Aasta tagasi, 12. märtsil 2020, kehtestas Jüri Ratase teine valitsus Eestis eriolukorra. Milline see aasta on olnud?

Nagu Ameerika mäed, üles-alla, ühest lootusest järgmise pettumuseni. See viirus on meid kõvasti petnud oma leviku, mutatsioonide, emotsioonidega.

Härra president, on's teie riik kokku kukkunud?

(Naerab) Turismifirmade liidu presidendina vastan, et minu riik püsib. Võiksime tuua kujundi, et värav on tõepoolest lukku pandud, aga nagu iga korraliku riigi või linna väraval, on meil seal ka kassiauk ja oma elutähtsad talitused, liikumised saab selle augu kaudu endiselt talitada. Seda tuleb teha muidugi vastutustundlikult, kui oled tõesti kindel, et suudad reisida nii, et ei ole ohuks iseeendale ja oma kaaslastele. Siis on see võimalik.

Samas, see ei ole minu isiklik loomupärane optimism, vaid nii Eestis kui ka Euroopas viimastel kuudel tehtud uurimused näitavad, et endiselt ei ole kadunud inimeste reisimise iha, valdav enamus eurooplastest usub, et nad reisivad juba selle aasta jooksul. Ja paljudes riikides, kus olukord on parem, usutakse, et juba sel suvel.

Kas nad saavad petta?

See kriis on meile näidanud, et turismis ja majanduses laiemalt ei ole tuleviku modelleerimine väga tugevatel teaduslikel jalgadel. Ega minagi julge öelda, mis toimub lähematel kuudel, saati veel aasta lõpul.

Kui möödunud sügisel olime reisimise osas kõik veel optimistlikud, sest arvasime, et tänavu mais, ehk juba aprillis hakkab endine olukord taastuma ja aasta lõpuks oleme tagasi järje peal, siis praegu näeme, et [uued] optimistlikud prognoosid räägivad turismi taastumisest aastaks 2024, pessimistlikumad aastaks 2026.

Kas olete viimasel ajal mõelnud end mõnikord 27-28 aastat tagasi, Mart Laari esimese valitsuse aega, et millised otsused teinuks see valitsus praegu?

(Muigab) See on nüüd küsija lootus, et ma neelan konksu alla ja hakkan tüüpilise vanamehena heietama, et siis oli rohi rohelisem...

Küsija ei pea Tiit Pruulit vanameheks.

Aitäh-aitäh, ei ole ka. Aga niimoodi automaatselt ei saa neid asju võrrelda.

Aeg sundis meid tegema väga kiireid otsuseid. Meenutame: sügisel 1992, kui Laari esimene valitsus võimule tuli, avastasime, et riigikassa on tühi, ei ole raha pensionite maksmiseks, talv tuli päris räme, ei ole kütust...

Kõik see, mida praegu kogeb Kaja Kallase valitsus.

Jaa... Ja siis oligi kiirete otsuste aeg. Et olla lõpuni aus, tuleb öelda, et kiirustades tehti nii õigeid otsuseid kui ka otsuseid, mis tagantjärele ei olnud mõistlikud. Seal tehti samamoodi vigu nagu on teinud ka praegune valitsus.

Loomuomaselt usaldan ma rohkem kõhklevaid intellektuaale, kes kaaluvad vasakus ja paremas käes sadu ja tuhandeid kordi, mis on õige, mis vale. Aga nii nagu tookord, 1990. aastate algul, tuli kohe tegutsema asuda, nii on üldse kriisi manageerimise üks rusikareegleid ka see, et on olukordi, kus ei ole aega pikalt kaaluda.

Kaja Kallase valitsuse esimene kuu ei ole võibolla olnud, jah, kõige selgemate ja jõulisemate otsuste aeg.

Rääkisite kord ajakirjanik Mikk Salule, kuidas Mart Laari valitsuse noored ja vihased tegijadki sattusid paanikasse, kui tulid esimesed tagasilöögid, mõned hakkasid ehk liiga palju populaarsusküsitlusi vaatama. Te teate seda tunnet, et poliitikud tahavad olla populaarsed?

Muidugi, loomulikult.

Meil oli tol korral alustades mõnevõrra lihtsam – noored mehed, meri tundus olevat põlvini ja need populaarsustabelid ei olnud alguses nii tähtsad. Tänapäeval levinud kommet kalkuleerida ette, mida su isiklikule populaarsusele tähendab üks või teine samm – tahaks loota, et tollal oli meil seda tänu nooruse uljusele vähem.

Praegu näete seda Eesti poliitikas rohkem?

(Paus) Saan aru, et Reformierakond asus valitsuse moodustamise järel seisma ettevõtjate ja ettevõtlusvabaduse eest, minu kummardus neile. Ag praegu oleme jõudnud olukorda, kus, kardan, kaotavad kõik – ettevõtjad, kelle nimel vabadusi hoiti ning massiivne meditsiiniline ja ühiskondlik kriis läheb kokkuvõttes meile majanduslikult ja ka moraalselt kallimaks kui oleks andnud [valitsuse] jõulisem tegutsemine.

Aga ma ei pane seda süüd ühele ministrile, peaministrile või valitsusele.

Kas me peame kogu aeg küsima, vaadates valitsuse poole, et kes on süüdi?

Ei pea.

Esiteks ei anna süüdlaste otsimine praegu mitte midagi. See on lihtsakoeline asendustegevus.

Teiseks, kui filosoofilisemaks minna, on süüdlaste otsimine üldse madala tungi, kättemaksuhimu väljendamise vorm. Sellest võiks väärikas inimene üle olla.

Aga, analüüsida tuleb kindlasti. Ei tohi segamini ajada, mis on süüdistamine ja mis analüüsimine. Süüdistamine ei ole analüüs, nii nagu juhtimise ja logistika korralduslikud vead ei ole kommunikatsiooni vead ja vastupidi. Neid kahte asja on viimastel nädalatel päris palju, võibolla isegi tahtlikult, sassi aetud, kui öeldakse justkui pehmendades, et no siin on olnud kommunikatsioonihäired. Kuigi tegelikult olid need juhtimishäired.

Veerand sajandit tagasi tõmbasite niite Isamaa erakonna tagatoas. Nüüdse Isamaa parlamendifraktsioon tegi äsja avalduse, et koroonaviiruse tõkestamiseks tuleb välja kuulutada eriolukord, aga samas levitab erakond ühe oma liikmest vallavanema sõnu, et Kaja Kallase valitsuse otsus "kõik valimatult lukku panna tekitab kurbust ja nõutust". Mis Isamaas toimub?

Ega kõik peagi ühes erakonnas alati ühtemoodi mõtlema. Aga mis Isamaas toimub... (Paus) Alatihti tundub, et nüüd on Isamaa ennast lõplikult nurka pintseldanud, aga ikka nad leiavad mingi redeli või lauajupi või panevad kokku mingi harkjalgadel seisva konstruktsiooni ja sealt nurgast õnnestub välja tulla.

Mina hoian Isamaale endiselt pöialt. Isamaal on minu arvates muidugi akuutne liidriprobleem. Loodan, et nüüd on nad aru saanud ka sellest, et väikese EKRE-na ei ole neil tulevikku.

Olen üks nendest, kes igatseb ja vajab liberaalsema kallakuga rahvuslikku erakonda, mida – mulle tundub – Isamaa [ühendus] Parempoolsed välja pakuvad. Ehk võiks selles kontektsis olla näiteks Tõnis Lukas järgnevatel aastatel hea Isamaa juht,  kes oma [kultuuri]ministri ametiga tõestas suurepäraselt oma juhiomadusi.

Teie olete uue eriolukorra kehtestamise vastu. Miks?

Ei tea, kas ma olen väga selgelt öelnud, et olen vastu... Pigem nõustun Allar Jõksi analüüsidega, et võibolla ei ole see veel praegu mõistlik.

Aga tõsi on see, mida ka Jüri Ratas on vist öelnud, et juba sõna "eriolukord" peaks mõjuma inimestele neid distsiplineerivalt. Sõnadel on oma jõud ja maagia. Samas tundub mulle, et palja sõnavahuga me seda olukorda ka ei lahenda.

Lugesin hiljuti teie hoiatust, et Eesti maine on saamas koroonaviiruse leviku tõttu olulist lööki ja meid on hakatud kutsuma nimega "väike haige paariariik". Tegelikult saavad koroonast ju kõik riigid ühtemoodi pihta.

Mõned rohkem, mõned vähem... Iisrael on praegu ühe otsa väga hea näide, kelle maine kriisiga toime tulekul on olnud väga hea. Saksamaa teise otsa näide, kes kohe alguses investeeris aktiivselt kriisiga toimetulekusse. Olgu, võime Saksamaa välja jätta, tema suuruse ja rikkuse tõttu. Aga räägime siis näiteks Taanist, Austriast, kes on ka suhteliselt heal järjel maine indeksis.

Mainel on hinnasilt juures, see pole lihtsalt, et kas meeldib või ei meeldi, kas ilus või inetu, kas roosa või sinine. Maine tähendab muuhulgas seda, kui palju raha jätavad välisturistid Eestisse. Enne kriisi, 2019, oli see kaks miljardit [eurot] aastas. See on väga suur raha.

Kui meie maine on nii, nagu see õnnetu väljend, mille sotsiaalmeediast üles korjasin, et "väike haige paariariik", siis ei taha siia tulla mitte keegi, sest esimene küsimus on: kas siin on turvaline, kas ma julgen Eestisse minna. Niisugune küsimus on inimeste alateadvuses maailmas ringi liikudes veel pikka aega kuklas.

Ja selle maine majanduslik kahju on märksa suurem kui ülemistekeskuste kuuks ajaks kinni panemine, teid ennast tsiteerides.

Kardan, et see võib nii minna, jah.

Ma ei ütle, et Eesti maine on nüüd nii poris, et sealt tõusta ei saa. Aga kui ennist rääkisime, kas meetmete karmistamine või eriolukord, siis võibolla väga suurt vahet praegu enam polegi. Küll on suur vahe, kas kehtestatud reeglitest peetakse kinni või on neid paberilt kena lugeda ja kriisistaap saab teha exceli-tabelisse linnukese – jah, see reegel on kehtestatud.

Kui kuulsin hiljuti siseministrit esinemas, et politseinike kõige tähtsam relv on veenmine ja hoiatamine, siis kõige lugupidamise juures – kardan, et see faas on möödas.

Teie tahaksite karme karistusi?

Kui me ei ole suutnud veenda aasta jooksul suurt osa elanikkonnast, et maskid töötavad meie kõigi heaks, kui me ei ole suutnud kümne aasta jooksul inimestele selgeks teha, et maakera on ümmardune, kui 25 aasta jooksul ei tea Maardu inimesed, mis Eestis toimub – siis politseiniku hea sõna, pikk pai ja selgitustöö on jäänud hiljaks.

Nüüd tuleb tegutseda karmimalt.

"Uskumatu haugi-luige-vähi valitsus" iseloomustasite eelmist koalitsiooni, kuhu kuulusid Keskerakond, EKRE ja Isamaa. Millest selline mürgisus?

Tõsi-tõsi, olin selle valitsuse suhtes kriitiline algusest peale, erinevalt Jüri Ratase esimesest valitsusest, kus nägin palju rohkem siirust, ausat tegutsemistahet. Aga Ratase traagika on selles, et praeguses seisus läheb ta ajalukku eelkõige oma teise valitsusega, mitte aga esimesega. Kuigi, noor mees, jõuab veel kolmandagi valitsuse teha.

Tema teise valitsuse moodustamine oli algusest peale ebaaus, sest Keskerakond väitis enne parlamendivalimisi, et EKRE-ga ühte ei heida, ja ebaloogiline, sest lähtus isiklikust poliitilisest egoismist, mitte riigi huvist laiemalt. Ei olnud pikka perspektiivi, suurt pilti, pigem jäi selle valitsuse kammertooniks madal ja räme ärapanemine. EKRE on meil ju lihtsate lahenduste erakond.

Väga paljudele inimestele on see väga arusaadav.

Muidugi, just-just. Probleemid, mis nad tõstatavad, on olulised, põhimõttelised küsimused, aga kurbloolisus on selles, et neid probleeme ei lahendata ümber riigi müüri ehitamisega ja müüri sees tõrvikuvalgel tantsimisega.

Kas eelmine valitsus ei mõistnud turismiettevõtete muresid?

Mõni minister rohkem, mõni vähem... Turismi panus majandusse on niivõrd suur, et seda ei saa jätta ühe asekantsleri pädevusse. Siis sõltub palju konkreetsest ministrist ja tema ümber olevatest nõunikest. Tuleb tunnistada, et eelmise valitsuse IT- ja ekspordiministrid olid rohkem IT-ministrid ja neile ei läinud tõenäoliselt eriti korda, mis toimus väljaspool seda põnevat, seksikat valdkonda.

Mullu detsembris vastasite Delfi intervjuus küsimusele, mis saaks turismi aidata. Mäletate, mida ütlesite?

(Kergitab kulme)

"EKRE välja arvamine istuvast valitsusest. ...vastutav minister Siem ei valda teemat, tema asekantsler Lubit huvitab vaid IT-valdkond ja saadikukoht ning [rahandus]minister Helme on öelnud, et turismi aitamiseks "puudub poliitiline isu". Oli siis olukord tõesti nii lootusetu?

(Naerab) Olen ju kõik juba ära öelnud, mis me seda enam üle kordame. Oli, oli tõepoolest [lootusetu olukord].

Kas uus valitsus annab teie sektorile rohkem lootust?

Mitte ainult lootust, vaid reaalset toetust. Tänaseks on otsustatud vähemalt kaks meedet – 9,9 miljonit eurot abi turismisektorile EAS-i kaudu ja töötukassa meede on praegu disainimisel. On olnud juttu ka lisaeelarve võimalustest kõige enam kannatanud sektorite toetamisel.

Oluline, et meil on [valitsuses] inimene, kellega rääkida. Väliskaubanduse ja IT-minister Andres Sutt adub tõesti, et turism on oluline osa tema suurest portfellist ja tegeleb kogu sektoriga, mitte ainult oma lemmikosaga sellest, nagu varem juhtus.

Ega te muud saagi öelda, sest Reformierakonda ju peetaksegi ettevõtjate ja rikaste parteiks.

Küsimus ei ole rikaste ja ettevõtjate toetamises. Küsimus on selles, et minusugused ettevõtjad ei oleks sunnitud koondama oma töötajaid, et riiklikust abiprogrammist saaksid osa ka need FIE-d, väikettevõtjad, kes on siiani täiesti külma kätte jäänud.

Rikkusest, sõbrakesed, on praegu asi kaugel. Asi on üle elamises, ellu jäämises.

Mart Kadastik kirjutas just Eesti Päevalehes, et pärast esimest koroonalainet lasti Eestis põlved kiiresti nõtku, Jüri Ratase valitsusega eesotsas, ja peaaegu kõik, mida tulnuks teha (vaktsineerimise ettevalmistused, innovaatilised digilahendused jne), jäi tegemata. On Kadastik liiga kriitiline?

Lugesin seda huviga, aga ei ole pädev kõike hindama. Pigem tundub mulle endalegi, et muutusime möödunud suvel natuke mugavaks ja ei kasutanud lõpuni seda hingetõmbe aega, mida võimaldas tollase valitsuse päris pädev tegevus kevad-suvel [2020].

Aga peame siia juurde arvestama märksa nakkavamad tüved, valitsuse vahetumise... Jällegi, ei ole mõtet hakata näpuga torkama selle ja tolle rinnaesisele, vaid tuleks analüüsida, mis on nendest vigadest praegu – lahing ju käib – oluline arvesse võtta, et saaksime paremini edasi minna. Süüdlaste karistamine on teisejärguline, võib jääda homseks või ülehomseks.

Kuidas tundub, kas valitsused lootsid eelmise aasta lõpus ja selle alguses liialt inimeste mõistlikkusele?

(Paus)

Et inimesed teavad ise: tuleb kanda maski, hoida distansti, ei pea korraldama pidusid jne, jne?

Mõlemad valitsused ei arvestanud tõenäoliselt, et on suur hulk inimesi, kes ei oska oma peaga mõelda või kelle eest mõtlevad teised valitsused. Meie riigis on palju neid, kes ei suuda mõelda või kes on oma mõtlemisvõime delegeerinud kellelegi kolmandale, neljandale.

Jah, sest viirust levitavad ju kodanikud, mitte valitsus.

Absoluutselt. Ja kui valitsusel ei ole selge, kuidas nende kodanikega rääkida... Tuleb tunnistada, et kodanikega rääkimine ei ole olnud viimase aasta jooksul kõige adekvaatsem.

Tulemus ongi see, et enne nimetatud Maardu ütleb: hea meelega vaktsineeriks, aga andke meile Sputniku vaktsiini.

Jah, sest nende eeskuju on seal.

Isiklik eeskuju on üldse üks neetult oluline ka antud kriisis. Mul on hea meel, et olen unustanud Soome peaministri näojooned, sest näen teda ainult maskis. Tahan, et ka Eesti poliitikud käituksid niimoodi.

Mulle meenub üks näide mõne aasta tagant, mida rääkis sõber, kes sõitis autoga Tartust Tallinnasse. Tühi tee, rahulik aeg. Ees sõitis hea auto, pidas kõigist reeglitest nii kinni, et... normaalset inimest ajab närvi. (Muigab) Enne Tallinna sõitis sõber selle auto kõrvale ja kiikas sisse, et kes see jobu on. Roolis oli tollane [kultuuriministeeriumi] kantsler Paavo Nõgene.

Mina olen temaga kord elus silmast silma juttu ajanud, aga vaid see näide ütleb mulle, et tegu on tõenäoliselt juhiga, keda ma saan usaldada ka kriisisituatsioonis. Ta teeb ja käitub päriselt nii, nagu ta räägib.

Mart Helme EKRE-st ütleb nüüd, et Eestis tulnuks teha jõulude eel kolmenädalane laussulgemine. Ehk on Helmel õigus?

(Irooniliselt) Kõik me oleme nüüd väljaõppinud ja doktorikraadiga teadlased, kuidas epideemiatega võidelda.

Eestis on olnud teatud tüüp poliitikuid, kes on kõmiseva, pateetilise häälega rääkinud truisme ja teinud samal ajal nägu, nagu avastaks nad Ameerikat. Mäletate Ülo Nugist või Andrus Öövelit? Vaat vanem Helme läheb minu jaoks samasse kategooriasse. Kus ta detsembris oli? Oleks võinud oma [rahandusministrist] pojale öelda seda tarkust, mis tal praegu kõik peas on.

Aga võibolla oleks tulnud tõesti, jah [teha siis Eesti laussulgemine].

Kuidas koroona-kriis muudab ühiskonda?

Hiljuti lugesin Eerik Krossi koostatud raamatut oma isa kirjavahetustest, mida ta pidas vangilaagris ja Siberis. Siis mõtlesin, et kas juba esimene Nõukogude aasta tekitas homo soveticuse või tekkis homo soveticus viie okupatsiooniaasta järel või 25 aasta järel... Jaan Krossi raamatust ja üldse tema loomingust tuleb väga selgelt välja: need, kel oli parem immuunsussüsteem, pidasid palju kauem vastu. Oli neidki, kelle immuunsus lubas pool sajandit okupatsiooni minimaalsete kadudega üle elada.

Arvan, et see aasta ei ole veel tekitanud homo epidemicust, nii nagu esimene [okupatsiooni]aasta ei tekitanud homo soveticust.

Aga teatud muutusi kindlasti on. Üks, mida julgen öelda, on see, et ellu jäävad need, kes oma peaga mõtlevad, kes on harjunud oma peaga mõtlema ja eriti veel loovalt mõtlema. Nende šanss hakkama saada nii majanduslikult kui ka – mis eriti oluline – mentaalselt on palju suurem kui neil, kes on õppinud kuulama ainult käske, korraldusi, keda on tulnud kätel kanda. Õpitud abitust on meil palju.

Imeline selgitus.

Ma ei tea, kas see on õige, aga see on üks tunne, mida olen tundnud.

Lüngad kaugõppele jäetud noorte hariduses, pinged kodukontorisse surutud inimeste vahel, ängistus vahetu suhtlemise puudumisest, töö kaotamine, ettevõtete sulgemine... Kuidas me selle kõigega toime tuleme?

See on kõige rängem teema, mis meist igaühte selles kriisis lähemalt või kaugemalt  puudutab. Mulle on väga sümpaatne lugeda [haridusminister] Liina Kersna või [sotsiaalkaitseministri] Signe Riisalo intervjuusid, artikleid või ka Facebooki postitusi, kus on täpsed telefoninumbrid, kuhu saavad helistada õpetajad, lapsed, kes tunnevad ennast raskustes olevat, kõrvale jäetud, üksikuna. See on praegu väga oluline teema.

Mida peaks rohkem tegema? Positiivseid, innustavaid lugusid ja näiteid, kuidas hakkama saada, mida konkreetselt teha. Kinno minna ei saa, aga... Kuulge, kes on pannud kokku ERR-i Jupiteri kava? "Üle Atlandi", "Babülon-Berliin"... Super! See inimene vääriks vähemalt peadirektori aukirja.

Ütlen Toomas Luhatsile edasi.

Väga hea, minu poolt aitäh ka. Need on asjad, mida praegu vajame. Hea, kvaliteetne meelelahutus.

Eesti jõude istuvate artistide kaasamine... See on koht, kuhu riik võiks ka raha panna ja panustada, et vaimset meeleolu üleval hoida.

Teiselt poolt näen oma laste pealt, kes koolis käivad ja nende laste pealt, kes käivad koolis õpetamas või teise tütre pealt, kes juhib huviringi, kui raske on õpetajatel ja huviringi juhtidel, kuidas nemad vajavad samuti tagasisidet, ka head sõna, tänusõna.

Koormus on tohutu, mis on väga paljude inimeste õlgadele laskunud.

Kui keegi küsib triviaalse küsimuse, et milline on viimase aasta suurim õppetund, siis on teil sellele vastus olemas?

Sildam, kas te suitsetate veel?

Noo... Arstide tungival soovitusel olen ma, jah, sellele hüvasti ütlemas.

Saan aru, et see tuli raskelt?

Väga.

Ei taha teie eraellu tungida, aga mul on sama kogemus suitsetamise mahajätmisega.

Kuhu ma tahan jõuda? Minule on selle aasta kõige raskem ja olulisem õppetund oma harjumuste muutmise vajadus.

Ma ei saa minna spordisaali, mõtlen midagi välja – teen sellist totakat asja nagu jalutan. Käisin nädal tagasi tegemas koormustesti, öeldi, et ma ei ole viimastel aastatel nii häid tulemusi teinud.

Ei tohi jääda nukralt istuma, tuleb leida oma senistele harjumustele korralikud alternatiivid.

Kas normaalsus taastub pärast igat kriisi?

Teise maailmasõja ajal arutati ka, et kunagi ei ole enam sõja-eelset aega. Ei läinud sajanditki, tuli see aeg tagasi. Mina olen täiesti kindel, et tuleb uus pandeemia-järgne normaalsus, mis loodetavasti on mõnes punktis isegi parem kui oli eelmine. Lisaks mõtlemisvõimele tuleb ehk juurde emapaatiat, nähakse rohkem inimesi, kes ei saa päris üksinda hakkama...

Vaatame kasvõi Reformierakonna retoorikat, kui nad olid viimati valitsuses ja praegu. Seal on oluline erinevus. Tean enda sektorist, et kui enne oli ühistransport Reformierakonnale midagi nii, et noh-oh, meie valijad ju ei sõida rongi ja bussiga, siis nüüd näeme, kuidas nad tegelevad nii ühistranspordi kui ka sotsiaalküsimustega.

Aga kõik turismifirmad pole selle uue normaalsuse saabudes ellu jäänud?

Nii kurb kui mul ka öelda pole – eks see on paratamatu. Midagi ei ole teha. Oleks hea meel, kui oma ametit kaua õppinud olulised inimesed saaksid jätkata tööl, mida nad oskavad ja kui suudame säilitada eestlastele kuuluvad olulised ettevõtted, ilma et need müüakse välismaistele suurkorporatsioonidele.

Millal teie viimati välismaale reisisite?

Pühapäeval [14. märtsil] võin poest tuua või tellida väikese tordi, siis saab aasta, kui saabusin koju mask ees Hispaaniast, lõpetades ennetähtaegselt seal olemise.

Reisifirmad pakuvad ju otselende Kanaaridele ja Tenerifele. Miks te ei kasuta seda lahket võimalust?

Mind ilmselt ei ole põhjust kahtlustada selles, et ma kardaks. Olen reisinud sõna otseses mõttes tormides, mis tagantjärele tunduvad endalegi hirmsad või olnud olukordades, kui püstol oli kuklas.

Nüüd on see aga vastutustundlik käitumine, kui küsin endalt: kas mul on praegu vaja? Näen suure ettevõtte kaasomaniku ja juhina, et pean siin muretsema 800 töötaja pärast selmet puhata perega nädal Kanaaridel.

Inimesed, kes teevad seda ohutult – ma ei heida neile midagi ette. See on igaühe enda vastutustundlik valik. Aga minu kohustus ja valik on olla praegu Eestis.

Kas juba teate, millal järgmine kord reisile lähete?

Mul on üks kindel kuupäev, jah – tänavu 15. mai, kui algab meie Arktika ekspeditsioon, mida oleme aasta ette valmistanud. Loodan, et siis õnnestub purjed heisata ja liikuma hakata.

Olete augusti lõpuks Eestis tagasi?

Kui kõik läheb plaani päraselt, oleme augustis Põhja-Jäämerel.

Kurb, sest siis te ei näe lähedalt seekordseid presidendivalimisi. Kuigi, 1992 aitasite Lennart Meril saada sõjajärgse Eesti esimeseks presidendiks, 2006 osalesite Toomas Hendrik Ilvese presidendikampaanias. Kes oleks Eestile nüüd hea järgmine president?

Ma näen paljusid inimesi, kes oleksid Eestile head presidendid oma teadmiste ja isikuomaduste poolest. Kui hakkame vaatama, kui paljudel neist oleks tahtmist ja kui paljudel omakorda neist oleks šanssi, siis ring muidugi aheneb ja aheneb ja aheneb.

Aga...

Kes vähegi mõtleb praegu oma lemmiku peale, siis tema nimega välja tulla ei ole veel tark.

Kirjeldage, milline on teie jaoks hea president.

Põhiseaduse järgi on presidendil teatud rollid, ka Eesti rahvusvaheline esindamine. Selle rolli täitmine koos rahvusvahelisest olukorrast aru saamisega ja keelte oskusega on väga oluline, kui hakkame presidenti valima.

Teiseks, Lennart Meri justkui kehtestas Eesti presidendile mitmed kirjutamata reeglid. Üks nendest, võime vaielda või mitte, on teatav moraalne majakas või rahva isa, ema, vanaema, vanaisa... (Muigab) Midagi ei ole teha, otsime ka inimest, kes oleks kõigi eestlaste president. Objektiivselt võimatu. Aga sel inimesel peab olema võime siduda ühiskonda, mis on viimastel aastatel mitmest kohast katki läinud.

Üliinimene?

Ei ole asi nii hull. Tarku ja meeldivaid inimesi on Jumala abiga meil piisavalt.

Ja oktoobris on uued kohalikud valimised. Tallinlasena juba teate, millise erakonna poolt hääl anda?

(Paus) Olen olukorras, kus see ei ole väga lihtne. Ennist rääkisime liberalismi ja rahvusluse mõistlikust ühendamisest, sinnapoole tahaksingi vaadata.

On ju nii, et iga riik on oma inimeste nägu, ka Eesti?

Muidugi. Eestil on ka veel karude, metssigade ja põtrade nägu. (Naerab) Aga eelkõige inimeste nägu, jah.

Milline on Eesti nägu 30 aastat pärast iseseisvuse taastamist?

Üks närviline grimass on muidu talumehelikult rõõmsasse näkku viimasel ajal tulnud. Põsk tõmbleb aegajalt...

Sellele põsele tuleks rohkem pai teha, teda rahustada, siis on lootust, et haituvad ka need mured, millest tõmblus on tekitatud.

Kes seda pai saab teha?

Me igaüks võime teha pai... täna oma lähedastele. Aga virtuaalse, moraalse pai saame teha väga lihtsalt, see ei maksa midagi ja ülendab ka meid ennast.