Kristo Reinsalu: Eestist peab saama lennundusriik
Edu ei saavuta tipptegijatele Rootsi laua katmisega, kus meie suutlikkus piirdubki vaid allhankega. Me vajame oma lugu, mis inspireerib. Miks ei võiks meil olla Eesti oma lennukiehituse projekt, kirjutab Kristo Reinsalu.
Mäletan 15 aastat tagasi toimunud elavat arutelu selle üle, kas Eesti peaks liituma Euroopa Kosmoseagentuuriga (ESA). Kardeti, et ilma spetsialistideta, kes kosmosekoostöösse suudaks reaalselt panustada pole sellel mõtet. Selleks avati Tartu Ülikoolis Eesti kosmoseloo ühe esikõneleja Mart Noorma eestvedamisel uuenduslik kosmose- ja kaitsetehnoloogia õppemoodul. Varsti algatati Eesti esimese satelliidi ehitamise projekt.
Lennunduses on kõiki osapooli ühendav suur üllas eesmärk olnud puudu. Lennukitiibasid ja kerekonstruktsioone me ilmselt ehitama ei hakka. Küll aga on meil vaba lennuruumi rohkem kui piisavalt.
Praegu investeerides oleks Eestil võimalik luua vähemalt paarimiljardiline drooniteenuste sektor. Miks mitte õhus katsetada elektrilennukeid? Oleme juba harjunud linnaruumis vuravate Starshipi robotite ja AuveTech'i bussidega. Meie ainus trump on asjade kiire ärategemine samal ajal kui teised mõtlevad ja planeerivad.
Kes teeb Eestist lennundusriigi?
Väga lihtsustatult öeldes oli tõesti nii, et ilma inimkonna hüvangusse panustanud tudengiteta poleks me ESA liikmed. Ainuüksi ESTCube-1 projektis osales ligi 200 entusiastlikku üliõpilast enam kui kümnest rahvusest. Kaitsti üle 30 bakalaureuse- ja 20 magistritöö, avaldati 14 teadusartiklit ja rajati neli iduettevõtet.
Uute, enneolematute asjadeni jõutaksegi enamasti katse-eksitusmeetodil. Juba esimesel testil lendas tudengite loodud katsekeha tükkideks: päikesepurje väljakerimise süsteem purunes. Ent džinn oli pudelist välja pääsenud ja kosmos oli muutunud kättesaadavaks. Me ei kartnud läbi kukkuda, me unistasime suurelt, meil oli ambitsioon. "Fake it till we make it" (edu võti on edu teesklemine) – seda võib pidada Eesti kosmoseedu sünniloo lipukirjaks.
Nüüdseks teatakse Eestit kui väikest ja edukat kosmoseriiki. Millisena me tahame, et teataks lennundusriik Eestit aastal 2030? Seda peame teadma juba praegu, sest muidu visioon ei realiseeru.
Edu ei saavuta tipptegijatele Rootsi laua katmisega, kus meie suutlikkus piirdubki vaid allhankega. Me vajame oma lugu, mis inspireerib. Oleme ehitanud vormeleid, mootorrattaid, praegu ehitame päikeseautot. Aga miks ei võiks meil olla Eesti oma lennukiehituse projekt?
Lennundusest järgmine ükssarvik?
Viimase 30 aasta jooksul oleme teinud palju asju, mida teised on tahtnud, aga pole julgenud või pole jagunud suutlikkust. Euroopa ükssarvikute vabrikust on tulnud juba kuus tehnoloogiaettevõtet, mille väärtus ületab miljardit dollarit: Skype 2005, Playtech 2007, TransferWise 2015, Bolt 2018, Pipedrive 2020, Zego 2021. Järgmine ükssarvik võiks olla Eesti lennundusklastri liige Skeleton Technologies oma superkondensaatoritega, millel särtsu neli korda rohkem kui Teslal.
Veel järgmine miljardidu võiks aga olla mõni drooniteenuste või tulevikulennunduse ettevõte. Selleks, et meie unistus täituks, peame looma Eestist maailma kõige parema ökosüsteemi lennunduse arenguks. Siin peab olema parim paik uute tehnoloogiate testimiseks ja rakendamiseks.
Mida õppida kosmosest?
Me peame unistama nii nagu me poleks midagi saavutanud. Peame nägema puutepunkte meie tugevustega. Näiteks kosmose orbiidil tiirleb täna ligikaudu 10 000 satelliiti, millest vaid kolmandik töötab. Ülejäänu on nn kosmoseprügi millega kokkupõrkel oleksid fataalsed tagajärjed.
Eesti on alustanud riikliku kosmoseseaduse väljatöötamist, kus üheks fookuses on kosmoseliikluse korraldamine. E-teenus satelliitide registreerimiseks ja käitlemiseks võimaldaks võtta kosmose prügimajanduse kontrolli alla.
Sarnaselt kosmose eeskujule, miks mitte luua e-riik ka drooniliikluse jaoks kõigi vajalike andmevahetuskihtidega ja olla maailmas esimene? Miks peaksid tippettevõtted minema lendama kuhugi Šotimaa põhjatippu (Orkney keskus), kui me võiks pakkuda veelgi paremaid tingimusi siinsamas Eestis. Pole võimatuid unistusi, vaid piiratud ettekujutus sellest, mis on võimalik.
Toimetaja: Kaupo Meiel