Esmakordselt on viieteist aasta jooksul linnaplaneerimise eest vastutava abilinnapea koht minemas Keskerakonnast väljapoole. Loodetavasti on lisaks inimestele seekord vahetumas ka mõtteviis ning laiem maailmavaade.

Tallinna värskest koalitsioonilepingust leiab linnaplaneerimisega seoses otseselt kaks lubadust. Esimeses planeeritakse kõigile uutele kortermajadele kehtestada ühiste rattaparklate rajamise kohustus. Teisena on kokku lepitud linnaplaneerimise ameti toimingute menetlustähtaegade lühendamises.

Keskkonnateadlikum mõtteviis paberilt tegudesse

Lubaduste valguses tuleb muidugi esmalt tõdeda, et rattaparklad ning ühised hoiuruumid on uutes kortermajades niigi viimastel aastatel kujunenud standardiks. Seetõttu nende ametlikult kohustuslikuks kuulutamine elamuvaldkonda mingit radikaalset uuendust ei too.

Ka Metro Capitalil on kinnisvaraarendajana rattaparklad, aga ka näiteks elektriautode laadimispunktid juba mõnda aega uusarenduste loomulik osa. Terviklikku elukeskkonda luues enam muud moodi ei saakski. Ka kliendid oskavad neid soovida juba mitu head aastat.

Seega küll väikese nihkega, aga samal ajal positiivse uuendusena on tervitatav linnavõimu kavatsus ja suutlikkus regulatsioone kehtestades ajaga kaasas käia.

Keskkonna-, tervise- ja rahakotisõbralike transpordiviiside areng jätkub vankumatult ning lühinägelik oleks neid trende linna arendamisel mitte arvestada. Peab ju Euroopa rohelise pealinna tiitel sõnadest päris tegudesse jõudma, mitte jääma ajutisteks lahendusteks, nagu linnatänavatel lahtirullitud "punased vaibad". Pikk tee on minna, stardipakult oleme juba püsti, kuid finišikoridor veel ei paista.

Bürokraatiamehhanismist digitänapäeva

linnaplaneerimise ameti menetlustähtaegade fookusesse seadmine on seevastu märgiline uuendus, mida on kinnisvarasektor aastaid pikisilmi oodanud. Kinnisvaraettevõtted on nii otsesuhtluse, avaliku meediaruumi kui ka ühise katusorganisatsiooni Eesti Kinnisvarafirmade Liidu (EKFL) kaudu lugematul arvul kordi juhtinud tähelepanu ebamõistlikult pikkadele menetlustähtaegadele.

Tõsi, üht-teist on aastate jooksul probleemi lahendamiseks ette võetud, nagu näiteks täielikult digitaalsele projektide menetlusele üleminek. Tegelikkuses pole see aga probleemi lahendanud. Pigem on puuduliku haldussuutlikkuse ning kasvava menetlemist vajavate projektide hulga tõttu probleem iga aastaga süvenenud.

Isegi lihtsaimate detailplaneeringute menetlemine võtab Tallinnas aega minimaalselt kolm-neli aastat, keerulisematel lausa 15 aastat. Ehitusloa saamine venib ametlikust 30-päevasest tähtajast tavapäraselt 6-12 kuu pikkuseks kadalipuks ja igal menetlusringil lisandub uusi ja ootamatuid lisatingimusi.

Just see on peamine põhjus, miks kinnisvarasektor ei suuda adekvaatselt reageerida turul toimuvatele muudatustele, nagu on ilmekalt näha olnud viimase aasta jooksul üha vähenevas uute korterite pakkumises. Kahanenud pakkumine on omakorda olulisim komponent elupindade hinnarallis, sest konkurentsi lihtsalt ei ole.

Uus lehekülg pööratud

Selle kõige taustal näeme, et elanikkonna juurdevool pealinna ei näi lõppevat, mistõttu on linnaplaneerimise tähtsus elukeskkonna kvaliteedi ning eluruumide kättesaadavuse osas kriitilise tähtsusega. Majanduskasvu laineharjal paistavad valdkonna kureerimise puudujäägid kahjuks eriti teravalt silma.

Tallinna koalitsioonileping ning värske lähenemine sisendavad ettevõtjatesse igatahes lootust restardiks ja seavad kõrged ootused eelkõige planeerimise eest vastutava uue abilinnapea isikule. Aeg näitab, kas need ootused ka uues linna arengu peatükis tegudeks kirjutatakse.