Teie tunnete hästi nii Reformierakonna inimesi kui ka erakonna põhimõtteid. Kuidas te vaatate praegu erakonnas lahvatanud sisetüli?

Kõigepealt pean ma ütlema, et kuna ma olen juba 14 aastat poliitikast eemal, siis paljusid inimesi ma enam ei tunnegi. Võib-olla ka see natukene mõjutab minu arusaamu. Aga minu arvates niimoodi neid asju ajama ei peaks. Ja kui ma päris ausalt ütlen, siis endise erakonna esimehe Andrus Ansipi jauramisest ma väga hästi aru ei saa antud hetkel.

Ma saan aru, et ta siin üritas peaministrit natukene alandada selliste epiteetide ja siltidega. Vahepeal tekkis selline tunne, Helmed võivadki puhata, sest Ansip on kaabude rolli justkui üle võtnud. Aga kui ma hakkasin natukene vaatama, et mida ette heidetakse, siis tegelikult ma Andrus Ansipist väga aru ei saanud, et mida ta seal ette heidab.

Minu arvates on tänane valitsus ja ka peaminister väga selgelt öelnud, et nende strateegiline joon selles kriisis on ühiskonda nii palju kui võimalik lahti hoida. Seda joont on minu arvates kõik Reformierakonna inimesed suures plaanis toetanud. Ja kui nüüd Ansip ütleb, et tänu sellele me oleme justkui maailmameistriteks saanud, siis ta oleks pidanud juba varem ütlema, et see on hukatuslik või vale joon. Aga ma ei ole tähele pannud, et ta seda nii selgelt välja oleks öelnud.

Ja teiselt poolt, kui täna on näha, et nakatumiskordaja tänu nendele piirangutele, mida siin mingil hetkel rakendati selleks, et tõusev nakatumine väheneks ja haiglakoormus väheneks, siis tegelikult me näeme, et need piirangud ongi andnud tulemust ja seda suurt strateegilist eesmärki, et hoiame ühiskonda lahti, on suhteliselt hästi juhitud. Ongi suudetud lahti hoida ja nüüd see suurem laine läheb ka mööda ilma suurte kadudeta ühiskonna lahtioleku mõistes.

Ansip teeb ülekohut oma kriitikas. Ja kui päris aus olla, siis ma arvan, et minevik tundub alati kõigile ilus. Kui siin mõelda aega aastal 2008 ja kui tollane peaminister rahulikult järgi mõtleb, siis ta magas ise üldse selle kriisi alguse maha. Ja kui fooliummütsikesed välja tulid, oli ka kindlasti reformierakondlaste hulgas palju neid, kes mõtlesid, et kas on nüüd vaja selliseid nalju ja selliseid asju teha, aga keegi ei läinud selle peale valitsevat peaministrit kuidagi avalikkuses maha tegema ja isiklikult ründama. Minu jaoks need isiklikud rünnakud jätavad sellise ärplemise mulje. No ei ole sobilik stiil kuidagi.

Andrus Ansip ongi tuntud oma reljeefse ja konkreetse ütlemise poolest ja tegelikult igal erakonna liikmel peaks ju olema õigus oma arvamust avaldada.

Kui on soov midagi kritiseerida, siis seda saab teha viisakas vormis. Kui Andrus Ansip kritiseeriks mingeid ette võetud otsuseid, siis ma saaks sellest väga hästi aru. Aga tulla siin... Mis need tema tiitlid (Ansip ütles Kallase kohta isekas mõisaproua - toim.) seal olid, mis ta peaministrile esitas?

Mulle tundub, et inimesi peab võrdselt käsitlema ja see, kas keegi on naisterahvas, meesterahvas ei peaks sellistes väljaütlemistes üldse mingit rolli näitama. See stiil jättis väga mageda mulje. Ja kriitika? Ma küsin, kus see kriitika siis on? Mis on tema kriitika?

Kas Andrus Ansip siis ütles, et oleks pidanud ühiskonna kinni panema? Seda oleks väga hea teada. Kui tal on kaasamõtlejad, siis öelgu need kaasamõtlejad ka välja. Öelgu, et meie alternatiiv oleks ühiskond kinni panna. See on väga selge statement (avaldus - tõlge). Mina isiklikult seda ei poolda, aga siis me vähemalt teaks, mille üle vaidlus käib. Kui ta seda tahtis, siis andku aga märku. Siis saavad kõik ettevõtjad ka aru, mille üle me vaidleme. Et tema ja tema mõttekaaslased tahavad ühiskonda kinni panna. Aga näed, Kaja Kallas sellele ei allu. Mina olen selles vaidluses lahtise ühiskonna poolt.

Ühtepidi on Reformierakonna õnnetuseks võib-olla see, et erakond on koroonakriisi ajal pidanud niimoodi peaministri erakonnana valitsusvastutust kandma. Kuidas selle juures ikkagi toetust säilitada, et ka riigikogu valimistel korralik tulemus teha?

Riigikogu valimised on vist natuke vähem kui pooleteise aasta pärast. Siin on jälle oluline ajalugu mäletada. Reformierakonna toetus ei ole stabiilselt 30 protsenti olnud kõik 15 aastat. Ka siis kui Ansip oli peaminister, siis Reformierakonna toetus langes, vahepeal tõusis jälle ülespoole. Poliitikas ei pea igat sammu tegema selle järgi, kas nüüd avaliku arvamuse uuringud näitavad midagi või mitte. Poliitik peab ikka tegema neid otsuseid, mida ta ise peab õigeks. Kui tema peab neid õigeks ja keegi peab neid valeks, siis selle üle saab vaielda. Aga niimoodi, et hoian pidevalt käe otsas avaliku arvamuse küsitlust, siis mina seda stiili heaks ei pea.

See, et valimistel tuleb oma tulemus ära teha, on hoopis teine jutt. Ja kindlasti ka selle peale mõeldakse. Ärme unusta, et nii keerulises kriisis ei ole ilmselt mitte ükski valitsus kunagi olnud. Isegi 2008. või 1997. aasta majanduskriisid on sellega võrreldes ikka natukene teistsugused. Seal ühiskonna kinni panemisest ja inimeste vabaduste piiramisest ei pidanud keegi rääkima.

See poolteist aastat on just selline piisav aeg, kus sellist nähtavat kampaaniat riigikogu valimisteks justkui avalikkuse ees veel ei tehta, aga samas tehakse ära strateegilised sammud, mis pikemas perspektiivis mõju avaldavad. Kas see Ansipi sõnavõtt just praegu oli ikkagi mingite inimestega kokku lepitud või koordineeritud?

Mina arvan, et tal on erakonna sees mõned mõttekaaslased. Meil hiljuti olid ühed valimised, tasub vaadata, miks Reformierakonnal Tallinnas liiga hästi ei läinud. Minu teada peaminister ei juhtinud seal valimisi. Linnapeakandidaat oli hoopis teine inimene. Miks seal ei läinud nii nagu loodeti? Miks seal läks viletsamalt? Kas seal äkki Reformierakonna ideoloogilised vaated unustati ära? Kas seal mindi valijaid peibutama asjadega, mis tegelikult ei toimi Reformierakonna valijate peal? Need on küsimused, mida minu arvates ei tule mitte peaministrile esitada, vaid hoopis teistele inimestele. Ja ma kardan, et nende inimeste hulgast võib leida ka Andrus Ansipi mõttekaaslasi.

Siin viitate siis Reformierakonnast Tallinna linnapeaks kandideerinud Kristen Michalile. Kas te ütlete, et tema on see inimene Ansipi taga, kes sooviks näha muutusi erakonna juhtimises?

Ma arvan, et Andrus Ansip on selline inimene, kelle taga ei ole kedagi, aga kindlasti tal võivad olla mõttekaaslased.

Kas nad on leidnud siis ühise meele selles osas, et nende arvates vajaks erakonna juhtimine muutust?

Neil kummalgi ei ole kunagi Kaja Kallase suhtes mingit sümpaatiat olnud. Selleks, et seda tunnetada, ei ole väga suur fakiir vaja olla.

Kas Reformierakonnas on leerid?

See on küsimus, mida ei saa kõrvaltvaataja hinnata. Selleks peab olema asja sees, et aru saada, mis toimub. Ma ei tegele igapäevaselt poliitikaga, ma loen tegelikult lehti ja ma arvan, et ma suhtlen poliitikutega palju vähem kui teie.

Kas Ansip oleks saanud esitada oma kriitikat ka erakonna sees? See, et see tuli avalikult, oli selge valik?

See on väga õige. Seda kriitikat saaks esitada viisakalt, reaalselt kritiseerida otsuseid, mitte sildistades ja seda saaks teha nii, et kui nendel, kes kritiseerivad, on ülekaal, siis nad saaks selle ka vormistada. Mina kardan, et neil ei ole väga laia kandepinda ja selle tõttu sellist bravuurselt avalikku mahategemist kasutataksegi lootuses, et äkki kellegi närv ütleb üles. Mina soovitan küll, et selle taktikaga mitte üritada. See ei vii mitte kuhugi ja lõppkokkuvõttes mõjub kurnavalt lihtsalt Reformierakonnale tervikuna.

Meelis Atonen rääkis Reformierakonna sisepingetest ka ETV saates "Ringvaade":