Tuleb olla tänulik akadeemik Tarmo Soomerele. Tahtlikult või tahtmata, ainult üksikpürgijana, mingi erakonna või tagatoa salaprojektina või mis iganes, igal juhul on on ta esile toonud senise valimissüsteemi olemuse.

Näiliselt õilis püüd valida president ära riigikogus on nüüdseks selgelt ära mäkerdatud. Ainsa aktsepteeritud presidendikandidaadi kandidaadi kõnelused erakondadega on vaadeldavad kui soovija vestlused astumiseks erakonna liikmeks.

Vastused võivad olla valed ja õiged ning seda just erakonna seisukohast. Igal juhul reegel, et 21 riigikogu liiget võivad esitada inimese presidendikandidaadiks, pole nõue, vaid fiktsioon poliitilistes mängudes. Aritmeetikatehted (matemaatikuga) 68 hääle kokkusaamiseks tagatubades enne valimisi ainult kinnitavad seda.

Maailmas võib kohata olukordi, kus presidendiametisse on valitud väga erinevate elukutsete esindajad. Sealjuures eneseteostusega varem edukas olnud inimene on suuremalt jaolt edukas ka presidendiametis. Olgu see siis elektrikuna tööd teinud ametiühingu tegelane Lech Walesa, teatritegelane ja kirjanik Vaclav Havel või isegi endine kõrge ohvitser Dwight D. Eisenhower.

Ka naaberriigis Soomes on presidendiametit pidanud oma saavutustega kuulsaks saanud marssal Carl Gustaf Emil Mannerheim. Sõjaväelastest rääkides, kolonelide pürgimine võimule on omandanud halva maigu paljude riigipöörete ja diktatuuri kehtestamise tõttu.

Ainus erand on vast Aleksandr Lukašenko Valgevenes oma kindralmajori aukraadiga. Kuid need pagunid on kinnitatud tsiviilisiku riietusele, tegemist pole karjääriohvitseriga. Siit veel kinnitus eelnevale eneseteostuse vajadusele. Lisaks: ehtimine võõraste sulgedega on samuti liiast.

Eestiski on näha erinevate elualade pärusmaalt Kadriorgu jõudnud presidente. Pikaajalise eduka poliitikuna enne seda ametit võib ära märkida ühte meie vabariigi loojat Konstantin Pätsi.

Kõrvalmärkusena, kui peatuda poliitilise kogemuse pagasil kõigi meie end poliitikuks pidavate isikute puhul, siis suuremalt jaolt taandub see oskusele läbi lüüa sisepoliitilistes heitlustes, ehkki paljudel pole sedagi vaja läinud. Erakondade nimekirjad valimistel pole siiski poliitilise kvalifikatsiooni tunnus.

Väikeriigi president võib saada ülemaailmset tunnustust ainult tänu isiklikele saavutustele. Eesti presidendi välispoliitiline tähtsus on meil üles puhutud. Piisab sellest, kui ta on kodus austatud ja tunnustatud inimene, siis suhtutakse temasse sarnaselt ka välismaal.

President on inimene. Pigem võib suhtuda ettevaatusega inimesse, kes pole (oma sõnul) elus teinud mitte ühtegi viga. Tähtis on see, mida keegi oma vigadest on õppinud. Kas ta on edaspidi neid vältinud, kas ta on õppinud teiste vigadest? Mitte ükski president Eestis pole unustanud oma heaolu ja nii mõnelgi juhul on nende isiklik majandustegevus tulnud jutuks seoses seadusega ja isegi riigi julgeolekuga, rääkimata tavainimese mõistes eetikast, tervest mõistusest ja riigimehelikkusest.

Vähem kui pooltel presidentidel on olnud ainult üks abikaasa. Juhtub. Kuid siia sobiks illustratsiooniks näide Taani seadusandlusest. Taani ohvitseri abikaasa sai toitjakaotuspensioni abikaasa surma tõttu ainult siis, kui oli viimasega abielus olnud vähemalt seitse aastat. Nii Taani kui ka üldse Euroopa kuninglikes perekondades on nüüd abielu püsivus pea kirjutamata reegel, mille jaoks seadust pole vaja.

Kõige rohkem aga pannakse tähele vigu suhtlemisel rahvaga. Me kõik oleme inimesed oma kiiksudega, kuid head eeskuju otsides vaadatakse ikka parimate poole. Eestis neid jagub, kuid millegipärast nad ei jää poliitikute konksu otsa.

Meedia vahendusel saadud info kõnelustest pole sajaprotsendiliselt tõde. Tagatoad ja meedia võivad inimese ühed ja samad omadused või kogemused üles puhuda vastavalt vajadusele. Kellelegi on need plussid, kuid ebasoovitavatele isikutele muudetakse need miinusteks.

Kinniste uste taga peetud vestlused jõuavad tavainimesteni meedia tõlkes. Me ju ei tea, kas akadeemilises keeles rääkinud "ülekuulatav" sai aru poliitilises keeles rääkinud fraktsiooni liikmetest ja vastupidi. Kui suletud need uksed olid ja mis hetkel?

Kõnepruuk info vahendamisel avalikkusele räägib iseenda eest. Valikuliselt esiletoodud küsimused ja vastused tõendavad siiski, et ei aita õiged vastused ja ei aita ka küsija jaoks oodatud vastused.

Ei liha ega kala taoline isik tõendaks veelkord, et presidendiamet on liiast. Vana tõde, et kuninga teeb kuningaks tema õukond. Nii et selles mõttes on presidendi vormimine võimuloleva erakonna või koalitsiooni kätes.

Kõigele sellele esmakordselt toimunud protsessile on järgnenud ilkumine meedias ja foorumites. Hammaste vahele jäänud inimene saab teada palju rohkem, kui ta endast võib olla teadis. Ajalehe omadus tappa inimene või kärbes on selgesti nähtav ka praegu.

Erakondade president või rahva president? Rahvas on juba palju aastaid nurisenud, nüüd siis viimasel ajal on ka arvamusliidrite ja poliitikute sekka kuuluvaid inimesi väljendanud oma vastuseisu praegusele presidendivalimise süsteemile. Samal ajal on viimaste hoiak presidendi otsevalimiste suhtes on jätkuvalt negatiivne, teate ise, miks. Kuid läbi aastatuhandete on püsima jäänud just rahvas, mitte need, kes asetavad rahva endast madalamale astmele.

Üksteist või teineteist välistavad erakonnad peaksid jääma kõrvale nii kandidaatide esitamisel kui ka hääletamisel. Ka see on naiivne lootus. Nii jääbki ummikseis kestma.

Teadlastele pole katsete läbiviimine võõras asi, hoopis vastupidi. Ka ebaõnnestunud katsed annavad ainest järeldusteks. Otsustades lakooniliste teadete põhjal teiste võimalike isikute keeldumisest nimetamiseks presidendikandidaadiks, tuleb tunnustada teadlase julgust osaleda praktilises eksperimendis, lausa inimkatses.

Kuidas reageerivad selle katse tulemuse põhjal väärikad inimesed, kui neile tehakse ettepanek kandideerida presidendiks, saab näha. Kuid valituks saamiseks vajaliku häältearvu kokkusaamist (telgitagustes) soovivad nüüd kõik. Siin pole tegemist motoga nagu spordis- tähtis on osavõtt. Poliitikute lubadused on nagu nad on, kolm tilka verd saab nõuda ainult saatan.

Aitäh, härra president! Tarmo Soomere on jätkuvalt Eesti TA president. Kuid katse-eksituse meetodi kasutamise presidendivalimiste puhul võiks nüüd lõpetada. Aleksander Suur raius läbi Gordioni sõlme ja probleem oli lahendatud. Nii juhtuks ka presidendiameti kaotamisega meie Eestis. Väärikaid uustulnukaid poliitikasse aga vajame küll ja eelkõige riigikokku. Ainult et, kui seda ajale jalgu jäänud valimisseadust ees ei oleks.