Tõnis Saarts: valimised ilma "vene kaardita". Kas tõesti?

Foto: Priit Mürk/ERR

Tundub, et neil valimistel pealinnas ühte ja selget valijaid mobiliseerivat konfliktiküsimust välja ei kujunegi. "Vene kaart" enam ei tööta ning teistes potentsiaalsetes konfliktikohtades puudub piisav vastandust toitev dramaatika, arutleb Tõnis Saarts Vikerraadio päevakommentaaris.

Seni pole Tallinnas möödunud peaaegu ühtegi kohalike valimiste kampaaniat, mille põhikonflikt ei tiirleks eestlaste ja venelaste vastandumise ümber.

Kuni Edgar Savisaare lahkumiseni olid konflikti piirjooned juba ammu enne kampaania algust selged ja punasega maha märgitud. Ükskõik, kuidas paremerakonnad oma kampaanialoosungeid ka ei sõnastanud, tegelik sõnum oli alati üsna lihtsakoeline: "Kukutame selle kremlimeelse ja korruptiivse linnavalitsuse ning toome võimu pealinnas eestlastele tagasi!".

Nüüdseks on aga selle üleskutsega liitujate read kuidagi hõredaks jäänud. Ainus, kes vana konflikti koos oma klišeedega üritab üles soojendada, on Isamaa. Reformierakond on oma Toompea koalitsioonipartneri suhtes ülimalt diplomaatiline ja üritab "kremlimeelse kurjuse telje" silti kaela riputada pigem EKRE-le.

Lasnamäel ja mujal venelaste hääli jahtivad Helmed aga omakorda soovivad, et "kremlimeelsete ja eestimeelsete" vastasseisust võimalikult vähe juttu tehtaks. Eesti 200-le pole venelased aga üldse probleem.

"Vene kaardi" laualekäijate jaoks on häda ka selles, et ametis olev linnapea Mihhail Kõlvart ja tema meeskond ei anna kuidagi "korruptiivse kremlimeelse linnavalitsuse" mõõtu välja. Katseid on oponentide poolt küll tehtud, aga vanad ja kulunud klišeed ei hakka Kõlvartile kuidagi külge.

Kuna harjumuspärane vastandumine ja stampvõtted ei näi töötavat, siis ehk peitub selles ka üks põhjusi, miks on seekordne valimiskampaania kuidagi kobavalt ja uimaselt alanud. Peale punaseks võõbatud rattateede pole justkui ühtegi teemat, mis nii valijate kui ka poliitikute meeli erutaksid. Meisterlik liigutus linnavalitsuse poolt, vähemalt ühe teema "omanikeks" on nad eelolevas valimisdebatis juba saanud.

Tõsi, Isamaa on teinud mitmeid katseid vene kooli temaatikat kampaania keskmesse lükata, kuid lennuhoogu näib nappivat. Jättes kõrvale selle, et haridusreformi läbiviimine pole kohalike omavalitsuste kompetentsis, siis peamine häda seisneb selleski, et vaidlusküsimus ise on juba kulunud ning pika habemega. Kõik ju teavad, et radikaalset haldusreformi nagunii ükski valitsus lähiajal läbi viima ei asu.

Kui keegi paremparteidest soovib haridusreformi ja "vene kaarti" kampaania võtmeteemaks muuta, siis peab ta sellesse debatti tooma värskeid noote. Vene kooliga seoses peaks välja tulema mingi uus lugu või juhtum, mis tekitaks kirgi ja looks ohufooni ja seda nii eestlaste kui ka venelaste jaoks. Kuni taolist lugu pole veel kuskilt võtta, siis paistab, et me näeme esimesi valimisi ilma "vene kaardita".

Kui tavapärane vene küsimus ei toimi, siis mis võiks tulla selle asemele? Esmakordselt on rohelistel ja linnakeskkonna teemadel potentsiaali kujuneda olulisteks. Kaudselt on rattateed juba keskkonnasõbralikuma linnaruumi debati lahti lükanud, kuid on vaja reaalset konfliktiküsimust, mille puhul saaks väidelda "poolt ja vastu".

Kas rohepööret, elektrihinna tõusu ja mõnda aktuaalset linnakeskkonna küsimust ei annaks kuidagi ühtseks tervikuks siduda ning tekitada uut vastandustelge? Erakond, mis oskab end neil valimistel rohe- ja linnakeskkonna küsimustes kõige usutavamalt välja mängida, tugevdab ilmselt oma positsiooni Eesti poliitikas laiemalt, sest keskkonnateemadest lähitulevikus niikuinii pääsu pole.

Teise potentsiaalse teemana võiks tõusetuda koroonaviirus ja vaktsineerimine. Samas, kui just uusi piiranguid enne valimisi ei kehtestata, on siingi keeruline mobiliseerivat vastandustelge tekitada: need, kes on vaktsineerimise ja piirangute vastu, on seda nagunii, teised on aga koroonateemast vaikselt tüdima hakanud.

Samamoodi on raske kujutleda, et Tallinna valimiste põhiteemaks saab immigratsioon ja traditsiooniline perekond. Abielureferendumi küsimus on hetkel päevakorrast maas ning sisserände teemal on keeruline enamuse tallinlaste seas moraalset paanikat tekitada. EKRE toetajatele läheb muidugi immigratsioon korda, teised kehitavad õlgu, sest ei näe praegu veel käegakatsutavaid probleeme.

Niisiis tundub, et neil valimistel pealinnas ühte ja selget valijaid mobiliseerivat konfliktiküsimust välja ei kujunegi. "Vene kaart" enam ei tööta ning teistes potentsiaalsetes konfliktikohtades puudub piisav vastandust toitev dramaatika.

Võimalik siiski, et ma eksin, sest tihtipeale hakkavad põhikonflikti kontuurid avalduma alles viimasel valimiseelsel nädalal. Erakonnast, mis vastava põhivastanduse edukalt kehtestada suudab, kujuneb nende valimiste suurim üllataja.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: