Andres Kõnd: pandeemia andis tõuke väikelaevanduse arenguks
Viimastel aastatel oleme harjunud oma igapäevaelu sättides arvestama järjest muutuvate koroonapiirangutega. Reisimine on keeruline, teatrisse ja kinno alati ei pääse ning isegi väljas einestamise peale ei saa kindel olla. Ei ole aga halba ilma heata, vähemalt üks valdkond, väikelaevandus on tänu kurjale viirusele saanud arengutõuke, kirjutab Andres Kõnd.
Just viimasel paaril aastal on väikelaevanduse valdkond märkimisväärselt aktiviseerunud ja seda paljuski ka pandeemia mõjul, sest vabas õhus vee peal vaba aega veetes ei soosi me viiruse levikut, pigem vastupidi. Väikelaevanduse populaarsuse kasv paistab silma kogu maailmas, sealhulgas ka Eestis.
Väikelaevandus on meie sajandite pikkuse merekultuuri tuumaks ning see läheb korda paljudele. Hea on näha, et valdkonna areng on tuntav ja käib ajaga kaasas. Aastaid on räägitud, et kuna punaokupatsiooni ajal ei saanud inimesed 50 aastat vabalt paadiga merele, siis see on meie merekultuuri arengut pöördumatult kahjustanud ja eestlastest ei saa kunagi taas sellist paadirahvast, nagu näiteks meie ülemerenaabrid soomlased.
Nüüd aga on 30 aastat olnud meri meie jaoks taas vaba ning on näha, et vabaaja veetmine merel või mõnel siseveekogul on muutunud täiesti tavaliseks. Paadikaupmeestega suheldes selgub, et nõudlus uute paatide ja mootorite vastu on suur ning toodete tellimise ajad on päris pikaks veninud. Loomulikult jäävadki soomlased meist paatide arvu poolest pikalt ette: kui seal on kasutuses hinnanguliselt ligi miljon väikelaeva, siis Eestis ligi 36 000. Teisalt on sellel ka oma positiivne külg.
Sellise suure järelturu naabrus on muutnud oma paadi ostmise paljudele rahaliselt jõukohaseks. Paat või jaht ei ole juba ammu enam üksnes jõukate luksusese. Naabrite suurt paadilembust kasutatakse hästi ära ja väga suur osa meil esmaselt registreeritavatest paatidest ongi kasutatud alused Soomest või Rootsist.
Kas rohkem paate tähendab ka rohkem paadiõnnetusi?
Viimasel ajal on minu käest küsitud, et kui väikelaevade arvu kasvu veeliikluses on selgelt näha, siis kas sellega seoses on ka paadiõnnetuste arv samaväärselt kasvanud?
Otsekohene vastus on, et jah, on küll kasvanud üldine juhtumite arv, mis seostub veesõiduki tehniliste probleemidega, kütuse lõppemisega, hooletu navigeerimisega või lihtsalt halva reisi planeerimisega, kuid traagiliste õnnetuste arv ei ole vaatamata veeliikluse märgatavale tihenemisele kasvanud.
Üheks põhjuseks võib pidada meie väikelaevajuhtide head ettevalmistust, millele pani aluse Eestis üle kümne aasta tagasi vastu võetud strateegia. Eestis kehtiv väikelaevandust reguleeriv õiguslik raamistik on ühtviisi arusaadav nii siin kui ka sealpool Soome lahte. Kui kunagi levis meil ühiskonnas pahameel, miks on Eestis mõned nõuded karmimad kui mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis, siis täna ollakse üldiselt nõus, et toona tehtud valikud on end õigustanud.
Euroopa Liidu üleselt kehtivad kõigis liikmesriikides sarnased turujärelevalve nõuded väikelaevade ohutusele ja kvaliteedile ning nende nõuete täitmist kontrollibki transpordiamet veesõiduki registreerimisel. Kõik kasutusele võetavad veesõidukid peavad olema õigesti projekteeritud ja ehitatud ning ohutud kasutada.
Eesti väikelaevajuhtide tase on väga hea
Nõuded väikelaevajuhtide teadmistele ja oskustele seevastu on siseriiklik küsimus ning iga riik otsustab ise, kuidas ta seda reguleerib. Et juhtida väikelaeva, mille purjepind on üle 25 ruutmeetri või mootori võimsus üle 25 kW, peab Eestis olema väikelaevajuhi tunnistus. Väikelaevajuhi tunnistuse taotlemiseks vajaliku ettevalmistuse, sealhulgas praktilised oskused saab omandada kursustel või iseseisvalt.
Asjakohased teadmised ning oskused on hädavajalikud, et tagada elementaarne ohutus liigeldes nii Eesti vetes kui välismaal, näiteks kuskil soojal maal jahti rentides. Väikelaevajuhtide väljaõpe ja tunnistuste väljastamine toimub transpordiameti kontrolli all ning viimastel aastatel on väljastatud esmaseid väikelaevajuhi tunnistusi ligi 1700 isikule aastas.
Väikelaevajuhtide väljaõppes lähtutakse heast praktikast ehk aluseks on võetud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (United Nations Economic Commission for Europe – UNECE) resolutsioon nr 40.
Nagu igal pool liikluses, on ka veeliikluses omad reeglid: laevade kokkupõrke vältimise eeskiri ning sisevetel liiklemise kord. Kõiki neid reegleid ja teadmisi ohutust navigeerimisest saab omandada väikelaevajuhtide kursustel, mis on eriti viimasel paaril aastal väga popiks läinud.
Julgelt pooled kursuse läbinutest ja väikelaevajuhi tunnistuse saanutest kinnitavad samas, et ei soovigi otseselt lähiajal veesõidukit omada. Inimesed on saanud lihtsalt aru, et selline vabaajaveetmise viis on palju nauditavam ja ohutum, kui tunda reegleid ning olla teadlik, kuidas ohtusid vältida. Sellega näidatakse üles hoolivust nii enda, oma pere, sõprade kui kogu ühiskonna suhtes.
Sügisene kalapüügihooaeg alles algab
Üldises ohutuspildis on tähtis roll ka ennetus- ja järelevalvetegevusel. Transpordiamet täidab seda ülesannet ka näiteks veesõidukite tehniliste ülevaatuste ja pisteliste kontrollide käigus, tegevuslubade menetlusel, väikelaevajuhtide väljaõppe protsessis, kõikjal on esikohal ohutuse aluseks olevate põhitõdede selgitamine.
Tihtipeale on sügisperioodi kalapüügihooajal väikelaevade liiklemine sama tihe kui suvehooaja tipul. Siinkohal ongi hea väikelaevnikele meelde tuletada, mida paadisõidul silmas pidada:
- veendu paadi ja varustuse korrasolekus;
- jälgi ilmaolusid ning hinda realistlikult oma teadmisi ja oskusi;
- seila selge peaga ja kanna päästevesti;
- pane tähele teisi veeliiklejaid ja arvesta nendega;
- hoia keskkonda;
- hoia alati kaasas kasutusvalmis sidevahend.
Toimetaja: Kaupo Meiel