Suur osa ühiskonnast elab pidevas digitaliseerumise illusioonis arvates, et digitaliseerimine on äärmiselt odav, ökoloogiliselt puhas ja ei ole füüsilise maailmaga otseselt seotud. Nii arvates unustame teel helgesse tulevikku aga homse ja kordame eelmistes tehnoloogilistes revolutsioonides tehtud vigu.

Äärmiselt odav

Iga päev tuleb turule uusi digitaalseid teenuseid suurtelt ja väikestelt ettevõtetelt ning suure osa eest ei ole üldse vaja maksta. Lihtne loogika peaks ütlema, et ju neid on siis nii odav vorpida, et raha polegi küsida vaja. Tõde on tihti vastupidine ja pakutavat funktsionaalsust ei ostaks enamus kasutajaid selle raha eest, mis see kasvõi omahinnas väärt on. Kasumist rääkimata.

Enamik inimestest ei maksa midagi Google'ile ja Facebookile, kuigi samal ajal kuuluvad need maailma 20 kõige kasumlikuma ettevõtte hulka. Mõlemad ettevõtted müüvad massiivselt inimeste tähelepanu ja see on võimalik ainult tänu tasuta teenuste suurele kasutajaskonnale.

Nii teenib Facebook keskmiselt üle kolme dollari kuus kasutaja kohta (Euroopa kasutaja kohta isegi üle nelja dollari ja USA kasutaja kohta üle 13 dollari) ja ilmselt mitte igaüks ei oleks valmis seda raha sotsiaalvõrgule otse maksma, et säästa end reklaamidest.

Samuti ei ole me harjunud Google'ile raha andma suurepäraste otsingutulemuste eest, isegi mitte gigabaitides andmesalvestuse, e-postiteenuse või kontoritarkvara kasutamise eest. Seega pole odav mitte tehnoloogia, vaid me oleme ise odavaks teinud oma tähelepanu ning jagame seda lahkesti sinna, kuhu juhtub.

Hoolimata sellest on iga päev järjest suurem hulk inimesi hädas sellega, et elus olulisteks asjadeks justkui aega ei jää ning tähtsad sotsiaalsed sidemed, mis meid inimestena elus aitavad, jäävad tähelepanuta.

Ebamaine tehnoloogia

Teine suur illusioon on digitaalse tehnoloogia puhtus – seda nagu peaaegu ei olekski meie planeedil ning märke, mis viitavad vastupidisele, on lihtne ignoreerida. Üks klassikalisemaid turunduslikke õnnestumisi selles vallas on "pilv", "pilveteenused" ja "pilvetehnoloogiad".

Pilv kangastub meile millegi kergena, mis hõljub meie kohal, millest saab ju isegi läbi minna uksi avamata. See digitaalne pilv on aga kuskil võtnud enda alla sadade staadionite jagu maismaad ning kulutab gigavattide kaupa energiat. Hinnanguliselt võtavad suured andmekeskused umbes ühe protsendi kogu maailma elektritoodangust.

Iga sellisesse pilve saadetav pilt või video salvestub mitmes koopias ning selle vaatamine tagantjärele nõuab samuti tööd. Pilvetehnoloogiad on küll energiasäästlikumad ning ka salvestusühiku mõistes odavamad kui varasemad tehnoloogiad, kuid meie käitumisharjumused, mis talletavad järjest rohkem ja parema kvaliteediga elusündmusi, muudavad selle võidu sisuliselt tähtsusetuks.

Kui käega katsutavaid objekte pole, välja arvatud vast meie telefon või arvuti, siis tekib ökoloogilise puhtuse illusioon. Nii võib CD/DVD plaadi asendamine voogedastusega tunduda absoluutselt puhtana, kuid YouTube'is esimese muusikavideona miljard vaatamist saanud "Despasito" taasesitusele kulus energiat samas mahus, kui kulutavad umbes Tartu linna jagu leibkondi ehk 40 000 läänelikku majapidamist aastas (Fortune.com).

Teisalt, kui Ameerika voogedastusplatvormid võtaksid hüpoteetiliselt ära HD-resolutsiooni võimaluse oma platvormidest, siis võiksid ameeriklased oma praegust kivisöe põletamist elektri tootmiseks vähendada kuus protsenti (Overlooked Environmental Footprint of Increasing Internet Use).

Suured tehnoloogiaettevõtted näevad päevast päeva vaeva sellega, et illusioon digitaalsete võimaluste lõputusest, odavusest ning üldisest kasulikkusest säiliks, aga tasub siiski olla ettevaatlik.

Me oleme digitaliseerimises jõudnud sellisesse küpsusesse, et igal sammul digitaliseerimise suunas peame ka vaatama paralleelselt selle tegevuse mõju meie koduplaneedile ja inimeste sotsiaalsele heaolule. Uute digitaalsete võimaluste avanedes on kujunenud juba tavaks, et muutub inimeste senine käitumine ja tihti saavutatakse parimate kavatsustega hoopis negatiivne tulemus.

Bitcoin loodi 2009. aastal, et teha rahasüsteem, mis oleks riikidest lahus ega alluks poliitilisele manipulatsioonile. Ilus ja õilis eesmärk. Samal ajal kulub selle sõltumatu rahasüsteemi peale 0,44 protsenti maailma elektrist. See on praegu tõenäoliselt suurima ökoloogilise jalajäljega raha, millega saab päriselt maksta näiteks El Salvadoris ja pimeveebis ja osta tagasi oma lunavara poolt hõivatud andmed.

Poliitilisele kontrollile mitte allumine tähendab sedagi, et selle raha kadumine kellegi digitaskust ei ole ka ühegi riigi politsei poolt kergesti uuritav. Digitaalse raha loomine hoolimata karvavõrdki selle mõjust planeedile ei olnud "üldiselt kasulik" mõeldes ühiskonna ja looduskeskkonna peale.

Ka meie ostetavad telefonid pole juba aastaid suutnud võistelda suurt milleski muus, kui pildi tegemisel loodavate pikslite arvus. See on omakorda suurendanud iga üksikisiku ökoloogilist jalajälge tehes samu toiminguid, mida ennegi, kuid lihtsalt jalanumber on imiku omast kasvanud keskpärase korvpalluri sarnaseks. Samal ajal on ruumi Google Drive'is ja iCloudis samuti kordades rohkem, et seda kõike sinna mahutada survestamata kasutajaid hetkekski peatuma ja mõtlema, kas neid salvestusi ikka vaja on.

Digitaalse prügiga on tegemist alati, kui kuskil salvestuvad ja liiguvad bitid, mille olemasoluks puudub bittide tootjal tegelikult õigustus. Selliseid bitte leiab kõikidest arvutitest ja telefonidest, kuid eriti ohtralt just "pilves", failiserveris või e-postkastis.

Vähendades nii salvestatavate kui ka edastatavate andmete hulka saame korraga kaasa aidata mitmele heale eesmärgile:

• vähendada energiatarvet;
• vähendada vajadust uute kulutuste tegemiseks;
• parandada isiklikku heaolu.

Heaolu

Kogu see kokku kogutud info teeb meid ka ärevaks. Sellest kasvõi ülevaate omamine on keeruline, mistõttu on ka sellega seotud suured hirmud. Seega isiklikus plaanis taastab igasugune suund korrastatusele ja mittevajaliku info kaotamisele inimeste vaimset tasakaalu.

Muidugi ei saa soovitada kogu digitaalse info kaotamist, näiteks kellel see on võimalik, ei peaks minema Eesti digilugu tühjaks tegema. Kuid on asju, mida päriselt pole kellelgi enam plaanis kasutada ja oleks kasulik need kustutada.

Kustutada aga polegi nii lihtne. Info kustutamine loob samuti ärevust, sest "äkki siiski läheb kunagi vaja". Kuid keerukas on see ka tehniliselt. Telefonist nädal tagasi tehtud foto kustutamine tavaliselt säilitab selle foto pilvekoopia.

Seega, kui ikka päriselt tahta neid bitte kaotada, tuleb mõelda nii palju kui võimalik, kus need talletatud on. Internetis ei ole olemas ühte kustutamisnuppu ja ilmselt ei saagi kõigest lahti, kuid saab anda endast parima ja midagi rohkemat ei saa kelleltki nõuda.

Lisaks andmete salvestusele on oluline ka mõelda andmete liigutamisele. Kas on tarvis kõrgresolutsiooniga videot toota kõigil videokõnes osalejatel, kui seda pilti vaadatakse 1 cm² pildina? Kas kõik võtted telefonist peavad jõudma serverisse selleks, et neid kustutada jne. Ehk võimalusi teha elu paremaks on ohtralt ja tasapisi peaksime kõik seda tegema hakkama.

Seega võiks soovi korral osa võtta digiprügi koristamise kampaaniast või teha seda kõike lihtsalt oma rõõmuks. Iga kustutus loeb!