline.

Praktilise poole pealt märgivad mitmed vaatlejad, et tegemist on ilmselt ideaalprojektiga igat masti vahendajatele, pakkudes lõputuid võimalusi vaheltkasuks, meeleheaks ja lihtsalt vargusteks. Maailmapanga hinnangul on seni Hiina transpordiprojektidest Euraasias kolmandik kuni pool kahjumlikud ja see omakorda tähendab, et Vöö ja Tee arendamine sõltub Hiina valmidusest investeerida.

Tegemist on mitte üksikute transpordiühendustega, vaid majanduskoridoride või isegi omalaadse ökosüsteemi loomisega. Seejuures kopeeritakse mitte Siiditeed, vaid lääne omaaegset koloniaalpoliitikat – raudteed, sideühendused, sadamad.

Projekti teostamisel on kõikjal valdavalt kaasatud lisaks Hiina kapitalile ka Hiina firmad ja Hiina töötajad. See omakorda annab Hiinale kasvavalt alust viidata vajadusele tagada nii oma investeeringute kui ka oma kodanike turvalisus kõikjal, kuhu Vöö ja Tee ulatub. Ja ulatus on globaalne: Kagu-Aasia, Kesk-Aasia, Lõuna-Aasia, Euroopa, Lähis-Ida, Aafrika, kaugemas vaates ka Ladina-Ameerika.

Neis majanduskoridorides loodab Hiina rakendada rahalisi meetmeid, mis tugineksid muide jüaanile, mitte dollarile. Ja lisaks füüsilistele transpordiühendustele on käivitatud ka digitaalse Siiditee rajamine, pakkumaks Hiina kontrollitavaid sideühendusi kontinentide vahel.

Lääneriigid püüavad praegu hilinenult projektile reageerida. Tööstusriikide G7 tippkohtumisel tehti teatavaks algatus vaesemate maade infrastruktuuriprobleemide lahendamiseks. Euroopa Liit tuli välja oma kavaga: "Ülemaailmselt ühendatud Euroopa". Kuid Hiinal on juba edumaa ja ta on lubanud mängu panna sadu miljardeid, osa sellest küll laenudena, mille tasumisraskuste puhul lähevad teostatud projektid Hiina kontrolli alla.

Kuigi paljudel riikidel on projekti osas suuri kahtlusi, jätkab Hiina eri vahenditega kurssi USA asendamisele maailma juhtjõuna. Seda omadel tingimustel ning põhimõtetel. Keskriik tahab oma keskset kohta tagasi…

Viited lugemishuvilistele

• Jonathan E. Hillman "The Emeperor'a New Road. China and the Projection of the Century" - 2020.
• Bruno Macaes "Belt and Road. A Chinese World Order" – 2018
• CHOICE_Empty-shell-no-more.pdf (chinaobservers.eu)
• Pandemic turns 'Iron Silk Road' into China-Europe trade artery - Nikkei Asia
• Securing the Belt and Road Initiative: China's Evolving Military Engagement Along the Silk Roads (nbr.org)
• Ripples from port delays spreading to impact booming China-Europe rail freight - The Loadstar