Sel sügisel ilmus viimaks ometi eesti keeles William Peter Blatty legendaarne õudusromaan "Eksortsist" (tõlkinud Silver Sära), mis algul nägi ilmavalgust kuraditosin aastat pärast president Alar Karise sündi ehk aastal 1971.

Ilmselt arvasid kirjastus Fantaasia ning selle raamatusarja "Orpheuse raamatukogu" koostaja Raul Sulbi, et just praegu, koroonakriisi, kliimakriisi ja tualettpaberikriisi ajastul on õige aeg tuua maakeelse lugejani see ülinaturalistlik ja üleloomulikest sündmustest kõnelev kirjandusteos.

Mul on "Eksortsist" praegu pooleli, aga mida enam ma seda loen, seda enam adun, et Fantaasial ja Sulbil oli õigus: see raamat sobib praegusesse aega nagu valatult.

"Eksortsist" vestab õõvaloo tütarlapsest, kelle võtab oma võimusesse kuri iidne deemon Pazuzu. Teismelise neiu lähedased on muidugi murest murtud ning otsivad hirmsale olukorrale abi nii meditsiinivallast kui ka katoliku kirikust.

Ma veel ei tea, kas romaan lõppeb hästi või halvasti, kuid eks hea ja halbki ole suhteline, sest kui lugeja elab kaasa hoopis kurjale vaimule, kelle väljaajamisele ülejäänud tegelased pühenduvad, oleks halb lõpp raamatule hoopis see, kui pahatahtliku agendaga Pazuzu saaks edukalt pipramaale saadetud. Loeme, näeme.

Blatty teos pani aga juba esimesel kolmandikul mõtlema, et meiegi igapäevaelus käib üks lakkamatu eksortsism. Eriti tuntav on see mõistagi koroonaviirust ja vaktsineerimist käsitlevates mõtteavaldustes. Varem või hiljem jõuab üks või teine pool selleni, et need, kes teisiti arvavad, on mingil moel kurjuse või pimeduse jõudude meelevallas.

Vastaspoolt ei kuulata enam ammu, sest ju ta ikka kurjast vaevatud on ja selle vastu ei aita muu kui vana hea eksortsism. Kusjuures väärarvajale antaksegi tema väärarvamused andeks ainult selle klausliga, et ega ta, deemonist seestunu, ei tea, millest ta kõneleb.

Kurjast vaimust vaevatu templi saavad lõdva randmega otsaette needki arvajad, kes lähtuvad tõesti ausalt oma ametist või näiteks seadusest ning püüavad eri poolte vahel lepitajaks olla. Ei ole enam vahepealset, on ainult üks või teine ja mõlema vastu aitab ainult eksortsism.

Eksortsismist mõeldes tuli meelde seegi, kuidas noor kliimaaktivist Greta Thunberg 2019. aastal ÜRO-s riigijuhtidele käratas, et "kuidas te julgete!". Puhtakujuline kurjade vaimude väljaajamise riitus oli see. Tekkinud muljet kinnitas veelgi neil päevil Glasgow's toimunud kliimatippkohtumise COP26 ajal aset leidnud kliimaprotest, millel osalejad kandsid käes põlevaid küünlaid.

Eelnevast ei ole vaja palju edasi mõelda, et ei meenuks Eestis populaarsed tõrvikurongkäigud. Elaval tulel on teadagi puhastav toime ja seda, et kui kuradisulasest vaenlase elamisele ning vaenlasele endale tuli otsa panna, siis on maailm palju puhtam ning parem paik, teati juba iidsetel aegadel.

Ega argumenteeritud ja rahuliku jutuga enam tõesti midagi saavuta, räägi sa siis Rail Balticust, lihasöömisest või jalgrattateedest, ikka tundub teisel arvamusel olev vestluspartner eksortsismi vajavat.

Kui vaja kaaskodanikku kas vaktsineerima või sellest keelduma veenda või kui tekib soov kellelegi oma vaateid kliimamuutustele tutvustada, siis ei hakata keskustelule viimaks üldse aega raiskamagi, juba eos otsitakse välja küünlad, pühakirjad ja muud sakraalsed abivahendid, igaks juhuks ka kuvalda ning puust vai, mille saab vestluspartnerile lõpliku lahenduse nimel südamesse lüüa.

Kõik see kehtib ka poliitikas, õigemini poliitikute ja kodanike suhteis. Ikka ja jälle näevad juhtivad poliitikud rahvast kurja vaimu küüsis olevat. Vastupidi niikuinii, arvatavasti mõtlevad paljud Eesti esimese naispeaministri ametisse astumist palavalt tervitanud kodanikud nüüd, et "see, mis paistis hommikuna, oli lõputu öö algus", kui Blattyt tsiteerida.

Olemuslikult positiivse ja katkematust käratsemisest kurnatud inimesena tahaksin küll, et meie igapäevane eksortsism millegi tulutoovama ja vähem müstilisega asenduks, aga head retsepti selleks pakkuda pole, sest Blatty õudse romaani lugemine on, nagu öeldud, mul alles pooleli. Kui romaani läbi saan, küll ma siis räägin. Või veel parem, lugege ise.

Niisiis hoian igaks juhuks ühes taskus pudelikest veega, mille on pühitsenud Kaja Kallas, ja teises pudelikest veega, mille on pühitsenud Kalle Grünthal. Mine tea, millal ühte või teist vaja läheb.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.