"AK. Nädal": enne eutanaasia lubamist tuleks juurutada ravitestamendi tegemine ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Margus Muld/ERR

Koroonapandeemia sunnib inimesi mõtlema ka teemadele, millest rääkimine on pigem tabu, näiteks elust lahkumine. "Aktuaalne kaamera. Nädal" uuris, miks tuleks Eestis enne eutanaasia seadustamist juurutada patsienditestamendi tegemine, millega inimene saab soovi korral keelata näiteks oma elustamise või riskantsed operatsioonid.

ERR-i ajakirjanik sai sel nädalal televaatajalt tavatu palve: "Soovin teada, kui palju Eestis koroonasse surnud inimestest olid juhitaval hingamisel. Palun esitage mõnel järgmisel pressikonverentsil see küsimus. Kui mind peaks viirus maha murdma, siis saaksin teha kaalutletud otsuse, kas nii piinarikas ravi on 75-aastaselt mõistlik."

Pühapäeval selgus, et haiglates surnud 33 inimesest viis olid juhitaval hingamisel.

Proua palve on ühest küljest ehmatav, teisalt mõistetav, sest patsient on vaja viia kunstlikku koomasse, et ta suudaks kopsude kunstlikku ventileerimist taluda. Ravi võib kesta paar nädalat ja sellel on tõsised kõrvaltoimed.

"Ta on täiesti liikumatu, ta lihased kärbuvad või lähevad nõrgemaks, tema seedetrakt võib halvemini töötama hakata. Teiselt poolt, ega see ventilatsioon ise ka päris ohutu pole. Kui päris hästi mitte seda hingamisaparaati patsiendile sobivaks sättida, siis me võime liiga suurte mahtude või rõhkude kaudu kopsu vigastada," selgitas Tartu ülikooli kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku osakonnajuhataja Veronika Reinhard.

Kui kahe nädala eest tegi haiglate eetikakomitee avalikuks intensiivravi põhimõtted koroonaepideemia ajal, siis uuris avalikkus hoolega, milliste patsientide puhul antakse tohtritele voli intensiivravi lõpetada. Põhja-Eesti regionaalhaigla eetikanõukogu liikme Kristo Eriksoni sõnul on selline hindamine intensiivravis igapäevane.

"Mõnikord võib-olla raske intensiivravi, mida me pakume, kohe kindlasti ei ole parim variant ei patsiendile ega ka haiglale," tõdes Erikson.

Reinhardi sõnul arvestatakse raviotsust tehes inimese varasemat seisundit. "Kõik me anname endale aru, et pärast intensiivravist väljakirjutamist ei ole patsient tugevam, kui ta sinna sattudes on. Patsiendil peab olema potentsiaali ja ressurssi edasi paraneda," rääkis Reinhard.

Võimaluse korral püütakse ravi määramisel arvestada patsiendi sooviga, samas tunnistas Reinhard, et enamasti pole see intensiivravis võimalik. Sel juhul oleks abi elu- või patsienditestamendist.

"Sinna saaks sisse kirjutada, millise piirini inimene oma ravi soovib viia. Kas ta soovib, kas me teda elustaksime, viiksime juhitavale hingamisele, kas ta tahab ravi intensiivraviosakonnas, kas ta tahab mingeid väga keerulisi operatsioone, kui need võivad tema elukvaliteeti hiljem halvendada," loetles Reinhard.

Patsienditestamendi koostamine võiks Eriksoni hinnangul tulla kõne alla inimeste puhul, kelle tervislik seisund ei ole kõige parem ja kes juba elavad küllaltki piiri peal. Oma töös ta ühegi sellise testamendiga kokku puutunud ei ole.

"Eestis ei ole, aga mujal töötades olen näinud ja tegelikult ravitestamendi vastu eksides tehakse samasugune raviviga nagu lihtsalt ravimisel," ütles ta.

Skandinaaviamaades on patsienditestamendi tegemine tema sõnul väga eakate ja raskesti haigete puhul pigem norm, mitte erand. Eriksoni sõnul on see teema, mis tuleb pärast koroonapandeemia lõppu kindlasti ka Eestis tõstatada.

"See on tunduvalt tähtsam teema kui eutanaasiast rääkimine. Meie ühiskond peab jõudma tõesti selleni, et keegi ei ela igavesti ja medistiini eesmärk võib olla ka see, et meie lahkumine oleks inimväärne," sõnas ta.

Tohter möönis, et praegu pole paljud ta ametivennad selleks valmis, sest see eeldab patsiendi põhjalikku informeerimist. Samas suureneb ka Eestis järjest nende meedikute ring, kes seda muudatust soovivad ja sellel on Eriksoni sõnul ka väga lihtne põhjus, mille tõi välja paari aasta tagune Euroopa intensiivraviarstide seas läbiviidud uuring.

"Kõige suurem läbipõlemise faktor oli see, et arstid tunnetasid väga tugevalt seda, et nad ravivad lootusetuid patsiente, kelle puhul nad teavad, et intensiivravi küll hoiab mingi aja patsiendi mingi aja elus, aga lõpptulemus sellest ei parane./.../ Nii nagu me oleme lubanud ravida patsiente, nii peame me spetsialistidena aru saama ka sellest, kuna on õige hetk tagasi astuda ja loobuda raskest ravist," rääkis Erikson.

Viis aastat vähihaigetele nende elu viimastel hetkedel tuge pakkunud PERH-i palliatiivravikeskuse kliinilise psühholoogi Inna Narro sõnul on elukultus Eestis nii tugev, et surma peale ei mõelda. Nii jäävad rasked otsused lähedaste langetada.

"Mitte keegi neist ei taha jääda voolikute otsa, kuid mitte kellelegi ei ole antud ka seda võimalust, et läbi mõelda need ravijuhiseid puudutavad otsused hetkeks, kui ta ei suuda enam iseenda eest seista," ütles Narro.

Narro sõnul on patsienditestament mõeldud ajaks, kui inimese tervislik seisund on nii palju halvenenud, et ta ei suuda enam ise kaasa rääkida oma ravi puudutavates otsustes.

"Väga palju on tulnud probleeme sellest, et vegetatiivses seisundis patsiendi lähedased on eri meelt. Abikaasa võib soovida näiteks elu lõpetamist, vanemad võivad soovida ikkagi jätkamist, sest lootus sureb ju viimasena. /.../ Paraku, kui puudub patsiendi enda vaba tahe, siis tegelikult arst lähtub meditsiinieetikast ja teda hoitaksegi elus nii kaua, kui see loomulik lõpp tuleb," selgitas Narro.

Psühholoogi sõnul tuleb patsienditestament hästi läbi mõelda. Seda saab teha vaid tihedas koostöös arstiga, aga nii on võimalik tagada endale teadmine väärikast elu lõpust ja suremisest. Narro tunnistas, et üldiselt ei olda Eestis selleks valmis.

"Ma tean väga hästi, et kui hakata rääkima inimesele tema elu lõppu puudutavaid otsuseid, vahet ei ole, kas ta on prognoosis pessimo ehk suremas või täiesti terve, arsti jaoks on see moraalselt väga raske, raske on see ka inimese jaoks. /.../ Ma pean hakkama mõtlema sellele, kuidas oma surmaotsusele alla kirjutada. Moraaselt on see kindlasti väga raske," rääkis Narro.

Ta teab mitmeid tohtreid, kes on patsientidega selle teema läbi arutanud ja on ka olnud juhuseid, kus sõlmitud kokkuleppeid on vaja läinud täita.

"Loomulikult, kui selline dokument teha, siis tuleb oma lähedastega rääkida, et ei saa nii, et ma salaja kirjutan mingi paberi oma sahtlisse ja siis see tuleb lähedastele üllatusena," sõnas Reinhard.

Kui see on lähedastega läbi räägitud, on neil lihtsam seda omaks võtta ja leppida.

Reinhard toonitas, et patsienditestamenti ei saa teha hetkeemotsiooni ajel ja võimalusel soovitab ta selle vormistada notariaalselt.

Notarite kojal pole ülevaadet, kui palju patsienditestamente tehtud on. Koja tegevdirektori Eve Strangi sõnul on nende puhul suurim probleem haiglate teavitamine, sest kokkulepitud regulatsioon selleks puudub.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: