Eesti ilmselt suurima põgeneja kontol on hulk pagemisi vanglatest ja riikidest

Foto: ERR

Johannes Lapmanni võib pidada Eesti 20. sajandi suurimaks põgenejaks. Ta põgenes vanglatest, laagritest ja riikidest kokku paarkümmend korda, läbis tohutuid vahemaid, kasutas valenimesid ning punus uskumatuid skeeme. Lähipäevil möödub 73 aastat ühest tema pöörasemast pagemisest. "Pealtnägija" tegi ülevaate Lapmanni põgenemistest.

Johannes Rudolf Lapmann sündis 3. aprillil 1913 tänapäeva Alliklepa kandis viielapselises peres. Võib-olla oli asi selles, et sepa ametit pidanud isa suri varakult, kuid poisi põgenemised algasid juba 14-aastaselt, kui ta putkas kodust merele. Pärast ajateenistust mereväes seilas eestlane kaubalavadel kaugetes maades, jäi lõpuks 1936. aastal pidama Ameerikas, tegi erinevaid lihttöid ja hakkas tihedalt lävima Eesti töölisklubide liiduga New Yorgis ehk sisuliselt kommunistidega. Pole täpselt teada, kas rohkem vasakpoolsed vaated või ema halvenenud tervis tõid Lapmanni 1940. aasta jaanuaris tagasi Eestisse.

"Ta oli ikkagi ideeline. Kui 1940. aastal hakkas Nõukogude Liiduga ühinemine, siis tema oli sellest alguses väga vaimustatud. /.../ Ja Eestis ta alguses teeb ka mingeid lihtsamaid töid ja püüab vahepeal kala, aga siis saab temast, mauhh, juba pärast juunipööret valla täitevkomitee esimehe asetäitja. Ja varsti ka juba täitevkomitee esimees," rääkis kirjastaja Tauno Vahter, kes Lapmanni elu põhjal kirjutas tõsielul põhineva ilukirjandusliku raamatu "Madis Jeffersoni 11 põgenemist".

1941 evakueerus Lapmann Saksa invasiooni eest nõukogude tagalasse. Oluline detail on, et tahtes pääseda rindele saatmisest, soetas ta omakandi mehelt demobileerimistunnistuse Oskar Kuuse nimele. Hiljemalt nõukogude tagalas pettus ta kommunismis.

"Nähes tegelikult seda nälga ja kogu seda nõukogude elu, kolhoosielu viletsust, lõi temas välja jälle see meremees, et tahaks nüüd jälle seiklema minna," ütles ajaloolane Peeter Kaasik.

Põgenemiskatse Indiasse

Esimeseks põgenemiskatseks valis ta Tadžikistani, et põgeneda sealt Afganistani ja lõpuks Indiasse, kus olid Briti väed.

KGB oli kurikuulus repressiivorgan, aga nende bürokraatia oli korralik. Tänu sellele rändasid tuhandete kilomeetrite kaugusel impeeriumi eri nurkades eri nimede all aset leidnud juhtumite toimikud lõpuks Eestisse ja on praegu hoiul rahvusarhiivis. Sellest on näha, kuidas Lapmann arreteeriti mõni kilomeeter Afganistani piirist ja pandi vangi. Vanglas lihvis Lapmann ühte oma paljudest valedest: ta rääkis, et on Ameerikas sündinud eestlane Oskar Kuuse, kes käis enne sõda Eestis sugulasi vaatamas, kaotas dokumendid ja sooviks nüüd koju tagasi minna.

Lapmann veetis Tadžiki vanglas kümme kuud, aga hämmastaval kombel suutis kuue klassi haridusega mees uurijad ära tinistada ja ta lasti vabaks.

Ta ei piirdunud sellega, vaid sõitis Moskvasse, kus oli ka sõja ajal USA esindus, ning esines seal sama legendiga.

"Nad vaatavad, et ta räägib ikka head inglise keelt, aga midagi vist jääb ikkagi närima, nad ei anna talle mingisugust kinnitust väga selgelt. Küll aga annavad nad talle paberi, mis ütleb, et kodanik Oskar Kuuse on esitanud taotluse Ameerika passi taastamiseks. /.../ Ja seda ta siis kasutas sellise pääseteena igal pool. Et no näha on, et see on äärmiselt narmendanud, aga seda on üritatud ikka hoida. Sest see on tõesti tulest ja veest läbi käinud paber," selgitas Vahter.

Põgenemiskatse Inglismaale

Pärast mitmeid pöördeid katsetas Lapmann 1944. aastal põhjasuunda. Kuna nn lend-lease programmi alusel toodi Nõukogude Liidule abi, oli Arhangelskis Ameerika ja Briti esindused, kus ta suutis ära veenda, et on ula peale jäänud ameeriklane ja võetakse tööle. Kui sõja lõppedes esindused kokku pakiti, suutis eestlane nõusse saada inglased, et ta salaja kaasa võetaks. Panus tehti viimasele laevale Empire Peacemaker, mis lahkus 19. oktoobril 1945.

"Kokkulepe oli see, et ta üritab laevale minna nii, et ta riietab ennast Inglise mereväelaseks. Ja üritab lihtsalt kaupa laevale tassides näidata, et tema on ka üks neist. Paraku ta kukkus kohe pärast laevale jõudmist sisse, arreteeriti," kirjeldas Vahter.

"Ja siis hakkas hargnema omapärane spioonilugu. Esinedes jälle Oskar Kuuse nime all, keeldudes andmast tunnistusi, nõudes eestikeelset uurijat, kirjutades avaldusi, teeb selle uurimise võimatult keerukaks," rääkis Kaasik.

Erinevate spioonijuttudega venitas Lapmann uurimist ligi kaks aastat ja ta mõisteti lõpuks Oskar Kuuse valenime all vangilaagrisse kaugel Komis. "Sama vangilaager, kus istus ka Jaan Kross. Noh, kui neid daatumeid vaadata, siis nad pidid ka mingil perioodil seal koos viibima," märkis Vahter.

Põgenemine vangilaagrist

Aasta hiljem põgenes Lapmann ka vangilaagrist. Mehhaaniku oskustega mees määrati tööle leivatsehhi pumbajaama ning öövahetuse ajal septembris 1948 ehitas ta kättejuhtuvatest vahenditest redeli ning putkas üle aia ja okastraadi.

"Leivakombinaadi lähedal, üks 500 meetrit, on Knjazpogosti raudteejaam. /.../ Ta näeb, et seal on rong parajasti väljumas. Aga oluline moment selle juures on see, et /.../ kummale poole see rong läheb? Kas see läheb põhja, kus ei ole midagi muud, kui veel vangilaagreid ja kullakaevandused ja, ütleme, poolkindel surm. Või see läheb lõunasse läbi Kirovi, kust saaks sõita läände Moskva, Euroopa poole. Hüppab rongi puhvrile ja asub teele. Ja järgmised kolm nädalat sõidab ta rongide puhvritel öösiti. Kui hakkab valgeks minema, hüppab ta puhvri pealt maha, peidab ennast metsas, ootab pimedat, kuni tuleb järgmine rong, ronib puhvrile ja sõidab järgmise öö," selgitas Vahter.

"Ja jällegi jõudes suurlinna Leningradi, mis teoreetiliselt oleks pidanud olema tegelikult täiesti võimatu. /.../ Ja järsku tuleb üks täiesti ilma dokumentideta, ilmselt isegi vanglapuhvaikas või vangilaagri puhvaikas ja õnnestub saada Tallinna rongi peale," lisas Kaasik.

Eestist edasi Soome otse Nõukogude Liidu baasi

Lapmann jõudis niigi peaaegu teisest maailma servast kodumaale, aga kavatses pagemist jätkata. Ta peitis end lagunenud küüni ja hakkas metsas, umbes kilomeeter merest paati ehitama. "Tal ei ole mingisuguseid häid vahendeid ja tal on kiire, sest talv tuleb juba. Ja ta ehitab paadi põhiliselt sarapuuokstest," ütles Vahter.

"See on täiesti uskumatu purjepaat, mille ta valmis meisterdas puulattidest, telkmantlist, tõrvates seda mingil määral," rääkis Kaasik.

"Plangutuse asemel on paadil ümber present. On väike mast, purje pole kusagilt võtta, purje jaoks võtab ta selle asemel rannast leitud Nõukogude piirivalvuri telkmantli," rääkis Vahter.

1. novembri õhtul 1948, kui hakkas puhuma sobiv lõunakaare tuul, asus Lapmann Nõva kandist teele Soome.

"See on võib-olla meresõiduajaloo kurioosum, et ta selle paadiga üldse kohale jõudis. Aga kuhu ta jõudis kohale? Ta jõudis Porkkala sõjaväebaasi ehk siis Nõukogude sõjaväebaas Soomes," ütles Kaasik.

"See on kahtlemata üks kõige dramaatilisemaid hetki. Sest ta on üle elanud peaaegu laevahuku. Ta oli ikkagi isetehtud kipakas paat merel, mis poole tee peal muutus tormiseks. Ja ta jõuab siis õhtul randa, kaljude järgi saab aru, et ta on Soomes. Ja suundub siis esimese tulukese poole puude vahel, mida ta näeb. Koputab uksele ja astub sisse. Ja nüüd võib ainult igaüks ise mõelda, mida need inimesed järgnevate sekundite jooksul oma peas ja kui kiiresti üritavad välja raalida," kirjeldas Vahter.

Jabura juhusena otse Soomes asunud Nõukogude baasi purjetanud eestlane mängis, et ei saa vene keelest aru ja väitis järgmiseks, et on hoopis Rootsist paadimatkale tulnud ning hätta sattunud ameeriklane Henry Parker.

"Nüüd tuuakse kohale lennukiga Pärnust keegi alampolkovnik Hrolenko, kes on sõja ajal töötanud Nõukogude saatkonnas Ameerikas. Ja see hakkab üle kuulama. Ja ütleb, et see inimene ei saa olla ameeriklane, sest ta ei tea teatud asju. /.../ Selle peale - on siis selline tore moment, mis on siin toimikus üsna filmilikult üles kirjutatud - Lapmann, kes kuulab nende inimeste omavahelist vestlust, ütleb siis puhtas vene keeles, nagu toimikus on öeldud, äratuntava eesti aktsendiga: "Nii ülemused, arvan, et on hetk lolli mängimine lõpetada, teeme ühe suitsu ja siis räägime tõtt." Ja selle peale mõtleb ta välja uue väga pika vale," rääkis Vahter.

Mitu nädalat õnnestus tal nüüd esineda väliseestlase Oskar Kuusena, kuni üks tähelepanelik uurija märkas Tadžikimaal koostatud toimikus viidet Nõvale. Nõvalt leiti omakorda üles õige Oskar Kuuse, kes identifitseeris Lapmanni ja kaardimaja kukkus kokku.

"Siin on näha kõik tema aliased, et siin on nüüd siis aru saadud, et Lapmann Johannes, Kuuse Oskar ja Parker Henry Henrihhovitš on kõik sama isik," märkis Vahter.

Mitme aliasega mees mõisteti 25 aastaks Siberi vangilaagrisse, tema õde ja onu said kümme aastat. Põgenemise paat oli nii tähelepanuväärne, et KGB hoidis seda trofeena veel tükk aega alles.

Põgenemiskatse Eestist Rootsi

1970. aastate alguseks oli Lapmann saanud amnestia, tagasi kodumaal ja töötas mitmes lihtsas ametis, kuid haus ikka põgenemisvariante.

Ühel hetkel soetas ta kaatri Progress, mida hoidis peamiselt Haapsalus ja Pärnus. "Sa pidid seda paati kuskil hoidma, sa pidid selle paadi registreerima, kõik dokumendid pidid korras olema. /.../ See ongi üks hämmastavamaid lugusid selles suhtes, et see Lapmann oli ju teada. Ta oli mitu korda juba süüdi mõistetud ja mitte niisama süüdi mõistetud, vaid Nõukogude Liidust põgenemise eest süüdi mõistetud," rääkis Kaasik.

7. septembri õhtul 1972 asus ta provianti täis paadiga Pärnust taas teele, seekord Rootsi suunas. Piirivalvest sai ta öö varjus mööda, aga Lapmanni märkasid Nõukogude kalalaevad, kes andsid häiret.

"Jõuab see piirivalvelaev kohale, seal on mingid kvadraadid, kus ta võiks olla, ja midagi ei ole. Aga sel hetkel siis jällegi veel üks õnnetu juhus. Nähakse Taani lipu all sõitvat kalalaeva petliku nimega Lucky Wind, millel on miskipärast slepis Nõukogude tunnustega kaater," kirjeldas Vahter.

20 tunniga keset Läänemerd jõudnud Lapmanni võttis peale Taani kalalaev, mis lubas eestlase Gotlandil maha panna, aga 20 miili enne sihtkohta pidas Nõukogude piirvalve nad kinni. "Tegemist oli rahvusvaheliste vetega, põhimõtteliselt tähendas see tegelikult täiesti ebaseaduslikku operatsiooni mereõiguskonventsioonide järgi," sõnas Kaasik.

"Otsivad selle läbi, trümmist leitakse enam-vähem alasti – sest tal märjad riided kuivasid seal masinaruumis – tundmatu mees, kes kohe väidab, et ta on rootslane. Aga tema jope või mantli või pintsaku taskus on alles Nõukogude dokumendid," rääkis Vahter.

17 aastat psühhiaatriahaiglas

Seekord ei pandud teda enam vangi, vaid psühhiaatriahaiglasse, mis oli sagedane võte teisitimõtlejate represseerimisel. "Mõned inimesed võib-olla arvavad, et hullumaja on äkki toredam koht kui vangla, kusagil Siberis istuda, siis päris nii see ei ole. /.../ Esiteks, seal küll osad vangid on poliitvangid, aga suurem osa on ikkagi mõrvarid ja vägistajad. Nii et see on ikkagi suhteliselt karm koht. Ja teiseks, kui sind mõistetakse vanglasse, siis sul on kindel karistusaeg. /.../ Aga psühhiaatriahaiglas võidakse sundravi pikendada lõputult," selgitas Vahter.

Lõpuks veetis Lapmann selles süsteemis 17 aastat. Ta lubati ajapikku Eestisse ja leebemale režiimile, aga elas veel Võisiku hooldekodus, kui saabus perestroika. 1989 ilmus vabakäigule saanud Lapmann "Rahva Hääle" toimetusse ajakirjanik Enno Tammeri juurde. Ülipikalt alusetult vaimuhaiglas hoitud mehe lugu oli ilmekas näide punarežiimi kuritegudest, millest ajakirjandus alles nüüd julgelt rääkima hakkas.

"Ta kasutas seda Nõukogude võimu parasjagu olemasolevat avatust hoopis teistel eesmärkidel. Ta kasutas seda selleks, et saada ametlikud paberid, et ta on teovõimeline inimene, kes võib Võisikust sirgeselgselt lahkuda," rääkis Tammer.

Pärast Tammeri artiklit, ajakirjaniku telefonikõnesid olulistele inimestele ning ekspertiise nii Moskvas kui ka Tartu,s tunnistas Jõgeva rajooni rahvakohus Lapmanni uuesti teovõimeliseks. "See oli minu jaoks mingi töövõit, et ma sain inimest aidata," ütles Tammer.

Elu lõpp Ameerikas

Ent Tammer polnud ainus ajakirjanik, kellel Lapmann nööbist kinni võttis. Samal ajal väisas Tallinna Ameerika ajakirjanike grupp, kes tuuritasid Berliini müüri langemise järgses Ida-Euroopas, nende seas Seattle Times'i korrespondent John Hamer. Seltskond peatus Viru hotellis.

"Me kogunesime hommikul, et arutada, mida sel päeval teha. Meil olid kohtumised kokkulepitud. Ja siis ma nägin üht meest seismas ja meid kuulamas. /.../ Ta lähenes mulle ja ütles, et tal on väga huvitavaid dokumente, mida ma võiksin tahta näha," meenutas Hamer.

Lapmannil olid teooriad, kuidas Nõukogude Liidu majandust reformida, aga veel huvitavam oli tema isiklik lugu. Vestlusest Viru purskkaevu serval ilmus Seattle Times'is lehekülg, kus ülal servas Gorbatšov ja all artikkel eestlase vintsutustest Gulagis. Kuid mis veel olulisem – jutu lõpus palus Lapmann, kas Hamer kirjutaks talle ametliku küllakutse Ameerikasse.

Selle palve Hamer täitis. "Ma kirjutasin väga lihtsa üheleheküljelise kirja, milles ütlesin, et kohtasin Johannes Lapmanni Tallinnas, me vestlesime ning ta küsis, kas ma võiksin kirjutada küllakutse Ameerika Ühendriikidesse ning siin see on," rääkis Hamer.

"On 1990. aasta 11. oktoober ja Lapmann on 77-aastane ja kusagilt ta laenab kokku nii palju raha, et ostab üheotsapileti Leningradist New Yorki ja kaob," märkis Vahter.

Lapmann maandus Washingtonis Dulles'i lennuväljal ning helistas 3000 miili kaugusel Seattle'is elanud Hamerile, et ta talle järele läheks.

"Ma ütlesin, et teen, mida suudan. Tegin mõne telefonikõne, helistasin mõnele sõbrale, keda ma Seattle'i Eesti kogukonnast teadsin," meenutas Hamer.

Lapmanni jäljed kadusid 1993. aasta märtsis.

Kirjastaja Tauno Vahter hakkas Lapmanni lugu uurima algul uudishimust, edasi juba võimaliku raamatu tarvis. On omaette detektiivilugu, kuidas Vahter tuhlas arhiive nii Eestis kui ka välismaal. Ühel hetkel avastas ta Lapmanni nimega seotud materjalid Minnesota ülikooli arhiivist ja pärast pikka asjaajamist saabus pilt kasti sisust. Uskumatute pöörete epiloogina rändasid surma hetkel Lapmanni juures olnud paberid, näiteks telefonimärkmik taga-Ameerika arhiivi. Selgus, et pool sajandit põgeneda püüdnud ja 32 aastat kinni istunud mees elas lõpuks kodutute varjupaigas, suri märtsis 1993 ning maeti Washingtoni luteri kiriku kalmistule.

"Ma pakun, et mees on monumenti väärt. Natuke küll kiiksuga monumenti, aga võib-olla ikkagi monumenti," ütles Kaasik.

Ükskõik, kas Johannes Lapmanni marulisi pagemisi tõukas algusest peale tagant mingi häire või süvendasid vintsutused vaimseid probleeme, on tema loosse süvenenute sõnul selge, et ta ei väärinud selliseid kannatusi.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: