Maailma Majandusfoorumi tulevikutöö raporti andmetel on pandeemia kiirendanud automatiseerimist ja digitaliseerimist. Uurimuse põhjal oodatakse inimestelt tulevikus kõige enam andmeanalüüsi ja big data, tehisintellekti ja masinõppe ning digiturunduse ja protsesside automatiseerimise oskusi. Kahtlemata on maailmas valitsev olukord digiteadlikkuse kasvule uue käigu sisse lükanud.

Töökeskkonnaski eeldame juba, et osatakse kasutada nutitelefoni, mobiil-ID-d või pilvekettaid. Räägime alatasa justkui digipädevusest, aga komistame selle otsa, et kõigi oskuste tase on erinev. Seetõttu on muutunud mõiste laialivalguvaks ja vajab tööandjatelt enese jaoks täpsustamist.

Kas digipädev või digitarbija?

Esiteks tuleks eristada pädevust ja digitaalse maailma tarbimist. On suur vahe, kas oskame digitaalses maailmas loodut tarbida ja kasutada või oleme võimelised ka ise selles ilmaruumis midagi korda saatma.

Võime olla suurepärased sotsiaalmeedia sirvijad, kuid teadlikkus sellest, mida ja kuidas sinna postitada, võib olla pealtnäha madalam, kui see paistab. Teamsi- või Zoomi-koosolekutel külalisena osalemine ei tähenda alati seda, et too osaleja oskaks ise kohtumise kokku kutsuda, seda juhtida ning kõikvõimalikke funktsioone kasutades videokõne interaktiivsemaks muuta.

Seetõttu tuleb meil tööandjatena varasemast veelgi enam läbi mõelda, mida teatud ametikoht vajab ning kas oodatud pädevus ka vastab tegelikult töö iseloomule. Kas vajame põhjalikku andmeanalüüsi oskust, kõrgel tasemel Exceli valdamist, koodijupi kirjutamise võimekust või sisu loomise kunsti? Kõik need näited kokku on digipädevuse mitu väga erinevat kihti.

Alles seejärel saab kaardistada ja sõnastada, mida oma inimestelt oodatakse ning hinnata, kas tööjõuturg ka vastab nendele ootustele või kuhu peaks suunama organisatsioonisisese kursi digiharidusse panustamiseks.

Vanad visad harjumused

Kuulsatest laulusõnadest "Old habits die hard" (vanad harjumused surevad visalt) ei saa ka ümber digimaailmas. Digipädevust võivad pidurdada aegunud kombed ja tõekspidamised.

Mis on need vanad harjumused, millest lahti lasta? Näiteks hajustöö võidukäiguga suurenes kõikvõimalike pilvekodude kasutuselevõtt. Arvuti C-kettal failide hoidmine tundub juba ebamugavalt ligipääsmatu lahendus, aga ometi kipub sinna ilmselt mugavuse või laiskuse tõttu mõni töödokument ära eksima. Samuti väljaprinditud paberivirnad, nii mõnelegi oli kodukontoris ootamatu see, et printerit ei olegi käepärast ega paberil dokumenti käeulatuse kaugusel.

Meie töökeskkonnad on aina digitaalsemad ja see nõuab ka harjumuste muutmist. Siin ei saa rääkida vaid edumeelsest IKT-valdkonnast, vaid sama toimub ka tööstuses, kaubanduses või toitlustuses.

Otsustusjulgus toob ajavõidu

Tegelikult ei vaja me vaid harjumuste ümberkujundamist, vaid otsustusjulgust. Meie personalivaldkond on nüüdseks paberivaba juba pea kümme aastat. See oli kindel otsus, mitte viimase moetrendiga kaasa minek, mille toona vastu võtsime.

Praktikas tähendab see näiteks seda, et digiallkirjastasin sada töölepingut, milleks ma ei pidanud viibima füüsiliselt kontoris. Sisuliselt ei ole ju tegelikult minu jaoks vahet, kas oleksin neile dokumentidele andnud käsikirjalise või virtuaalse allkirja.

Kui aga arvestada juurde teiste inimeste töömaht, mis kuluks paberlepingute koostamiseks, printimiseks, klammerdamiseks, kaustadesse jagamiseks ja transpordiks, siis see on meeletu ajakulu. Ometi toimetatakse paljudes organisatsioonides ikka veel füüsiliste paberivirnadega.

Teisisõnu, kartes muutusi ja ülistades vanu harjumusi jäetakse sageli tähelepanuta see, kui palju võib uus lahendus tuua ajalist aga ka rahalist kokkuhoidu. Kui palju õnnestub säästa tühja prinditud dokumentidelt või kuidas muudame targemaks ja vähemrutiinsemaks kellegi töö ainuüksi seetõttu, et sadu pabereid jääb klammerdamata. Digitaliseerimise üks suurimaid, aga alahinnatumaid väärtusi on ajavõit.

Pädevusega kaasneb vastutus

Digitöömaailmas tuleb tähelepanu pöörata ka keskkonnateadlikkusele. Pädevusega kaasneb vastutus ja digimaailm ei ole prügivaba. Nii, nagu ülal näites toodud kaustad võivad riiulisse tolmu koguma jääda, tekib ka virtuaalses maailmas palju materjali, mis vajab aeg-ajalt inventuuri, arhiveerimist ja koristamist, aga ka sootuks kustutamist.

Kasutusse faili arvutikettal tuleks suhtuda samamoodi kui kontoris prügikasti kõrval lebavasse kokkukortsutatud paberisse. Selle korjad ju üles, kuna see on iseenesest mõistetav. Niisamuti on digipädevus saanud meie töökohtades hügieenifaktoriks, millekski iseenesest mõistetavaks. Järgmiste sammudena vajabki see lihvi, selgemat konteksti mõistmist ja seejärel mõtestatumat digiharimisse panustamist.