Ukraina president seadis mõni aeg tagasi oma diplomaatidele põhieesmärgiks tuua Ukrainale uusi relvi. Kui edukad nad selles teie hinnangul praegu on olnud?

Esiteks ma arvan, et see on väga õige ülesandepüstitus. Diplomaatidele tulebki anda konkreetseid ülesandeid ja diplomaatia põhiline roll praegu on mitte ainult Ukrainale relvi tuua. See on mõningal määral lihtsustatud käsitlus, sest Ukraina vajab ju kõikvõimalikku toetust, sealhulgas raha. Selle jaoks on omakorda oluline hoida Ukraina toetajaid koos, et see toetus ei vajuks laiali, ei tekiks muid prioriteete ja omavahel tülli ei mindaks.

Nagu ikka, on klaas pooltühi või pooltäis, sõltuvalt sellest, kummast otsast vaadata. Ühest küljest Ukraina ju sõdimist jätkab ja kuigi tema enda kaitsetööstus teeb väikeseid imesid, siis ausalt ja otsekoheselt öeldes ei oleks see Lääne toetuseta võimalik, nii et selles mõttes on klaas muidugi täis.

Teisest küljest aga Vene rünnakud jätkuvad. Relvastuse puudujääkidest ei hakka mina rääkima, pole ka minu otsene eriala, aga selge on, et seni kuni sõda jätkub, ei saa rahul olla. Järelikult pole veel piisavalt Venemaa agressiooni hinda üles aetud ja Ukrainale toetust avaldatud, nii et see töö arvatavasti lähiajal otsa ei saa.

Küsimus on selles, et võib-olla on lääneriikidel otsa saanud raketid või relvastus, mida Ukrainale anda. Kas need jutud on usutavad?

On küll usutavad. Kuigi riigid oma tegelikku täpset laoseisu arusaadavatel põhjustel kunagi ei avalda, on suurusjärkude kaupa võimalik avalikkusel siiski mingi ülevaade omandada sellest, milline on globaalne või riigiti situatsioon.

Ei ole mingi eriline raketiteadus aru saada, et kui kusagil lastakse rakette rohkem välja, kui neid on võimalik uutena toota, siis laskemoonavarud vähenevad. Lääs ei ole ju täna silmitsi ainult Venemaa agressiooniga Ukrainas. Teisi sõdu on ka ja arusaadavalt on see tekitanud teatavates relvastuse liikides defitsiidi, mida maksavad täna esmajoones kinni ukrainlased oma eludega.

Loomulikult mõjutab see pikaajaliselt ja strateegiliselt ka kõikide nende riikide julgeolekupoliitilist kaalu maailmapoliitikas, kes on defitsiidiga silmitsi. Nii et mõjuta see kõik loomulikult ei ole. Kas sellest ainuüksi saab sõja kulgu määrav tegur? Ma julgeksin kahelda.

Nüüd on küsimus Ukraina ja USA suhetest: milline mulje või teadmine teil on? Kas USA ja Ukraina saavad praegu hästi läbi ja kas tuleb leping, mis lubaks Ukrainale ise neid väga vajalikke Patrioti rakette toota, kui mõned nüansid saab paika?

Ma alustaksin laiemast vaatest. Meeleolu on läinud paremaks, eriti kui võrrelda sellega, mis valitses siis, kui pärast Trumpi teistkordselt ametisse tulemist president Zelenski ja president Trump omavahel kuulsusrikkalt ovaalkabinetis tülli pöörasid.

Zelenski sai nahutada?

Zelenski sai nahutada ja see oli kokkuvõttes täielik katastroof, millele järgnes omajagu turbulentsi. Sellega võrreldes on praegu olukord nagu öö ja päev. Zelenski käis taas Washingtonis, toimus jälle kohtumine presidentide vahel. Kõik toimus jälle avalikkuse silme ees ja õhkkond on nagu teiselt planeedilt, nii et loomulikult on meeleolu positiivne.

Kui vaadata Ameerika meediat, ka konservatiivset või väga selget nišimeediat, siis suhtumine Ukrainasse on teinud selge pöörde. Ukrainlastele ja konkreetselt president Zelenskile on tekkinud mingisugune võitja oreool või võitja maine, mis loomulikult läheb nendes ringkondades väga hästi peale.See on toonud tuule purjadesse ka poliitiliselt.

Neil päevil kiitis ju USA senat heaks kaua menetletud ja nüüdseks kadunud senaator Lindsey Grahami sanktsioonieelnõu, mida tasub eelkõige vaadata kui poliitilise toetuse avaldamise sümboolset märki, mitte konkreetseid sanktsioone kehtestavat sammu, sest see ei kehtesta iseenesest ühtegi sanktsiooni.

See, et valdav enamus USA senaatoreid, nii vabariiklasi kui demokraate, täna selle poolt hääletasid, näitab ühest küljest, et meil oli administratsiooni toetus — eelkõige vabariiklastel — selle tegemiseks. Teiseks näitab see, et toetus Ukrainale on endiselt parteideülene ja tugev, nii et meeleolu on positiivne. Kas see nüüd toob kaasa ka reaalse muutuse..

Kas see toob näiteks kaasa selle, et ukrainlased saavad tõesti USA-lt rohkem relvastust, või kulub USA-l praegu ressurss Iraani peale? Kas nad saavad võimaluse ise midagi tootma hakata, nagu Patrioti puhul on räägitud?

Selle osas tasub šampust juua siis, kui midagi on päriselt juhtunud. Pahatihti on nii, et meeleolust reaalsete sammudeni läheb päris palju aega. Ameerika poliitika on volatiilne: seal võivad igasugused asjad muutuda, nii meeleolud kui ka prioriteedid.

Nii et šampuse joomise aeg ei ole küll kätte jõudnud, aga foon iseenesest on positiivne ja seda tuleb tegelikult vaadata ka kui signaali Venemaale. Kui Venemaal oli pikka aega ainukene lootus sellest olukorrast võitjana välja tulla see, et Ameerika Ühendriigid mitte ainult ei võta Ukraina tagant igasugust toetust, vaid pöörduvad ka otseselt Ukraina vastu, siis ma tahaks arvata küll, et täna on see lootus Kremlis kui mitte mõranenud, siis vähemalt mõranema löönud.

Kas see tähendab ka, et lääne diplomaatide või riigijuhtide seas on tekkinud uus arusaam või sentiment, et Putinit on nüüd võimalik sundida mingilgi kujul läbirääkimiste laua taha?

Ühest küljest on jah meeleolu läinud paremaks, eriti võrreldes varasemate perioodidega. Siin on olnud erinevaid tõuse ja mõõnu, aga praegu on meeleolu kindlasti läinud paremaks. Selle paranenud meeleolu põhiline ilming on usk, et Venemaa võib päriselt selle sõja kaotada.

See usk on Lääne arvamusliidrite seas viimastel kuudel muutunud päris suureks, mis on loomulikult väga kasulik ja ka tõene. Selle mündi teine külg on loomulikult see, et Venemaa kaotuse ja sellesse uskumisega koos on Lääne mõtlemisse siginenud hirm: mis siis saab, kui Venemaa peaks kaotama?

See on alatine vana paradoks, kus me otsekui kardame agressiooni läbikukkumist rohkem kui tema õnnestumist. Seegi tont on nüüd kapist tagasi välja tulemas ja toimetamas veel poliitiliste arutelude serval, aga küll ta sealt ka keskmesse jõuab.

Nii et me peame pidevalt tagasi lükkama kõikvõimalikke muretsejaid ja kartjaid, kes tõstavad küsimusi stiilis: "Kui Venemaad suruda, kas ta siis mitte nurka aetuna ei asu rünnakule?" Sõbrad, aga ta ju ründabki juba, mida te siis nüüd veel kardate? Kõik need vanad hirmud tulevad koos selle lootusega kapist tagasi välja.

Kas üks osa sellest kõigest on ka see, millele on vihjatud — Bloomberg näiteks kirjutas sellest —, et Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia mõningad diplomaadid või endised diplomaadid on justkui avanud mingi kanali Venemaaga suhtluseks ja mingil tasemel millestki räägitakse?

Üritatakse olla relevantsed. Väga paljud endised diplomaadid ja mõttekodalased üritavad olla relevantsed, seda ei saa neile ette heita. Need ei ole ametlikud kõnelused.

Aga need võivad viia ametlike kõnelusteni?

Kõik võib viia ametlike kõnelusteni. Küsimus ei ole niivõrd kõneluste faktis, kuivõrd selles, mille üle räägitakse ja mis tingimuste ning eesmärkidega. Ma tegelikult praegu ei taju, et Lääne positsioonid oleksid murenema hakanud või et oleks tagasi tekkinud oht, et me läheme ise Ukrainat või osa temast hõbekandikul Venemaale pakkuma. Seda muret praegu ei ole.

Osaliselt ka sellepärast, et mis seal salata, suur osa Euroopast on puhkusel. Suur osa Euroopast on praegu pausil. See on omaette muidugi piinlik, sest sõda, mis määrab Euroopa tulevikku, käib iga päev.

See ei ole pausil?

See ei ole pausil, aga tegelik suur aktiivne hooaeg algab tavaliselt kusagil augusti teisest poolest. August on tavaliselt ka üllatuste kuu, eriti Venemaasse puutuvalt. Euroopa peab juba mitu aastat järjest oma puhkused katkestama, et kohale tulla, olgu selleks siis mingisugune Jevgeni Prigožini marss [Wagneri nn. ülestõus 2023. aasta juunis] või omaaegne kallaletung Gruusiale [2008. aasta augustis]. Need ikka kipuvad augustis toimuma.

Kas see tähendab ka seda, et Venemaa võib testida NATO valmisolekut, et see juhtubki nüüd augustis?

Ei, seda ma pigem ei usu. Tavaliselt need Venemaa üllatused on teistsugused — sellised, kus ta ise omadega selili kukub. Sellist testi ma ei karda, sest me läbiksime selle testi ilma igasuguse kahtluseta ja see on teada ka Kremlis.

Nii et mingit mõtet meid provotseerida ei ole. See ei tähenda, et Venemaa ei oleks ohtlik. Ta loomulikult on ohtlik, jätkab kõikvõimaliku hübriidse ja muu taolise tegevusega. Kohati võib astuda ka mingitest piiridest üle, kas meelega või kogemata. Ma ei taha kuidagi pisendada Venemaa ohtlikkust laiemalt kogu Euroopale, aga seda, et ma arvaks, et augustikuus käib ta välja mingisuguse põhimõtteliselt olukorda muutva kaardi, seda täna küll näha ei ole.

Pigem jah, keeb neil endal tavaliselt midagi üle, mis sunnib neid tegelema sisekaemusega. Aga see on lõppkokkuvõttes ka meie eesmärk. Meie eesmärk on panna nad olukorda, kus nad mõistavad, et muud teed normaalsuse juurde tagasi ei ole peale agressiooni lõpetamise. See aga eeldab päris põhjalikku sisekaemust.

Aga valvel me siiski peame olema, et Venemaa võib oma lähiriikides midagi korraldada, mis NATO ühtsust testib. Alati ei saa ju loota nende ratsionaalsele mõistusele ja mõtlemisele?

Valvel peame olema alati ning selle valveloleku kaudu viime me ka selle tõenäosuse alla, sest nii me näitamegi, et läbiksime testi. Kui me jätaksime endast mulje kui kellestki, kes võiks testi läbi kukkuda või kelle testimine on odav või sootuks tasuta, siis see test, uskuge mind, tulebki.

Meie asi ongi valvel olla, aga valvelolek ei tähenda seda, et kogu Eesti rahvas peab öösiti üleval ja püsti olema. See tähendab seda, et need ametnikud, ametiisikud ja ametkonnad, kes on seatud Eesti julgeoleku eest seisma, töötavad kakskümmend neli tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas. Ja seda ma kinnitan, et nad ka teevad.