Euroopa on viimastel aastatel kaitsepoliitikas tegelenud sisekaemusega. Selle ilmestamiseks on loomisel nii Euroopa Liidu Strateegiline Kompass kui ka NATO 2030 strateegiline kontseptsioon. "Välisilm" uuris, mis need on ja kuidas sobitub pilti strateegilise autonoomia idee.

Viimaste aastate populaarseim sõna Euroopa kaitses on "strateegiline". Puudutagu see siis Euroopa Liidu Strateegilist Kompassi, NATO 2030 strateegilist kontseptsiooni või Emmanuel Macroni strateegilise autonoomia ideed. Just Macroni kriitikat NATO suunal peetaksegi neid kolme ühendavaks teguriks.

Et aru saada, mille poolest need kolm erinevad, tuleb esmalt mõisted selgeks teha. Eesti NATO suursaadiku Jüri Luige sõnul on NATO 2030 dokument tõuke saanud siiski Krimmi annekteerimisest 2014. aastal.

"Just tänu Venemaa tegevusele NATO kirjutab nüüd uut dokumenti, mis kindlasti sarnaneb palju rohkem, võiks öelda, isegi külma sõja aegse dokumendiga kui eelmine strateegiline konseptsioon. Aga seal on ka palju uusi elemente, uusi ohte - küber- või näiteks Hiina teema ja paljud teised," selgitas Luik.

Kusjuures NATO puhul on tegemist ühe võtmetähtsusega dokumentidest.

"On Washingtoni leping - artikkel 5 - ja kogu see väga lühikene rahvusvaheline leping. Ja siis kohe tulebki strateegiline konseptsioon, mis määratleb NATO tegevuse põhisuuna," ütles Luik.

Päris nii pole see aga Euroopa Liidu Strateegilise Kompassiga, mis on vaid üks paber terves dokumentide kuhjas. Samas kõlab dokumendi kirjeldus NATO omaga üsna sarnaselt.

"See kompass peaks aitama määratleda, milliseid võimekusi Euroopa Liit vajab, seda erinevates julgeolekuvaldkondades, ja sätestama sisuliselt eesmärgid järgmiseks viieks kuni kümneks aastaks," rääkis Eesti esindaja Euroopa Liidu nõukogu poliitika- ja julgeolekukomitees Erika Ellamaa-Ots.

Samas on strateegilise kompassi teemadering märksa laiem kui NATO-l ning üritabki tegeleda olukordadega, mis otseselt NATO lauale ei sobi, kuid puudutavad ikkagi julgeolekut.

"See, mida me näeme praegu Valgevenes - hübriidrünnak. Selge, et see on Euroopa Liidule suhteliselt uus olukord ja täpselt selline situatsioon, kus Euroopa Liidul on vaja selgust, et mida nad ette saavad võtta, millised on Euroopa Liidu käsutuses olevad vahendid, millised poliitilised vahendid. Nii et me ei räägi ainult sõjalistest võimekustest. Me räägime tegelikult ikkagi julgeoleku laiast paletist, millised vahendid on lisaks sõjalistele võimekustele," selgitas Ellamaa-Ots.

Sellise asjade jaotusega ollakse rahul ka NATO-s. "Täiesti selge, et on terve hulk asju. Näiteks majandussanktsioonid, mille puhul Euroopa Liidul on palju rohkem võimalusi kui NATO-l. NATO tegelikult ei tegele üldse selle teemaga. On terve hulk julgeoleku teemasid, mis puudutavadki Euroopa Liitu ja on väga hea, et Euroopa Liit nendega tegeleb," ütles Luik.

Pilt läheb aga segasemaks, kui rääkida Euroopa strateegilisest autonoomiast.

"Ei ole saladus, et see strateegiline autonoomia on olnud natuke lõhestav termin Euroopas juba mõnda aega. Ma ütleks paar aastat. Seal ongi see küsimus, et on autonoomia kellest ja millest ja mille jaoks? Ma ütleks, et strateegiline kompass on just see vahend, kus tegelikult Euroopa Liidu riigid, kes on erinevate vaadetega julgeolekule kui ka koostööle NATO-ga, saavad omavahel läbi rääkida, mis on need tegevused, mida Euroopa Liit võiks ja peaks suutma teha ilma, et see kuidagigi nõrgestaks NATO-t," kommenteeris Ellamaa-Ots.

Seega võiks Eesti ametlikest huvidest lähtuvalt öelda, et strateegiline autonoomia on ohtlik, sest võib eemale tõugata Ameerika Ühendriigid, kes on kogu Ida-Euroopa julgeoleku garant. Ent analüütikute sõnul ei tasu asju ainult sellest perspektiivist näha, sest USA on juba nagunii aina enam Hiinale keskendumas.

"Me peaksime olema realistlikud selles, mida strateegiline autonoomia tegelikult tähendab. See ei tähenda, et Euroopa Liit saaks endale homme sõjaväe. Strateegiline autonoomia on sisuliselt väga tehniline plaan parandada koostööd liikmesriikide vahel. Asi pole Euroopa Liidu sõjaväe loomises - hoiame ambitsioonid reaalsetena. Teiseks, meenutame, et Ameerika Ühendriigid on toetanud ideed Euroopa kaitsest. Ning kolmandaks on Euroopas küsimused sellest, milline on Ameerika Ühendriikide roll siinpool Atlandi ookeani kümne aasta pärast," rääkis Saksamaa Marshalli fondi analüütik Bruno Lete.

Ja nii nagu lähiajalugu on tõestanud, ei tasu kõiki mune ühte korvi panna ka sel põhjusel, et me ei tea, kes on järgmine Valge Maja peremees.

"Isegi administratsiooniga, mis seisab lähemal Euroopale kui loodeti, on meil ikkagi probleeme nagu Afganistanist lahkumine, AUKUS-e lepe ja kõik teised probleemid, mis on tekitanud erimeelsusi liitlaste seas. Ja pole ka selge, kas Ameerika Ühendriikide järgmine president on taas Joe Biden. See võib väga lihtsasti olla jälle Donald Trump või keegi tema sarnane. Ja Trump nimetas NATO-t aegunuks," ütles mõttekoja EPC analüütik Ricardo Borges de Castro.