Oidsalu: meil puudus riigisekretäriga ühistel väärtustel baseeruv partnerlus

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Meelis Oidsalu Autor/allikas: Kerli Halliste

21 aastat kaitseministeeriumis töötanud Meelis Oidsalu ütles oma ootamatut lahkumist asekantsleri kohalt kommenteerides, et tal puudus riigisekretäriga ühistel väärtustel baseeruv partnerlus ja tema ametikohal nii tulemuslikult tööd teha ei saa.

Millal lahkute kaitseministeeriumi asekantsleri kohalt?

Tegin avalduse omal soovil ametist lahkuda 1. oktoobrist. Olen kaitseministeeriumis töötanud 2000. aastast ja see on väga pikk aeg ühes organisatsioonis viibida.

Miks otsustasite juba pool aastat pärast kaitsevalmiduse asekantsleri kohale valimist ametist lahkuda? Kas see tuli omal soovil või kellegi survel?

See on kokkuvõttes puhtalt mu isiklik, enda inimlikust arenguvajadusest lähtuv otsus, põhjendus on leitav CV-st: olen ühes asutuses töötanud 21 aastat, juhiametis 14 aastat ja asekantsleri ametikohal kaheksa aastat. Kõik need numbrid teeksid iga organisatsioonikäitumise spetsialisti ärevaks.

Mind on kaitseministeeriumis nii pikalt kinni hoidnud ägedad kolleegid ja mul on tegelikult ka sel keerulisel ajal lihtne lahkuda, sest meie uus kantsler on väga võimekas ja energiline juht, kellel on siiras huvi oma valdkonna edendamise vastu. Kaitseministeerium jääb väga headesse kätesse. Mu töö on mulle väga meeldinud, kaitsevaldkonnas töötab värvikas ja naksakas seltskond, tulge siia kindlasti tööle. 

Kas olete saanud pakkumise asuda mõnele muule kohale või millega edasi plaanite tegeleda?

Olen juba viimased 13 aastat teinud riigitöö kõrvalt täiskohaga kultuuriajakirjaniku tööd ja vähemalt viimased viis aastat olen mitu korda mõelnud valdkonnavahetusele, teen selle nüüd teoks. Lisaks kultuuriajakirjandusele aitan isal ja vennal ettevõtteid arendada. Oktoobrist läheb mu tööelu täiega edasi, veidi teistes rollides, mis mind innustavad arendama uusi oskusi ja küpsetama neid tahke mu isiksuses, mida pikk juhirollis oldud aeg on kängutanud. Olen kärsitu ja ma väga tänan kantsler Kusti Salmi, kes mu kärsituse ootamatut avaldumist sellisel keerulisel ajal nii küpselt aktsepteeris.

Olete sõnakas kultuuri- ja ühiskonnakriitik. Kas teil tekkis ministeeriumis vastuolusid just selle ühiskondliku tegevuse tõttu? Oli teie lahkumine seotud ka uue kantsleri Kusti Salmi ametisse asumisega?

Mu ühiskondliku tegevuse osas pole ma mingit poliitilist surve tundnud, isegi kui olen tabusid rikkunud, Eestis on tugev demokraatia ja ka teravate väljaütlemiste järel pole mind keegi millegagi survestanud. Olen meie riigi üle selles mõttes uhke.

Mis puutub Kusti Salmi, siis on ta üks ägedamaid uusi juhitüüpe tänases avalikus teenistuses ja temaga oli meil väga hea tiim. Me näeme asju ühtemoodi. Avalikus teenistuses peab olema tänasest märksa rohkem dünaamikat ja liikuvust. Kaitsevaldkonnas on seda tegelikult üsna palju, ka tulemustele orienteeritust näen kaitseministeeriumis rohkem kui mujal. Aga riigisekretäriga (Taimar Peterkop – toim) meil puudub ühistel väärtustel baseeruv partnerlus ja minu koha peal sedasi tulemuslikult tööd teha ei saa.

Ametkondade vahelist konkurentsi esineb ikka ja ma ei pea tegelikult õigeks, et tippametnikud omavahel meedias tülitsevad, tülid tuleb lahendada tööajal ja omavahel, eriti puudutab see julgeolekuvaldkonda. Meil töötavad riigikaitse ja julgeoleku valdkonnas asised spetsid.

Teisest küljest, kui laiemalt vaadata, siis võib-olla ongi tippametnikkond riigikantseleis koosolekutel veidi liiga vähe tülitsenud viimastel aastatel üldistel riigivalitsemise teemadel. Ma ei pea tüli all silmas intriigitsemist ja kabinetipoliitikat, vaid raskete küsimuste ausat arutelu ja selle aruteluvõime säilitamist ka kriisiolukorras. Keset kõige suuremat kriisi kõlab ajaleheveergudel eneseõigustuslik ümin ja see ümin ei ole meid kokkuvõttes viinud väga heasse kohta. Koroonakriisi-eksami kukkusime haledalt läbi, aga õppetundide analüüsi asemel ja initsiatiivikuse asemel peame veidraid pressikonverentse, kus põhirõhk on selle tõestamisel, et keegi ei ole süüdi. Süükäitumisele ja riigi maine hoidmisele keskendumine on aga kriisi ajal kõige halvem strateegia.

Strateegiliste probleemide lahendamise tempo riigis on liiga madal ja selles ei tasu süüdistada poliitikuid. Tunnen tegelikult nii eelmise kui praeguse valitsuse poliitikute ees piinlikkust, sest nemad peavad klattima ametnike saamatust, peaminister peab ise tegema ametnike eest tööd, mida nad ei suuda teha normaalses tempos ega tulemuslikult.

Me avaliku teenistuse helistik vajab praegu otsustavat muutmist, et suudaksime muude kriisidega, mis koroonakriisile lisandunud on, hakkama saada. Ja selle helistiku määrab riigisekretär.

Ka kõige parem spetsialist panetub pärast viit aastat ühel ametikohal töötamist. Ka mina tunnen, et olen jäänud eluvõõraks ja panetunud ja vajan isiksuslikuks arenguks uusi väljakutseid uutes rollides.

Ja siin ei ole põhjus selles, et riigiametites oleks tööl rumalad või laisad inimesed. Vastupidi. Meil on väga haritud ja professionaalne ametnikkond ja seda olen kogenud nt ka NATO-s kolleegidega suheldes, et Eesti ametnikud on teiste riikide avalike teenistujatega võrreldes konkurentsivõimelised. Aga midagi on meie tippametnikonna strateegilise taseme dünaamikas valesti, mis sellel konkurentsivõimel ei võimalda avalduda. Eesti riigil puudub praegu toimiv käigukast. Üleilmseid kriise menetleme tavakorras.

Aga üldiselt, ametikohavahetusi fetišeeritakse üle, avaliku sektori juhid peavadki rohkem ja tihemini liikuma sektorite ja valdkondade vahel, sest nii kasvab mh Eesti ühiskonna sidusus ja see on ainuke asi, mis meil aitab iseseisva riigina vastu pidada.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: