Kui mõistlik on praegu piirangute pikendamine, arvestades, et nakatumine läheb alla?

See ongi üsna keeruline otsustus, neid muutuvaid asjaolusid on korraga palju. Ees on ootamas jõulude aeg, inimesed puutuvad rohkem omavahel kokku. See annab viirusele võimaluse kergemini levida.

Teine asjaolu on see, et on võimalik, et lähiajal hakkab domineerima omikroni viiruse variant. Esimesed signaalid on olemas, et sellel viirusvariandil võib olla leviku eelis praeguse viirusvariandi ees. Need on riskid, millega peab arvestama.

Tõesti, haigestumine langeb, aga neid kahte riski arvesse võttes suurte leevendustega me võime kiiresti viiruse intensiivse leviku olukorras tagasi olla.

Kas see võimalik omikroni tüve domineerimine ei või ka olla veidral kombel hea uudis, sest räägitakse, et selle tüve puhul on haiguse kulg hoopiski kergem?

Hetkel ma ütleks, et seda informatsiooni on ikkagi üsna vähe, eelkõige on olemas see, mis on tulnud Lõuna-Aafrika teadlaste kaudu. Teine, mis meil on teada, on esmased katseklaasitulemused, kus on siis vaadatud selle viiruse omadusi labori tingimustes ja kas ja kuidas see viirus võiks potentsiaalselt immuunsuse eest ära põgeneda. Need on esialgsed andmed ja samamoodi on esialgsed andmed selle kohta, et mida see viirus tegelikult põhjustab. Et kas sellel viiruse variandil on siis kuidagi haiguse kliinilise kulu mõttes teistsugused omadused.

Kui me vaatame viiruse evolutsiooni, siis on tegelikult ootuspärane, et tuleb uus viiruse variant. Ja kui tuleb uus viiruse variant, siis sellel variandil peab olema mingisugune omadus, mis sobib praegusesse olukorda paremini kui eelmisel viiruse variandil.

Seni on Covid ehitanud oma edu kiiremale levikule. Aga lõputult ei saa viirus kiiremini levida, kuskil on elusloodus pannud sellele ka piirid. Ja arvestades seda muutunud keskkonda viiruse mõttes, kus üsna arvestataval hulgal elanikkonnast on tekkinud immuuntaust – nad on kas vaktsineeritud või eelnevalt põdenud seda viirust –, siis viiruse jaoks ongi see järgmine loogiline edusamm see, et uus viiruse variant on selliste omadustega, mis suudab immuunsuse eest natukenegi ära põgeneda.

Immuunsuse põgenemise all peate silmas siis seda, et inimene ikkagi haigestub sellesse?

Inimene võib uuesti nakatuda, inimene võib uuesti haigestuda suurema tõenäosusega, aga ikkagi saab eeldada, et mingisugune ristimmuunsus on inimesel olemas. Et see varem kujunenud immuunvastus inimesel, kas läbipõdemise või vaktsineerimise teel, on olemas. See ei ole võib-olla nii tõhus, viirus saab mingisuguse võimaluse ennast kopeerida ja organismis levida. Aga kui organism on juba eelnevalt kas läbi vaktsineerimise või põdemise ette valmistatud, saab edukamalt selle viirusega hakkama.

Praktikas me peaksime nägema seda, et neid raskemaid haigusvorme on üha vähem ja tervishoiusüsteem saab sellega mõistlikult hakkama. See hüpotees, mis on algusest peale olnud, et sellest viirusest saab lõpuks hooajaliselt leviv viirusnakkus.

Kas meelahutusele peale pandud kellaajaline piirang on mõistlik maha võtta? Või tuleks hoopis alustada kuskilt mujalt?

Ma pooldan seda, et piirangute kehtestamisel on järjepidevus. Kui pole järjepidevust ja arusaadavat loogikat, siis valmidus piiranguid järgida on eeldatavalt ka madal.

Mul ei ole selget arvamust praegu, millist piirangut tuleb leevendada ja millist mitte. Aga piirangul peab olema selge seos sellega, mida me taotleme. Ja kui olukord on kujunenud selliseks, et kehtestajad ei saa enam ise täpselt aru, mis see eesmärk on, inimesed ei saa aru, mis see eesmärk on, siis sellised piirangud tuleks tuleks läbi arutada ja otsustada, kas need on asjakohased.

Siin on praegu meedias olnud küsimus sellest, et suusamäele peab koroonapassiga minema. Ma arvan, et enamik inimesi ei näe siin loogikat. Suusamäele sobivad nii vaktsineerimata inimesed kui ka vaktsineeritud inimesed, sest nad on kõik vabas õhus ja see haiguse leviku tõenäosus seal suusamäel on praktiliselt olematu.

Teha tõkestusi sellistes olukordades vaktsineerimata või läbi põdemata inimestele, see ei ole enam epidemioloogia, see on midagi muud.

Kui ilmneb, et kuskil ei ole enam loogikat, on mõistlik piirangud üle vaadata.

Mis teid kõige rohkem meie piirangute kehtestamise viisi juures häirib? Kas piirangute kehtestamise järjepidevusega on probleeme?

Selles kriisis meil läheb kuidagi niipidi, et kui haigestumine langeb, siis kõik tunnevad ennast vabalt ja hästi populaarne on sellel hetkel järjest piiranguid hakata kehtetuks tunnistama, mis ei ole otseselt vale. Aga seda tuleks teha jällegi mõistlikult, süsteemselt ja järjepidevalt.

Ja nüüd, kui haigestumine hakkab tõusma, siis tekib selline kõrgendatud ärevuse foon ühiskonnas ja ka kõrgendatud ootus, et paneme nüüd hästi palju piiranguid jälle peale ja mida rohkem, seda parem. Selline pendeldamine ühest äärmusest teise ei ole mõistlik. Peaks ikkagi laual hoidma arukat arutelu sellest, millised piirangud on üldse eesmärgipärased ja millised piirangud on selles ühiskonnas, selle ühiskonna konteksti arvestades sobilikud ja rakendatavad.

Ja võiks hoida stabiilsust nende piirangutega, mitte minna kaasa avaliku ärevussurvega. Me peaksime ükskord näiteks jala maha panema ja ütlema, et me rohkem koole kinni ei pane. Kõik teaduspublikatsioonide seisukohad räägivad sellest, et see kaugeleulatuv negatiivne mõju on lihtsalt nii ennustamatu ja kolossaalne, et ärme seda, palun, rohkem tee.  

Kuskilt peaks hakkama tulema selge süsteem, et mis piirangud enam üldse lauale ei tule ja mis piirangutega me edaspidi hakkame olukorda leevendama, juhul kui see vajadus on.

Millal konkreetselt on õigustatud piirangute kehtestamine? Kas on mingisugused läbivad piirangud, mis Covidiga maailmas peaksid olema läbivad ja järjepidevad?

Miks me selle koroonaviiruse leviku puhul räägime kriisist? Kriis on selle koroonaviiruse puhul ainult põhjusel, et kontrollimatu ulatuslik levik põhjustab selliseid tagajärgi, et tervishoiusüsteem ei saa hakkama. Kui seda olukorda enam ei ole või ei ole ka ohtu enam selleks olukorraks, siis meil ei ole põhjust rääkida selle viiruse puhul enam kriisist.

Kriisi mõõde on alati seotud tervishoiuvõimekusega. Me räägime tervishoiukriisist ainult siis, kui see ületab või võib ületada tervishoiu tavapärast toimepidevust. See on algusest peale niimoodi olnud.

Viiruse olemasolu ei ole ju tegelikult kriis. Meil on kogu aeg olnud viiruseid.

Ja kui tulla piirangute juurde tagasi, siis piirangud on ju ainult põhjendatud siis, kui meil on olemas kriisitingimused, ehk et me oleme juba selles olukorras, kus nakkuse levik põhjustab otseselt haiglate toimepidevuse häiret või on oht selle tekkimiseks.

Tavapäraselt haigestuvad inimesed paljudesse hooajalistesse viirusnakkustesse, nagu gripp ja muud viirused ja inimesed paratamatult satuvad ka nende raskete haigusvormidega haiglaravile. Aga haiglasüsteem saab sellega tavapäraselt hakkama. Me ei ole kunagi varem pannud gripi pärast koole või meelelahutusasutusi kinni.

Kas see oht sellise kriisi tingimuste tekkimiseks on praegu olemas?

Arvestades kõiki tegureid, Eesti elanikkonna immuunfooni ja selle viiruse jätkuva muutumise ja leviku potentsiaali, siis mul ei oleks julgust öelda, et selle koroonaviirusega seotud pandeemilised ohud on möödas ja see viirus rohkem ei suuda haiglate toimepidevust surve alla panna.

Mis praegusest koroonaviirusest üldse pikemas perspektiivis edasi saab?

Viiruse arengut on raske ette ennustada, aga me teame, kuhu see lõpuks jõuab. Viirus kas hääbub või jääb püsivasse ringlusesse.

Pandeemia ei saa kunagi püsivalt kestma jääda, millalgi saavad pandeemiad läbi. Aga tänapäeva teadus lihtsalt ei oska ette prognoosida, milline on viiruse evolutsioon ja milline on viiruse ja inimese vaheline interaktsioon.

Kui valitsus oktoobri lõpus enam negatiivse koroonatestiga inimesi restoranidesse ja meelelahutusüritustele ei lasknud, põhjendati seda alguses muu hulgas ka sellega, et see survestaks inimesi rohkem vaktsineerima. Nüüd on vaktsineerimine suuresti aeglustunud, aga samas tekitab see piirang ühiskonnas palju pingeid. Kas oleks mõistlik negatiivset koroonatesti taas koroonatõendina arvestada ja neid inimesi taas restoranidesse lubada?

Kui ma rääkisin enne kriisireguleerimise ja piirangute kehtestamise järjepidevusest, siis see on minu arust üks koht, kus seda järjepidevust hoitud ei ole. Riik ei ole algusest peale selgelt väljendanud, et mis on Covid-passi sisuline eesmärk ja mida näitab Covid-pass. Kas see näitab inimese väiksemat nakkusriski teistele inimestele või see näitab väiksemat nakkusriski inimesele endale?

Sellest sõltub ka see, mis tingimustel peaks aktsepteerima koroonaviiruse passi kontrollitud üritustel. Testi tegemine ei paku kuidagi immuunkaitset, see näitab, et inimene ei ole teistele suure tõenäosusega nakkusohtlik. Testi võis teha 48 või ka 72 tundi enne üritust. Samas võib iga inimene nakkuslikuks muutuda kuus tundi pärast testi, see on teoreetiliselt võimalik.

Aga kui Covid-passi eesmärk on see, et inimese enda nakkuse saamise riskid, raske haigusvormi saamise riskid ja haiglasse sattumise riskid on väiksemad ehk sellega säästa haiglakoormust, siis testi tegemisel antud Covid-pass loomulikult ei sobi. Aga seni ei ole riik olnud järjepidev ja seda peab ausalt tunnistama.

Kui see testi tegemise võimalus tagasi tuua, siis peaks riik jala maha panema ja ütlema, et sellest hetkest ja edaspidi on Covid-passi eesmärk selline ja siis vastavalt tegutsema.

Mis puudutab seda, et tõugata inimesi vaktsineerima sellega, et võtta ära võimalus testi alusel osaleda kontrollitud üritustel, siis see on natuke piiripealne tegevus, sest ka kõik poliitikud on öelnud, et Eestis on vaktsineerimine vabatahtlik. Sellistel motiividel piirangute kehtestamine, et kellegi meelsust muuta, on piiripealne tegevus.

Me peame aru saama, et Covid-passi nõue on ju piirang. See on piirang. Kui me paneme piirangu sellel eesmärgil, et kellegi meelsust või käitumist muuta, siis on see natukene küsitav tegevus olukorras, kus meil on selgelt vaktsineerimine vabatahtlik.

Ma ei saa ka öelda, kas see testi tegemise võimaluse ära võtmine Covid-passist ja vaktsineerimise nõudluse kasv olid omavahelises kokkulangevuses. Aga me peame aru saama ka sellest, et sellel hetkel tegelikult oli haigestumine tugevas tõusutrendis, ühiskondlik ärevus jällegi kasvas ja inimeste ohutaju kasvas.

Minu isiklik kogemus ja minu varasem töökogemus ütleb, et ohutaju on number üks, mis mõjutab inimeste tervisekäitumist. Kui inimene tunneb vahetut ohtu, siis ta muudab oma käitumist. Vaktsineerimisega on täpselt samamoodi.

Kirjutada nüüd sada protsenti edulooks, et me võtsime negatiivse testi tegemise võimaluse ära ja sellepärast need inimesed läksid vaktsineerima, ma ei julgeks seda väita. Me tegelikult ei tea, miks inimesed vaktsineerima läksid, seal võis olla väga palju muid tegureid ka.

Kas teie hinnangul on piiranguid, mis on kehtestatud varjatud eesmärgiga teha inimestel elu ebamugavamaks ja seeläbi siis saavutada kontaktide vähendamine ja see, et inimesed ei saa omavahel kokku?

Mingis ulatuses ei ole vale inimese tervisekäitumist mõjutada sellise konteksti loomisega, mis suunab inimest soovitud valikuteni. Selle kohta kasutatakse väljendit "nügimine". Seal tuleb see piir ära tajuda, et kus see ei ole enam nügimine ja see muutub õigustamatuks ebavõrdseks kohtlemiseks.

Kommunikatsioonis tuleb olla siin hästi avatud ja aus. Vastasel korral ma näen, et ühiskonnas tekib võimalus pingeteks ja tekib võimalus neid tingimusi ka väga tugevalt rünnata. Ja seda olukorda ei ole mõistlik tekitada.