Missugune on  kõige suurem keskkonnavaldkonna probleem, mida kohe tuleb lahendama hakata?

Tõnis [Mölder, senine keskkonnaminister] on siin väga tubli tööd teinud metsanduse arengukava koostamisel, ma loodan, et see jõuab lähiajal mingisuguse konstruktiivse dokumendini, mida saab huvigruppidega arutama hakata. Teine küsimus, mis vajab kindlasti kiiret arutamist ja loodetavasti ka lahendust, on seotud jäätmekäitlusega. Eesti on võtnud mitmeid ringmajandusega seonduvaid eesmärke, mille täitmisest me oleme suhteliselt kaugel.

Olete te nõus keskkonnaministeeriumi mõttega, et inimesele, kes prügi ei sorteeri, peab prügi vedamine muutuma kallimaks?

Ma pigem ütleksin niimoodi, et jäätmekäitlus tuleks anda nende kätte, kes saavad ja tahavad sellega tegelda. Täna on väga haruldane olukord, kus neile, kellel see võimekus on, on see keelatud, ja need, kellele lubatud on, ei ole viimase enam kui kümne aasta jooksul suutnud selles suunas liikuda, nagu riiklikult oleme soovinud.

Selgitage lähemalt, kellele on jäätmekäitlusega tegelemine keelatud.

Kui me vaatame ülejäänud Euroopa riike, siis kõigis riikides on omavalitsustel mingisugune roll jäätmete kokku korjamisel ja ka ringlusse saatmisel või taaskasutusse saatmisel. Eestis omavalitsustel sellist võimalust ei ole. Omavalitsused tohivad korraldada ühe hanke, millesse nad ei tohi väga palju tingimusi kirjutada ja see on ka kõik. Neil puudub täielikult ülevaade, kust kui palju jäätmeid tekib ja kuhu need edasi lähevad.

Kas tarvis on munitsipaalprügifirmat?

Ei, see ei ole kindlasti lahendus. Aga keegi peab olema see, kes koordineerib ja kontrollib ja nii-öelda juhatab vägesid. Prügimajandus on mahuäri. Täna on olukord, kus prügivedaja ise otsustab, kumma värava taga ta oma koorma maha paneb. See ei ole keskkond, kus saaks teha investeeringuid ringkasutuse saavutamiseks.

Kui omavalitsustel oleks ülevaade, palju jäätmeid tekib, oleks võimalus korraldada kõigepealt üks hange selle kohta, kus jäätmeid ümber töödelda või uuesti ringkasutusse võtta ja teha näiteks teine hange, mis puudutab kokku korjamist inimeste juurest ja vedamist sihtkohta.

Nii et tänase ühe hanke asemel teha kaks tükki, kus mõlemal poolel saavad väga edukalt eraettevõtted toimetada.

Kas kliimasoojenemine on inimtekkeline?

Väga raske küsimus. Ma ei ole kindlasti mingisugune kliimaekspert, aga ma olen seda meelt, et inimestel kindlasti on mingisugune roll nendes muutustes. Kui suur roll, väga raske hinnata.

Ja ega täna ei ole üksmeelt ka selles, kas inimene suudab kuidagi reaalselt seda soojenemist tagasi keerata või mis selle jaoks vaja on.

Vaidlused käivad, roll on, aga ma olen veendunud selles, et puhtam keskkond on meie kõigi huvides ja loomulikult selles suunas tuleb liikuda, see on õige suund. Ning küll teadlased lahendavad ära ka selle küsimuse, kas me suudame kontrollida ja kui palju me suudame kontrollida.

Euroopa Komisjon esitles juuli keskel mahukate ettepanekute paketti "Fit for 55" või siis "55.-ks trimmi". Sellega püütakse täita eesmärk, et 2030. aastaks vähendataks Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside heidet vähemalt 55 protsenti võrreldes 1990. aastaga. Senine eesmärk oli 40 protsenti. Peate te seda 55 protsendi eesmärki realistlikuks?

Eks suurte riikide poliitikutel on kombeks pigem esineda loosungitega, mitte minna sisusse. Eesti nii puudus kui ka voorus on see, et me alati püüame mõelda läbi ka tegevuskava, kas ja kuidas me nende eesmärkideni jõuame ja et päriselt kõik need asjad ära teha.

Peab ütlema, et Eestil on läinud suhteliselt hästi, me oleme tegelikult peaaegu nende 2030. eesmärkide juures, mida eelmise kokkuleppega oleks pidanud saavutama, mis oli miinus 40 protsenti. Nüüd natukene juurde keerata, natuke me kindlasti suudame.

See ei ole natuke, see on ikka väga palju.

Aga mulle tundub, et päris sellisel kujul nagu täna Euroopa seda meilt ootab, ei ole Eestis realistlik. Ma näen, et transport on kindlasti üks väga probleemne koht, kus kümne aastaga väga järske muutusi on väga raske esile kutsuda. Sama on ka energeetikaga muidugi ja elamumajandusega.

Selle paketi juures on äärmiselt oluline see, et eesmärk ei oleks mitte lihtsalt Euroopal ühine, vaid et iga liikmesriik peab selle eesmärgi saavutama eraldi ja koos sellega siis saavutab ka Euroopa tervikuna selle eesmärgi. Aga mitte niimoodi, et mingisugused Lääne-Euroopa riigid jätkavad nii nagu nad siiani on jätkanud ja Ida-Euroopas, kus suurt tööstust ei ole, et me täidame nende keskkonnaalaseid eesmärke. Niimoodi see kindlasti ei tööta.

Mis on veel kliimapaketi nõrgad kohad?

Eks küsimärke on palju. Üks suur probleemide pundar on kahtlemata seotud merendusega, sest merendus on rahvusvaheline äri ja siin on küsimus sadamate konkurentsivõimes.

Te mõtlete seda ettepanekut, et heitmekaubandusse võiks tõmmata ka merenduse?

Jah. Nii reisijateveo kui ka kaubaveo. Aga kui me võtame kas või selle konkreetse lahesopi, kus me Eestiga oleme, siis meie kõrval on Kaliningrad, meie kõrval on Ust-Luga, kus on reeglid teised.

Ja kui me soovime, et kaubad liiguksid läbi Eesti, et ka Eesti majandusse tuleks sellest mingisugust kasu, et oleks töökohad logistikasektoris ja kaldateenuste osas, siis meie konkurentsivõime selgelt kannatab, sest suurtel laevadel väga vahet ei ole, kas nad peatuvad Muugal või sõidavad edasi Ust-Lugasse. Sama puudutab ka reisilaevandust. Need reeglid sellisel kujul, nagu nad täna on välja pakutud, kindlasti ei ole Eestile soodsad.

Igal riigil on mingisugused oma asjad, mis neile selles ettepanekute paketis ei sobi. Energiavolinik Kadri Simson ütles juba suvel, et kui liikmesriik ütleb, et miski ei sobi, siis pakkugu välja midagi uut, kuidas saab süsinikuheidet vähendada.

Niimoodi on ju tore loosungeid üles panna. Soovitakse, et merendus muutuks nii-öelda kliimaneutraalseks ja see suund on õige. Kui me võtame maismaatranspordi, siis meil on reaalselt täna olemas energiasäästlikud lahendused, mis on toimivad. Jah, nende hind ei ole veel võib-olla kõige taskukohasem, aga need on olemas, neid saab kasutada.

Merenduses on täna kõige parem lahendus LNG ja sellest keskkonnasäästlikumat lahendust üldse ei ole, ei pakuta teistsuguseid mootoreid või elektrigeneraatoreid laevadele. Ja kui me täna tohutult koormame selle sektori täiendavate keskkonnamaksudega üle, siis me võtame neilt ära ka investeerimisvõimekuse. Me ei tohi seada piiranguid enne, kui me näeme reaalselt käegakatsutavat alternatiivi sellele, mis on täna.

Nagu ka näiteks elektripirnidega. Sel ajal, kui elektripirn leiutati, kohe ei keelatud küünalt ära. Täna laevanduses, mulle tundub, et me oleme olukorras, kus me tahame küünla keelata ära enne kui elektripirn leiutatakse.

Te ütlesite, et mõne suure riigi juhid on kliimaeesmärke sõnastades loosunglikud. Kes?

Ütleme, et eks populiste on iga riigi poliitikute hulgas, aga selgelt on näha, et nii  Saksamaal kui ka Prantsusmaal ja Hispaanias, kes juhivad suurt mängu Euroopas, ei ole kõik päris täpselt läbi mõeldud.

Kui kohtute Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroniga, kas olete valmis talle ütlema, et härra, te olete natuke loosunglik, minge ja mõelge veel?

Kahtlemata. Kui seda julgust ei oleks, poleks mõtet ka seda ametit vastu võtta.

Ma lõpetuseks küsin uuesti, et kas te selle põhimõttega olete nõus, et nendele, kes prügi ei sorteeri, peaks prügi vedamine muutuma kallimaks?

Jäätmete ringkasutusse võtmiseks on mitmeid lahendusi ja täna tõesti püütakse väga jõuliselt suruda seda, et inimene peab ise kõik ära sorteerima ja siis on järgmisel lülil, ettevõtjal, lihtsam neid ringkasutusse võtta.

On ka teine lahendus, kus sorteerimine toimub kõik kusagil keskuses või kasutatakse üldse keemilist ümbertöötlemist, nii et ma tahaksin kõik need valikud üle käia enne, kui ma ütlen, milline on õige suund.

Aga muidugi vastab tõele, et eelmine keskkonnaminister on väikese tõusu juba kokku leppinud jäätmete vastuvõtmise tasudes ja ka põletustasudes.

Erki Savisaar andis intervjuu ka "Aktuaalsele kaamerale":