Kaimar Karu: otsime presidenti Eestile, mitte riigikogule

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kaimar Karu. Autor/allikas: ERR

Isiklik visioon on presidendi rolli juures põhiseaduses sätestatu praktiline aspekt, mis ei allu parteipoliitikale ning ei sobitu mustvalgesse poliitpolariseeritud maailmapilti. Presidendi visioon loob raamistuse sellele, kuidas president Eesti heaolu ning rahvusvahelise positsiooni parendamisele kaasa aitab, kirjutab Kaimar Karu.

"Quo vadis, Estonia?" küsib president Toomas Hendrik Ilves. Küsivad ka paljud teised eestlased ja juba ammu. Küsivad eri vormides: vaikides oma mõtteis, murelikult sotsiaalmeedias, tellitud plakatitega tänavatel, kurjasõnaliste kommentaaridega veebiportaalides, kimbatuses valimiskasti ees.

Oleme olukorras, kus vanad poliitilised jõud on loobunud vastuste pakkumisest ning kodaniku jaoks on valikus vaid kas ebakindlus või populistide poolt keerukatele probleemidele välja pakutud lihtsad ebalahendused.

Ei ühel ega teisel poliitilisel jõul pole võimekust keerukate olukordadega edukalt toime tulla, kuid muidu rahumeelsetes riikides tänavatel toimuv näitab hästi, kumma leeri toetajate hulk on kasvutrendis. Pettumus on võimas ja vältimatu, kuid saabub viivitusega.

Sisulised küsimused on tähelepanuta jäänud

Sellises läänemaailma poliitilises konjunktuuris püüame meie siin Euroopa idapiiri ääres asuvas väikeriigis leida väärikat järgmist presidenti. Sisepoliitilised ebakõlad on nii valikuprotsessi kui ka institutsiooni tõsiseltvõetavusele suure löögi andnud. Seda kõike poliitikute tõsiseltvõetavuse hinnaga, kuid too on paljude jaoks tänasel päeval niiehknaa teoreetilis-idealistlik kontseptsioon, mitte reaalsus.

On märgiline, et sisulised küsimused on selleteemalistes vestlustes enamjaolt tähelepanuta jäänud. Samal ajal on arusaadav, et rääkimaks potentsiaalsete kandidaatidega nende visioonist ja prioriteetidest, on kuuldule hinnangu andmiseks ja seisukoha võtmiseks tarvis omapoolset nägemust, millega seda kõrvutada.

Sisuliseks edasiliikumiseks on tarvis võimalust "Aga mida Teie teeksite?" kõrvale küsida "Kuidas saaksime üheskoos kõige paremini Eesti eesmärke saavutada?".

Isiklik visioon on presidendi rolli juures põhiseaduses sätestatu praktiline aspekt, mis ei allu parteipoliitikale ning ei sobitu mustvalgesse poliitpolariseeritud maailmapilti. Presidendi visioon loob raamistuse sellele, kuidas president Eesti heaolu ning rahvusvahelise positsiooni parendamisele kaasa aitab.

Tegemist pole eelnevalt koostatud projektiplaani, vaid üldiste uskumuste ja põhimõtetega, mille rakenduslik külg kujuneb välja koostöö käigus. Praegu on seda koostööd aga hädasti tarvis.

Vältimaks fopaasid ning pettumuse riske, oleks hea, kui arutelud toimuks lahtiste uste taga. Otsime me ju presidenti Eestile, mitte riigikogule. Küsida tasub ideede ja prioriteetide, mitte lõpplahenduste kohta. Enamiku meie ees seisvate väljakutse puhul peame riigina valima suuna, mitte lahenduse, sest neid lahendusi tuleb alles otsima asuda ning sageli ka ise luua. 

Ilmselt on riikliku identiteedi küsimus suuna valimisel üks keerukamaid, sest see muutub ajas kiiremini kui rahvuslik identiteet. NSVL-i rüpest pääsenuna tahtsime me jõuda läände, kuid mitte kõik, mida seal kohtasime, ei meeldinud meile.

Seejärel põhjamaade hulka pürgides avastasime ka seal nii mõndagi, mis meile ei sobi. Nüüd kõõlume nii sõnades, tegudes kui ka võrdlustes mitme maailma vahel ja peame otsustama, millises suunas edasi liikuda.

Usun, et meie jaoks ei ole ega saagi olla üht konkreetset riiki, kelle moodi me olla saaksime, küll on meil aga harukordne võimalus teiste riikide kogemustest õppida ning oma tee valida. Me ei saa seda muidugi teha üksinda, meie majandus ei saaks hakkama ilma Euroopa Liiduta ning meie riigikaitse ilma NATO-ta. Alternatiiv mõlemale ootab avasüli teisel pool Peipsi järve ning kahe riigi piiriläbirääkimised muutuks hoopiski oblasti piiride täpsustamiseks.

Oma tee valik on aga keeruline, kui valikuprotsessis osalevad vaid üksikud, omavahel sõjajalal olevad poliitilised rühmitused. Erinevate nägemuste kombinatsioon kokkulepitud eesmärkide saavutamise osas on nii praktilisuse kui kestlikkuse seisukohalt hädavajalik, kuid selgete eesmärkide puudumise ja poliitilise elitarismi korral kaasneb iga sammuga edasi ka kaks sammu tagasi.

On selge, et kolmekümne vabadusaasta viljad pole kõigi Eesti elanike laudu ühtmoodi rikkalikult katnud. Ühise heaolu kasvamise nimel ajutiste kaotajate tekkimise paratamatuse üle võib arutleda, kuid kui kaotajate olukord muutub krooniliseks, nagu meil täna, oleme ühistest püüdlustest kandunud isekate valda. On kadunud oskus ning kohati ka soov rahvaga rääkida. 

Selleks, et ebavõrdsust tasandada, ei pea me riigi üldisele arengule pidurit tõmbama. Inimeste heaolu parandamiseks saab kõigis valdkondades astuda väikeseid samme, mis kombineeritult üldpildi paremuse poole nügivad. Harva sirges joones ning harva ilma kõrvalmõjudeta, kuid ega me ju plaanimajandust juuruta. Ka põhimõttelistele muudatustele ei tasu alati reformi silti kleepida, sest nii kipub tähelepanu sageli sisu ja tulemuste asemel vormile ja formaalsustele koonduma.

Ebakindlus ning teadmatus

Eelpool mainitud ebakindlus ning teadmatus on üha rohkemates valdkondades muutumas vaikimisi staatuseks. Mida keerukamad seosed ning madalam valmisolek enesepettusega tegeleda, seda kõrgem on vajadus konteksti arvestavate väiksemate muudatuste järele. Selline väikeste sammudega liikumine lubab detaile kohendada vastavalt vajadusele ja kiiresti ning kehtib ühtmoodi nii riiklikul kui kogukondlikul tasandil.

Kui kogukondadest rääkida, siis järgmise kümnekonna aasta jooksul võiksime teadlikult ning intensiivselt tegeleda sellega, et kogukondade kaasarääkimis- ning otsustusõigus neid otseselt puudutavates teemades kasvaks oluliselt. Ülalt-alla valitsemismudel, mis on 46 000 ruutkilomeetril (sic!) viinud ääremaastumiseni, on Eestis oma aja ära elanud. Nelja tuhande elanikuga kohalik omavalitsus ei hakka juhtima Eesti välispoliitikat, kuid kui keskselt juhitud Eesti välispoliitika seab ohtu kohalike omavalitsuste elanike heaolu, on suund vale.

Ka laiemas plaanis oleme, näib mulle, hetkel minetamas oma väikese, pragmaatilise ja kiiresti liikuda suutva riigi konkurentsieelist, võttes teistest riikides üle halduspraktikaid, mille jaoks meil eelarve puudub. Kui omal ajal pidime tegema palju, väikselt ja kiiresti, sest meil polnud raha, siis nüüd oleme tihti olukorras, kus me ei saa ühes või teises valdkonnas enam justkui midagi teha, sest meil pole raha.

Minus on aastate jooksul süvenenud veendumus, et riigi roll on võimalikult vähe sekkuda ning selle asemel keskenduda võimaldamisele, võimestamisele ja strateegilisele suunamisele. See puudutab nii ettevõtlust kui ka inimeste eraelu. Jõudes põhimõttelisele kokkuleppele selles osas, millises suunas tahame rahva ja riigina liikuda (ehk "mis" ja "milleks"), saab riik omakorda luua "kuidas" vastuste leidmisel tingimused eri viiside katsetamiseks, edu võimendamiseks ning ebaedust õppimiseks.

Annan endale aru, et ühiskonnas on üleval mitmeid lahendusi ootavaid väärtuspõhiseid küsimusi, mis muudavad suunas kokku leppimise keeruliseks. "Meie, erinevalt" asemel on juurdumas "meie ja nemad" mõtteviis ning see tekitab ja võimendab ühiskondlikke lõhesid ja konflikte.

Võib-olla oleme aastate jooksul andnud poliitikutele liialt suure voli väärtuste ja moraali osas sõna võtta ning suunda seada. Võib-olla tuleks need arutelud häälekogujatelt hääleomanikele lähemale tuua. Ma ei usu, et see murest kantud viis ja sõnad, millega inimesed riigikogu saalis, arvamusartiklites või sotsiaalmeedias kaaskodanike poole pöörduvad, on see, kuidas me üksteisesse tegelikult suhtume.

Meie omavaheline läbisaamine on aga meie julgeoleku üks tähtsamaid garantiisid. Taaskord: mitte ühtemoodi mõtleval, ühtemoodi tegutseval moel, vaid erinevusi aktsepteerides ja nende koostoimes lahendusi otsides.

Mida vähem me üksteist austame, seda lihtsam on välistel osapooltel meie ühiskonnas kiile taguda. Peame pidama meeles, et rohkem kurjust ei annulleeri varasemat ning et rohkem vaenu ei loo sõbralikkust. Kroonilist ebaõiglust ei heasta üleöö, selle nimel tuleb koos tööd teha. Me peame õppima andestama, kuid sellega käsikäes peab käima ka vastutuse võtmine.

Välistel osapooltel on aga suur huvi meie ühiskonnas kiile taguda ning meid kaevikutesse suruda. Nõrgem Eesti tähendab nõrgemat Euroopat, nõrgemat Euroopa Liitu, nõrgemat NATO-t ja nõrgemat demokraatiat. Me oleme riigina väike, kuid mõjult suur. Mitte kõiges ja mitte alati, kuid piisavalt tihti, et olla hinnatud nii liitlase kui mitmes teemas ka suunanäitajana. Liitlase roll ei tule aga mitte ainult võimaluste ja õiguste, vaid ka kohustustega – mitte teiste jaoks, näiliselt, vaid enda jaoks.

Valik mõjutaja ning järgija vahel

Pandeemia-järgses maailmas, kus uued jõujooned on alles kujunemas, on suuresti meie enda kätes see, millise sisu ja mõjuga rollis tahame me maailmas edaspidi olla. Lihtsustatult on valik mõjutaja ning järgija vahel ning mida rohkem me omavahel kempleme, seda tõenäolisem on meie langemine teise kategooriasse. 

Sise- ja välispoliitika on omavahel tihedalt läbi põimunud ning teineteist suurel määral mõjutavad. Kui me ei leia võimalusi omaenda inimeste elujärje parandamiseks, on meil raske ennast riigina suunaseadjana kehtestada.

Sabassörkijana aga on meil keeruline mõjutada kaugemates koridorides tehtavaid otsuseid valikute ja prioriteetide osas, mis võiks anda meile tuge siseriiklikult vajalike muudatuste jaoks. Üks sõltub teisest ning edukas diplomaatia on ka sisepoliitilise võimekuse tagaja. 

Oleks päris nadi tulemus, kui me kõikide võimaluste maailmas ennast ise nurka märgiksime, sest omavahelised väikesed erinevused ja "minu tõde" on meie jaoks olulisemad, kui suured sarnasused ja ühine progress. Aga just ühine, rõhutan siin üle, mitte ühiskonda edasi kihistav ja Eestit esimeseks, teiseks ning kolmandaks jagav. 

Üks meie tugevusi on meie digivõimekus ja –kogemus. Üha digitaalsemaks muutuvas maailmas on meil paljude teiste riikidega võrreldes veel eduseis. Digitehnoloogiad suudavad oskuslikul kasutamisel anda uue hingamise nii tootmisele, turundamisele kui ekspordile, kuid majanduse edendamisel on olulised nii lühi- kui pikaajalised strateegiad. Küberturbevaldkonnas oleme maailmas esimeste seas. Me teame, kuidas asju ära teha. 

Küll aga peame me veel oluliselt parandama võimekust siseriiklikuks koostööks ning varem tehtu järjepidevaks parendamiseks. Ehitatud struktuuride kaitsmiseks tõrjume tihti koostöösoove – pandeemia algusest praeguseni on erasektor väljendanud pidevat valmisolekut ning hiljem kahjuks ka pidevat pettumust riigisektoriga koostöö osas.

Me oleme kohati muutunud liialt ettevaatlikuks ning seetõttu ka aeglaseks, kohmakaks, tõrjuvaks. Võttes koordineerija rolli ning avades võimalused avaliku ja erasektori koostööks, sageli ka haridus- ja teadussektorit kaasates, suudaks meie riik meie jaoks palju rohkem ära teha. Kiiremini, paremini.

Meie teine tugevus, meie haridussüsteem, on just üks neid valdkondi, mis pikaajalise strateegiana paljude teiste valdkondade edu võimaldada ja võimendada saab. Me oleme Eesti haridussüsteemi üle uhked, kuid samal ajal teame, et palju on sellist, mis vajaks muutmist.

Meie heade õpetajate oskused ei pea jääma ühe kooli seinte vahele ning ühegi kooli õpilased ei tohi jääda heast haridusest ilma pelgalt seetõttu, et õpetajaid napib. Digiõppekogemus on andnud meile kätte päris mitu paljulubavat arengusuunda.

Ka tööturul toimuvad muudatused mõjutavad haridusvaldkonda, muutub kutsehariduse vorm ning tõuseb tähtsus, elukestev õpe muutub normiks ning hariduse ühesuunaliste tupikteede asemel areneb hoogsalt välja teekondade võrgustik. Seda teemat prioriteedina käsitledes toetaksime olulisel määral kõigi siseriiklike valdkondade arengut ning Eesti muutuks nutika tööstuse ja digitehnoloogiasektori üheks maailmakeskuseks.

Meil tuleb olla nähtaval

Me ei suuda oma väiksuses kunagi võistelda suurriikidega töötajate arvus, küll aga saame olla esimeste seas töötajate nutikuses ja ärikeskkonna paindlikkuses. Iga Eestisse investeeritud või siin maksudeks makstud euro leiab targa majandamise korral kasutust meie ühiseks hüvanguks.

Investeeringute, peakorterite, arendus- ja teadmuskeskuste ning strateegiliste struktuuriüksuste sihtkohaks saamine eeldab riiklikku avatust. See pole mitte avatud piiride poliitika, vaid võimekus kasutada rahvusvahelises konkurentsis ära teiste huvi ning oma eeliseid.

Oskusteave liigub tihti koos inimestega, mitte dokumendimappides. Ajalooliselt on mõistetav kõige võõra ja võõrapärase käsitlemine pea et eksistentsiaalse riskina, kuid ärme alahinda omaenda tugevust ning säilenõtkust.

Selleks, et meie tugevused, kogemused ja oskused tooksid meile maksimaalset võimalikku kasu, vajavad need tutvustamist ka rahvusvahelisel areenil. Erinevad koostööprojektid avalikus sektoris ning erasektori ettevõtete sihikindel töö on juba loonud päris tugeva vundamendi ning eeskuju näitavaid lahendusi on meil nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt.

Meil tuleb ka edaspidi olla nähtaval, ainult et rohkem. Meid peab olema kuulda, aga valjemini. Rahvusvahelises konkurentsis tuleb usaldusväärse eelistatud partneri staatuse omandamiseks ja säilitamiseks teha tööd igapäevaselt. Selles on oma roll nii avalikul sektoril, eraettevõtetel kui ka teadus- ja haridusasutustel.

Oleks hea, kui järgmiste nädalate ning võib-olla ehk isegi kuude jooksul, kuni kestab presidendivalimiste protsess, leiaksid need teemad vestlustes käsitlemist ja ka avalikkusele tutvustamist. Presidendi roll toetaja ja võimendajana ning rahvusvahelisel kõrgeimal tasandil meie huvide eest võitlejana on tugi, mida poliitikud ei tohiks ära põlata ega poliitmängudega nullida.

Jutule peaks hiljem muidugi järgnema ka teod.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: