Kui ma eelmise sajandi kaheksakümnendatel aastatel Eesti Raadio arvutuskeskuses töötasin, koosnes raadio loominguliste töötajate sissetulek kahest osast, palgast ja honorarist. Ise armastasid nad naljatamisi rääkida, et palka makstakse neile tööl käimise eest, kuid töö tegemise eest on ette nähtud honorar. Honorar stimuleeriski inimesi rohkem tööd tegema, mistõttu ametlikud palgapäevad Eesti Raadio kuulsas baaris olid mõnevõrra vaiksemad, kui need päevad, mil maksti honorare.

Viimasel ajal tundub mulle, et selline suhtumine, nagu makstaks palka pelgalt tööl käimise eest, on hakanud levima ka riigiametnike seas. Kui on vaja algatada mingi uus projekt või viia läbi mingi suurem reform, siis võib ikka kuulda, et ühele või teisele riigiametnikule on määratud selle eest täiendav tulemustasu või preemia. Preemia selle eest, et nad on oma tööd teevad.

Seda aga, et töö tegemata jätmise eest keegi palgast ilma jääks või mul viisil materiaalset vastutust kannaks (nagu näiteks terviseameti külmlao juhtumi või rahandusministeeriumi eelarvevigade eest), pole küll kuulda olnud. Et riigiametites on tõsiseid probleeme töötegemise kultuuriga, võis kuulda ka hiljuti kaitseministeeriumist lahkuva asekantsleri Meelis Oidsalu antud intervjuudest.

Iseenesest on riigiametnike taoline töösse suhtumine ju mõistetav. Inimene ongi oma loomult laisk ning kui keegi sinult otseselt töö tegemist ei nõua, siis pole mõtet sellele ka pühenduda. Pealegi võib tööalase aktiivsuse ülesnäitamine kaasa tuua kiirelt muutuva poliitilise tahte vastu eksimist. Mitte midagi tehes ei ole aga võimalik eksida ega oma karjääri ohtu seada.

Lisaks inimloomusele mängib süvenevas haldussuutmatuses kindlasti oma osa ka aastatega järjest laiemalt leviv riigiametite politiseerimine. Parteiliste teenete eest ametikoha saanud isikud võtavadki seda kui poliitiliselt välja teenitud sinekuuri, mitte kui ametit, kus on vaja päevast-päeva ihu ja hingega rahva teenistuses olla.

Ehkki poliitikud kuulutavad (eriti valimiste eel) lakkamatult, et riik on meie kõigi ühine asi, kipuvad avalikkuses ikka ja jälle kõlama väited, et riik on oma kodanikest, st ühiskonnast võõrandunud.

Riik on kodanike ühiste vajaduste ja soovide rahuldamiseks loodud "avalik asi" – "res publica". Kuid nagu iga inimeste poolt kindla eesmärgi saavutamiseks loodud institutsioon, hakkab see mingil hetkel elama oma elu ning toimima oma loojate kontrolli alt väljudes neist sõltumatult, neile vastandudes.

"Võõrandumine ilmneb siis, kui mingi tegevuse tulemus pöördub tegija vastu, muutub tegijale vaenulikuks jõuks," selgitab Ülo Vooglaid oma raamatus "Elanikust kodanikuks" (lk 121.). "Võõranduda võib töö, juhtimine, looming, etendus, laps, valitsus, koostööpartner jne. Töö võib võõranduda selle tõttu, et tegijal ei ole mingil põhjusel võimalik osaleda oma tegevuse tulemuse kasutamises ja tal pole asja ka sellega, mis edasi juhtub. Töö võõrandub tegijale, juhtimine või valitsus võib võõranduda rahvale...  Võõrandumise tõttu võivad inimesed kaotada mõõdu- ja piiritunde ning muutuda meeletuks. Võõrandumise tõttu tekkinud vastasseisul võivad olla hirmsad tagajärjed."

Kahtlemata on riigi võõrandumine ühiskonnast negatiivne nähtus. Kuid tuleb aru saada, et võõrandumine on paratamatu protsess. Seda võib võrrelda entroopia kasvuga, mis termodünaamika teise seaduse kohaselt toimub igas süsteemis. Küsimus on selles, kuidas seda protsessi ohjata, kuidas sellega toime tulla.

Entroopia kasvu on võimalik vältida vaid siis, kui süsteemiga tehakse tööd – luuakse selles negentroopiat ehk sisestatakse informatsiooni. Vastasel korral järgneb nn soojussurm, milleks võõrandunud ühiskonna puhul on stagnatsioon.

Seega on ka võõrandumisega toime tulekuks vaja teha tööd ning süsteemi pidevalt korras hoida. Ent kelle tööks on võõrandumisega võitlemine?

Äsja toimunud presidendivalimiste perioodil kõlas tihti väiteid, et riigi ja ühiskonna ebakõlade leevendamine, riigi ja kodanike vahele silla ehitamine, peaks olema presidendi ülesanne.

Kuid nii nagu ei olnud Kersti Kaljulaidil võimalik kokku lappida kõiki serviise, mille erakondlikud elevandid portselanipoes laamendades olid ära lõhkunud, pole õige asetada seda koormat ka järgmise presidendi, Alar Karise õlgadele. Veelgi naiivsem on loota, et võõrandumisest aitaks üle saada presidendi otsevalimiste seadustamine. Selliste loosungitega vehkimine on suurema osalusdemokraatia soovijatele poliitikute poolt pakutav petukaup.

Võõrandumise ületamine seisneb usalduse loomises kodanike ja riigi vahel ning see on ülesanne, mis peaks olema esmane iga poliitiku ametijuhendis. Milleks muidu on demokraatliku ühiskonna toimimise olulisimaks mehhanismiks kodanike poolt oma esindajate valimine riigikokku ja kohalike omavalitsuste volikogudesse. Just neile delegeerivad valijad oma usalduse ning sellele usaldusele tuginedes ning seda alal hoides peavad poliitikud panema tööle riigiaparaadi.

Suurem osa poliitikutest näib aga arvavat, et nad teenivad oma valijate huve kõige paremini siis, kui suudavad neist erinevatel seisukohtadel olijaid võita, neid oma tahtele allutada. Nii toimubki lakkamatu nullsummamäng, mille puhul loetakse võite ja kaotusi, kuid välditakse sildade ehitamist, st. mõistlikke kompromisse. Ometi just sellel eesmärgil, et leida ühiskonna liikmete vajadustes ja huvides ühisosa, ongi loodud parlament.

1990. aastate alguses tegutsesid Eesti poliitikas inimesed, kes olid olnud aktiivsed ka iseseisvuse taastamise protsessis, sageli iseenese heaolu ja julgeolekuga riskides. Ka riigiametitesse asusid tööle need, kes toonasele üsna kesisele sissetulekule vaatamata tundsid sisemist motivatsiooni aidata kaasa iseseisva riigi ülesehitamisele.

Aja jooksul on kujunenud elukutseliste poliitikute ja ametnike klass, kusjuures poliitikud kipuvad end samastama pigem riigiaparaadi kui ühiskonnaga. See loobki eeldused võõrandumiseks.

Palju on vaieldud selle üle, kas minister peab olema enda poolt juhitava valdkonna spetsialist või poliitik. Muidugi on hea, kui minister jagab oma valdkonnast nii palju, et ta oleks suuteline oma valitsemisala juhtima, mitte ei juhiks ametnikud/spetsialistid teda oma huvides. Kuid peamine, mida minister peab tundma, on ühiskond – see, mida temalt ootavad kodanikud-valijad.

Iga poliitiku, iga riigikogu liikme ja iga ministri esmane ülesanne on tagada usaldus ühiskonna liikmete ja riigi vahel. Minister ei tohi taanduda mutrikeseks riigiaparaadi masinavärgis, vaid olema see, kes selle aparaadi valijate mandaadi kohaselt tööle paneb. Siin on Eesti poliitikal veel kõvasti arenguruumi ning pelgalt uue presidendi ametisse nimetamine neile probleemidele lahendust ei paku.