Olite eelmisel nädalal päris terav peaministri ja oma erakonna juhi Kaja Kallase suhtes. Miks nii?

Kriitika on täiesti põhjendatud. Me poleks pidanud kolmandasse lainesse selliselt sattuma nagu sattusime. Seda oli võimalik ära hoida. Aga praegu me erineme Soomest nagu öö ja päev.

Teine laine oli mingil määral paratamatu, me ei olnud selleks ette valmistatud ja saime nakatumise maailmameistriks. Aga siis läks vaktsineerimine suure hooga käima ja poolest aprillist poole maini oli Eesti vaktsineerimiselt Euroopa Liidus esimeste seas. Meist ees olid ainult need, kellel oli vaktsiine rohkem käes.

Aga siis toimus Eestis pööre – vaktsiine hakati koguma reservi, selle asemel, et neid süstida. Tõeline pöördepunkt toimus minu meelest Tondirabas, siis kui hurjutati vaktsineerituid ja hirmutati vaktsineerijaid – siis väga paljud lõid käega.

Ja meenutagem, et sel kuulsusrikkal, häbiväärsel nädalal, mil 68 000 doosi AstraZenecat soojaks läks, oli meil juba külmkappidesse kogunenud 203 000 doosi teisi vaktsiine. Ehk see aeg, kui nõudlus vaktsiinide järele oli tohutu kõrge, magati lihtsalt maha. Selle asemel, et süstida, koguti vaktsiine külmkappi.

Ma olen sellele varem korduvalt tähelepanu juhtinud, et kui vaktsiinid hakkavad kogunema, tuleks neid süstida. Alguses öeldi, et mul on valed andmed, kuna ma võtan need ajakirjandusest ja need ei ole õiged andmed. Edasi öeldi, et vahed on väikesed, kohe püüame eesliikujad kinni. No ja lõpuks öeldi, et me oleme Ida-Euroopast, meist polegi midagi rohkemat oodata. Ometi edestasime vaktsineerimiselt oma naabreid soomlasi aprillis-mais pikalt – siis me ei olnud idaeurooplased.

Kui nõudlus oli tohutu kõrge, siis oleks tundunud vaktsineerida. Aga siis öeldi, et soomlased teevad suure vea, kui nad pikendavad esimese ja teise süsti vahet ja panevad rõhu esimestele süstidele, et nad ei saa isegi vaktsineerimise sertifikaati siis välja anda. Aga soomlaste loogika oli lihtne: nendest, kes on saanud esimese süsti, tuleb vähemalt 98 protsenti ka teise süsti järele.

Soomlased teadsid suurepäraselt, et avalik arvamus muutub ja nõudlus väheneb. See on teada ju igalt poolt marketingist, et teenust tuleb reklaamida siis, kui tema järele on kõige suurem vajadus. Kui see nõudlus on vähenenud või hoopis kadunud, siis on reklaamikampaaniad juba lootusetult hiljaks jäänud. Aga kõik need vead paraku ka Eestis tehti.

Mind häirib väga see hoiak, mille järgi kriisidesse, antud juhul nakatumise maailmameistriks satume kuidagi iseenesest ja väljume kriisidest valitsuse hiilgaval juhtimisel. See ei ole kriitiline analüüs toimunule ja ilma selle kriitilise analüüsita edasi minna ei saa, sest kas tuleb neljas laine või tuleb mingisugune muu kriis, aga kriitilist analüüsi on ilmtingimata vaja. Aga ma ei näe, et praegu oleks mingisugune valmidus kriitiliseks analüüsiks.

Aga eelkõige ma leian, et see kriitiline analüüs peaks tulema meie endi keskelt, meie, see tähendab valitsuse juhtiva erakonna, Reformierakonna, keskelt. Minu eesmärk ongi initsieerida seda debatti, initsieerida seda kriitilist analüüsi.

Kas see kriitiline analüüs võiks viia ka selleni, et siis Reformierakonna esimees ja peaminister tuleb välja vahetada?

Ei ole mina see, kes peaks ette ennustama, milleni see kriitiline analüüs viib ja missugused võiksid olla lahenduse komponendid.

Aga erakonna esimeest puudutav tõukus Kaja Kallase antud intervjuust Raimo Poomile, kus Poom küsis tema käest, kas ei oleks aeg ka Kaja Kallasel mõelda tagasiastumisele. Ja Kaja Kallas vastas selle peale, et siis saab peaministriks Martin Helme, "kes lahendab kõik probleemid". Ei ole väärikas hirmutada rahvast ja erakonda Martin Helmega. Erakond ei saa olla Martin Helme pantvangis. Erakond on midagi märksa enamat kui ainult üks erakonna juht. Ja nagu ma ka selles Delfile ja Päevalehele antud intervjuus ütlesin – iga juht, ükskõik kui suurt või väikest ettevõtet, organisatsiooni ta juhib, iga juht peab mõtlema sellele, kes teeb seda tööd siis, kui praegune juht seda enam ei tee.

Lahkumise põhjuseid võib ju olla väga mitmeid: edutakse, tagandatakse, inimene võib lihtsalt ära surra. Aga see on täiesti normaalne, et iga juht mõtleb oma järglaste peale. Ja see, et esimesena turgatab pähe keegi, kes pole selle organisatsiooni liige, päris normaalne ja minu jaoks kindlasti vastuvõetav ei ole. Ma ei ole märganud, et Martin Helme oleks astunud Reformierakonna liikmeks.

Teie olete käinud välja Liina Kersna nime, kes võiks olla järgmine erakonna esimees. Kas te toetaksite Kersnat sellel kohal?

Ma olen neid nimesid ju palju välja pakkunud. Teie võtate praegu Liina Kersna, ühes artiklis ma lugesin, võeti sealt ainult Paavo Nõgene nimi. Ma ütlesin selles intervjuus, et kui mina olin peaminister ja teatasin, et ma enam järgmistel valimistel ei kandideeri sellesse ametisse, siis nimetasin neid nimesid, kes võiksid olla minu järglased.

Ja vähe sellest, et ma nimetasid neid nimesid, ma isegi vestlesin nende inimestega. Ütlesin, missugused on minu meelest nende tugevused ja mille kallal tuleks veel töötada. Aga et minu meelest neis on materjali, et olla minu järel Reformierakonna esimees ja ka peaminister. Ja need, kellega ma rääkisin nende üldsusele teada, need olid Urmas Paet, Taavi Rõivas, Hanno Pevkur, Keit Pentus-Rosimannus, Arto Aas, Kristen Michal, neid oli veel. Need on avalikust debatist läbi käinud nimed ja ka avalikkus sai kaasa rääkida selles, kes võiks olla Reformierakonna juht pärast seda, kui Andrus Ansip seda enam ei ole.

Ja minu meelest on see täiesti loomulik, et erakonnas mõeldakse ka sellele, kes võiksid olla need tulevased erakonna juhid, sest mitte keegi pole igavene. Mind kõige rohkem häirib see mõtteviis, et pole üldse oluline, mis pärast saab – mina ja sellega lõppeb ka ajalugu. Minu jaoks pole see vastuvõetav.

Aga mis nüüd võiks pärast saada? Kuidas te nüüd näete seda protsessi edasi minemas, mis Reformierakond peaks tegema?

Reformierakonnas on alati olnud au sees arvamuste paljusus. Ja kui seda debatti ei ole, siis on asjad halvad. Praegu ma näen, et seda debatti on suhteliselt väheks jäänud.

Kui me nüüd vaatame avaliku arvamuse küsitlusi, siis me näeme lähiajaloost seda, et Reformierakonna toetus on olnud 35 protsenti, Kaja Kallase toetus napp 20 protsenti. Sellest võib järeldada, et Reformierakonna toetus on püsinud kõrgena tänu nendele, kes on arvanud teistmoodi, kui parasjagu on erakonnas olnud domineeriv liin. Praegu me näeme, et Reformierakonna toetus on suhteliselt kiiresti langenud.

Ma arvan, et kui tekib mingisugunegi debatt erakonnas, kriitiline vaade sellele, kuidas on kriisidesse satutud, kuidas nendest on välja tuldud, arutelud, kes võiks selle erakonna juhtimise juures veel [osaleda] lisaks nendele või nende asemel, kes seal praegu on – kui selline debatt tekib, siis juba debati tekkimine minu hinnangul kas peatab selle toetuse languse või viib toetuse tõusule.

Sellele on ajaloost korduvalt minul näiteid tuua, et kui sellised kriisisituatsioonid või sellised kirglikud debatid erakonnas on tekkinud. Aga ma viitan ka sama Keskerakonna puhul, siis on mobiliseerunud ühe, teise ja kolmanda vaate toetajad ja kokkuvõttes on erakonna populaarsus seeläbi tõusnud.

Aga teistpidi, kas ei ole tihti ka nii, et kui erakonnas on näha väga suuri sisetülisid, siis see võib-olla viib veelgi erakonna toetust alla?

See juhtub tavaliselt siis, kui erakond on juba lootusetuses ja pidevas languses, kust enam tagasiteed ei ole. Ma küll ei arva, et peaks praegu võrdlema Reformierakonda kunagise Koonderakonnaga, kus tõepoolest juhtus nii, et saigi otsa kogu erakond.

Aga siiski, kas nüüd on tulemas ka mõnda formaalselt üritust, koosolekut, kus neid teemasid võiks arutada? Millal teil üldkogu on tulemas või volikogu või midagi sellist?

No ma arvan, et see ei ole mitte ühe koosoleku teema. Ma põhimõtteliselt ei pea õigeks sellist erakonna fraktsiooni juhtide esimest reaktsiooni, kus kutsuti kokku koosolek, mille eesmärk oli siis – nagu koosolekul tabavalt keegi ütles, mis oli nagu [nõukogudeaegse tehase] Polümeeri tsehh number kuus mõistab hukka kapitalismi ja imperialismi sepitsused. Umbes sellist väljendit kasutas üks fraktsiooni liige.  

See ei ole kindlasti normaalne, erakonnas tuleb soodustada ja soosida debatti, tuleb soosida teistsuguseid arvamusi, arvamuste paljusust ja ainult siis on erakond elujõuline ja tugev. Kui neid teistsuguse arvamuse avaldajaid üritatakse tasalülitada, siis on see väga selge ohumärk tervele erakonnale.

Kui kaua teie hinnangul siis peaminister Kaja Kallas veel jätkab Reformierakonna juhina?

See on eelkõige Kaja Kallase enda teha praegu, kaua ta jätkab. Kui kaasatakse inimesi otsustusprotsessi enamal määral, kui seda praegu on tehtud, kui analüüsitakse oma tegusid kriitiliselt, oma otsuseid ja otsustamatust, siis võib neid päevi palju olla. Kui seda aga ei tehta, siis paratamatult – valijad on suhteliselt karmid.

Mida te ise Kaja Kallasele soovitate?

Kaja Kallas on mulle ette heitnud, et mis nõu sa mulle kolmandas laines oled andnud. Ma olen andnud nõu, kuidas kolmandasse lainesse mitte sattuda. Aga seda nõu ei ole kuulda võetud. Või kui on kuulda võetud – ega see minu nõu ei erine ka suuresti siis näiteks Paavo Nõgene nõust – siis on seda kuulda võetud mitu kuud hiljem. Ja sellest üliaeglasest tegutsemisest ongi meie mahajäämus vaktsineerimisega tekkinud.  

No näiteks Belgias, Soomes, Saksamaal, paljudes Euroopa riikides, kus saadi kiiresti aru, et need vaktsineerimiskeskused à la Tondiraba, kus olid tohutud järjekorrad tohutu suure nõudluse ajal, et kui need enam efektiivselt ei töötanud, kui suurt tungi enam ei olnud, siis mindi üle paindlikumatele vaktsineerimismeetoditele. Mindi töökohtadele inimesi vaktsineerima, vaktsineerimisbussid pandi käima, vaktsineerimispunktid viidi kaubanduskeskuste lähedale, hakati inimestel kodudes käima neid vaktsineerimas, Saksamaal hakati kiirrongides reisivaid inimesi vaktsineerima – ehk paindlikke viise tuli igal pool järjest juurde.

Aga meil sel ajal, kui Euroopa oli juba läinud massvaktsineerimiste keskustelt üle paindlikele meetoditele, siis meil [vaktsineerimisjuht] Marek  Seer ütles suure rahuga Antsla inimestele, et istuge bussi, sõitke Tartusse ja vaktsineerige ennast seal. Kui Antsla  abivallavanem Kurmet Müürsepp tahtis saada ajutist vaktsineerimispunkti Vana-Antslasse, et inimesed ära vaktsineerida, siis ta sai ainult eitavaid vastuseid. No ja siis kohalikud inimesed ütlesid, et kuulge, väljas on 32 kraadi ja bussis on ju ohtlikum, kui me seal kõik koos oleme, raisata terve päev ära vaktsineerimise peale, seda on liiga palju.

Üldine reegel kriisis on see, et tee kõige õigem lahendus inimeste jaoks kõige lihtsamaks lahenduseks. Eestis see kõige õigem lahendus eraldati takistustega – istu bussi, sõida Antslast Tartusse! See ei ole normaalne suhtumine!

Või siis, kui valitsus ei suuda ise korraldada vaktsineerimist, siis vallandage vähemalt altpoolt tulev initsiatiiv! Tõstke vaktsineerimise eest makstav tasu sellisele tasemele, et õed ja igasugused raviasutused sooviksid, oleksid huvitatud vaktsineerimisest ka majanduslikus mõttes. Sest entusiasmile võib paljusid asju rajada, aga selline entusiasm ja omakasupüüdmatu abi ei saa kesta lõpmatuseni. Sest et põhitöö tahab ka teha ja see peab olema meditsiiniasutustele ka majanduslikult tulutoov, mitte kahjumit tootev ettevõtmine.

Kahjuks kõiki neid niisuguseid aspekte järjest ignoreeriti. Nendest on viimane aeg praegu teha korralik analüüs, et mitte jälle olla silmitsi sellega, et me kunagi oleme neljandat korda maailmameistrid.

Meil neid kriise paistab ees tulemas üksjagu: suured kütusearved, soojaarved hakkavad inimestel alles laekuma, elektriarved hakkavad alles laekuma, migratsioonikriis – ega me tea, kuidas see täpselt laheneb. Nii et kriise on ees küllalt tulemas.

Me oleme praegu selles kriisis läbi kukkunud kaks korda. Ma ei tahaks üldse ilustada seda, kus me praegu oleme. Mulle ei meeldi selline ülbus, kus ettevõtjatele öeldakse, et hotellid pole ju kinni, saage ise hakkama! Kui riik on selle valitsuse hiilgaval juhtimisel mitte ainult tumepunane, vaid süsimust, siis ei taha siia tulla mitte ükski turist!

Kõige selle juures lihtsalt nipsakalt öelda ettevõtjatele, et saage ise hakkama, me pole riiki kinni pannud – see näitab vähimagi empaatiavõime puudumist. Aga seda üks valitsus kindlasti endale lubada ei võiks.

Me oleme palju rääkinud vaktsineerimisest ja koroonakriisist, aga kuidas valitsus muude asjadega hakkama on saanud?

Selle valitsuse peamine eesmärk oli ikkagi koroonakriisist riigi ja rahva väljajuhtimine ja see on see, millega kindlasti hakkama pole saanud. Ma jätaksin muud valdkonnad praegu käsitlemata.

Aga üldine teema on ikkagi seesama kaasamise teema, mida ma ka koroonakriisi haldamise puhul olen valitsusele ette heitnud. Ei saa olla niiviisi, et otsustusahel on selgusetu, et keegi ei saa täpselt aru, kus otsuseid langetatakse ja kes annab lihtsalt poolt- ja vastuargumente.

Meil on need rollid tihtipeale sassi läinud ja see on inimestes palju segadust tekitanud. Minu meelest õige otsustusprotsess näeb ikka niiviisi välja, et inimesed teavad algusest peale kõiki poolt- ja vastuargumente. Ja kui siis langetatakse otsus, siis tavaliselt inimesed ütlevad, et jah, nendes oludes oli see päris mõistlik otsus.

Kui aga otsus langetatakse kusagil rahva eest varjatult ja antakse siis lõpuks ainult rahvale teada, siis kuna ükski otsus pole ideaalne ja seda otsust hakatakse kritiseerima ja lõpuks leitakse, et see ei ole üldse hea otsus ja käitumisjuhiseks seda siis ei võeta. Me oleme ka praegu ju selles olukorras, et ega me ju ei tea, mille tõttu see nakatumine on hakanud vähenema. Kas need on tõepoolest täpselt kalibreeritud piiravad meetmed või on see hoopis rahva suurenenud ohutunne, mis on pannud inimesi ettevaatlikumalt käituma ja rohkem lähikontaktidest hoiduma. Ma pigem kaldun viimase poole.