Alustan esmalt sellise üldisema küsimusega: milline on ikkagi sinu seletus, et vastasseis on jõudnud nii kaugele, et Venemaa koondab oma läänepiirile üha rohkem sõjatehnikat ja inimjõudu ja ajakirjanduses ilmuvad spekulatsioonid, et Venemaa valmistub ikkagi mingil hetkel ründama mis iganes ajendil. Kas või miks siis Venemaa heidutamine ei toimi?

Ei toimi minu tõlgenduses peamiselt ikkagi seepärast, et Venemaa plaanib sõda ja plaanis algusest peale. Meil on ka läänes kombeks hämmastuda – on selliseid, arvamusavaldusi, kus kasutatakse näiteks sõna "kummaline" Putini plaanide kohta või "müstiline" või "mida Putin tegelikult tahab". Hakkab selline müstika häkkimine pihta poliitkommentaariumides.

Aga maastikul ju see tegevus on olnud süsteemne, see on pikaaegne olnud. Putin tegelikult tõi juba esimesed väed kevadel ära. Siis katsetati muu hulgas ka Euroopa ja Ameerika Ühendriikide meelsust. Ilmselt jäädi siis ootama seda, et kuna Bideni administratsioon oli andnud märku, et ta tahab Putiniga midagi hakata koos tegema maailma asjades, siis mõeldi, et okei, ootame selle Bideni jutu ära. Tuli juunis siis Bideni-Putini deklaratsioon globaalse stabiilsuse kohta.

Ükski Ameerika president ei ole alustanud sisuliselt tänaseks diktaatoriga koostööleppe sõlmimisega oma julgeolekupoliitilist karjääri. Bidenil on kiire, tal on ilmselgelt ainult üks valitsemisaeg põduruse pärast, mis täna hommikulgi avaldus. Aga kaardil või maastikul on kõik näha üsna selgelt. Ükski riik ei pane lihtsalt trollimiseks nii palju oma sõjalist ressurssi teise riigi piiri äärde.

Tuleme selle Bideni Eesti aja järgi täna hommikul tehtud avalduse juurde, kus ta mainib, et üks väike sissetung nagu ei olegi midagi hullu. Kuidas ta saab nii öelda?

Laste ja põdurate suust pead sa tõde kuulma. Mulle tundub ka, et Biden lihtsalt irdub aeg-ajalt jutupunktidest ja siis nagu tänagi, Valge Maja hakkab korrigeerima, et mis need as intended (ingl - kavatsetud) jutupunktid õigupoolest olid.

Kui me vaatame 2014. aastat ja seal toimunut, siis ega ju sealgi mingit sõjalist karistust venelastele otseselt ei järgnenud. Täna on Ameerika eraldanud otsest sõjalist abi Ukrainale ehk siis ilmselgelt on valitud see suund, et pigem toetatakse Ukrainat, kes oleks valmis ennast kaitsma, kui et minnakse sinna territooriumile möllama. Ja selle tõe, mis ka on tegelikult häbitult alasti olnud selle Bideni valitsemisaja jooksul, puterdas siis vanamees välja täna.

Aga eile tuli oma plaaniga välja veel Prantsusmaa president Emmanuel Macron, kes europarlamendis kutsus Euroopat looma omaenda julgeoleku ja stabiilsuse plaani suhetes Venemaaga. On seda tõesti praegu vaja või, vabandage väljenduse pärast, kas Macron tundub nagu kasulik idioot? Putin vaid rõõmustab selle üle, kui eurooplased läheks ameeriklastega sellepärast tülli, kes peab nüüd Venemaaga siin rahu sobitama.

Me siin Tallinnas kipume liiga kergekäeliselt inimesi idioodiks kutsuma siis, kui nad juhuslikult mingil meie jaoks ebasobival, tajutult ebasobival hetkel teevad mingeid avaldusi, mis meie huvidest justkui irduvad. Siis me hirmume, oma hirmu varjamegi sellega, et solvame Euroopa ühe kõige olulisema riigi pead. Sinna ei tasuks kindlasti minna. Igas kriisis iga valitsus otsib võimalust, et teha nähtavaks, võõrkeeli aktualiseerida, oma strateegiline nägemus.

Macron on kogu aeg rääkinud sellest - varem või hiljem USA, juba Obama ajal välja lubatud strateegiana, läheb Euroopast minema. Kas meil selleks ajaks on midagi, millega ennast kaitsta või ei ole? See on see sõnum, millele Macron praegu otsib nähtavust. Tal on ka valimised tulemas ja ta tahab ka muu hulgas valimiskampaania osana ikkagi jõuliselt pildis olla. Ja see on üks kindel võimalus, kuidas seda teha.

Venemaa heidutustegevust see kuidagi ei sega, et Macron sellise avalduse tegi. Macron ütles välja midagi väga olulist, mida me peame meeles pidama. Me peame viimase võimaluseni, ka siis, kui me ei usu oma partnerit, jätma selle diplomaatilise ukse kuidagi lahti, sest me ei tea, kuidas mingid kaardid kukuvad, ma ei tea, tuleb veel mingisugune sündmus või katastroof, uus epideemia või midagi.

Selles mõttes tasub ka Macroni kuulda ja kuulata, oma hirmudega pigem tegeleda, oma empaatia, strateegilise empaatia kasvatamisega.

Aga me oleme ju kõik koos NATO-s ja praegu peaksime olema ühtsed ja ühtselt Venemaaga rääkima.

Prantsusmaa räägib ka ühtselt. Prantsusmaa on Ukraina protsessis pärast Krimmi olnud väga nähtaval kohal ja väga nähtavalt ka praegu Ukraina toetaja. Selles ei olegi siin küsimust. Ja Prantsusmaa on ka Mustal merel näiteks oma sõjalist kohalolekut kohe pärast Krimmi suurendanud. Prantsusmaal on see diagnoos natuke teine kui Saksamaal, kus meil on tõsiseid probleeme sellega, et ka ühest valitsusest saada ühte selget juttu selle kohta, mida nad siis tahaksid teha.

Aga kokkuvõttes, avalik saladus on see, et me oleme küll Ukrainat aidanud siin ka relvastusega, isegi Eesti väikesel määral, aga Venemaa teab ka seda, et kui nad Ukrainasse tungivad, siis ega lääneriigid oma vägedega Ukrainale appi ei tule.

Noh, see on evidentne, et Ukraina ei ole NATO osa. Evidentne, et talle selle välise osapoolena ei rakendu kollektiivkaitse sätted. See on lähtekoht, millest lähtume. Ukraina toetamise viise on erinevaid, sõjalise toetamise viise on erinevaid ja on täiesti arusaadav, kui üks rahvas otsustab, et nad ei saada oma kodanikke sellesse konflikti antud ajahetkel.

1990. aastatel ei olnud ka Bosnia ja ei ole siiani NATO liige, aga ometi NATO pommitas tookord Serbiat.

Väga hea ja see ongi pretsedent, mille NATO ja NATO liitlased peavad läbi kaaluma. Ja kõik otsused ei peagi käima läbi Brüsseli. On täitsa võimalik, et mõni riik tuleb sisse ka lihtsalt tahtekoalitsiooni põhiselt.

Aga mis siis ikkagi on Venemaa plaan, mida siis võimaliku rünnaku või sissetungiga saavutatakse?

Sellist ulatuslikku kogu riigi poolitamist need väed täna seal ei võimalda. Väga palju ja pikalt on ju räägitud sellest, et on ressursiprobleemid Krimmis, vett ei ole, on vaja oma hallatud territooriumi kuidagi kindlustada, kivistada. See, kas nüüd seal rahvavabariigid ka tahetakse annekteerida või jäävad nad sellise ebameeldiva pingeallikana ikkagi Vene huve edasi teenima, seda näeme hiljem.

Aga ma ei välista ka seda ja seda on ka kaitseväe juhataja rääkinud, et mingil moel hakatakse survestama kas või sõjaliste ähvardustega näiteks ka Leedut või mõnda teist piiriäärset NATO riiki, Rumeeniat, kes seal suhteliselt lähedal on sellele konfliktile, Moldovas midagi võib hakata toimuma. Siin on natukene rohkem murekohti kui ainult see, mida seal Ukrainas tahetakse korda saata.

Aga Eesti?

Eesti on Venemaa piiririik ja kaitseväe juhataja ka eile kasutas sõna, et "ma ei usu, et Eestisse tuleb". Me ei tea seda. Me ei saa välistada, et ka Eestit hakatakse mingil hetkel survestama. See on pikk kriis. See sõjaline operatsioon on Putinil ainuüksi kestnud juba kevadest saati. Me võime veel kolm aastat istuda siin. Me ei tea, kus me oleme poole aasta pärast. Pool aastat tagasi oli siin Balti regioonis hoopis teine normaalsus, kus ei pommitatud piire inimkehadega ja ei toimunud selliseid otseseid kineetilisi rünnakuid ka NATO liikmesriigi vastu – Poolast räägin siin. Kahjuks elame väga huvitaval ajal.

Ma pean ka ikkagi ära küsima – NATO väed on küll Eestis sees, meie liitlaste väed, me oleme ka ise NATO, aga võimaliku sissetungi korral, kas nad tulevad meile kohe appi või hakkab kuidagi kehtima mingisugune pikem käsuliin?

Muidugi tuleb. Miks kollektiivkaitse on nii apetiitne, miks kogu see NATO bisnis on ka nii apetiitne? Sellepärast, et kollektiivkaitses hakkavad kõik muretsema selle pretsedendi pärast, mis juhtub siis, kui ühte liiget ei kaitsta. Nende kollektiivkaitse väärtus, kogu see nii-öelda teenus, mida nad on eksportinud, selle börsiväärtus langeb tohutult. Sellist äritehingut ükski riik endale lubada ei saa. Meil on siin ikkagi väga heas relvastuses ja varustuses väga suur Briti lahingugrupp sees. Ilmselgelt ka Briti valitsusel ei ole võimalust jääda sellisel puhul kõrvale konfliktist ja sellega on ka arvestatud ja selleks on plaane tehtud.

Aga ikkagi, Eesti kaitseväe juhataja Briti vägedele käsku anda ei saa?

Käsku anda ei saa ja see oleks ka päris jube, kui üks riigiametnik hakkaks meil võõrriikidele käske jagama.

Võõrvägedele? Liitlasvägedele?

Liitlasvägedele, kes tulevad välismaalt. Definitsiooni järgi ka võõrväed, sõbralikud võõrväed.

Aga tuleme nüüd selle Eesti poliitilise poole juurde, kus peaminister pidas eile riigikogus julgeolekuteemalise kõne ja kõige tähtsam sõnum oli, et lähiaastatel on plaanis eraldada juurde 380 miljonit eurot. Sinu hinnangul see on kõik hea ja hädavajalik?

See kõik oleks võinud juhtuda juba neli kuud tagasi, kui tegelikult oli seis täpselt sama. Ega siis täna oluliselt ei ole seis erinevam kui neli kuud tagasi. Kahjuks eelmise aastanumbri sees meil see strateegilise eelhoiatuse aparaat näitas aiateibaid. Meie välisluure juht Mikk Marran ütles kindlas kõneviisis, et see, mis täna toimub, on välistatud, ja sellepärast valitsus seda sammu ka varem ei astunud.

Nüüd see aparaat vist on korda saadud ja on tehtud sammud, üsna loogilised sammud. Kui ohuhinnang muutub, siis esimese asjana enamik sellest rahast läheb ju laskemoona peale. Me imestame, miks nii palju. Eesti üks lahingupäev laskemoonas olemasolevatele torudele maksab kümneid miljoneid eurosid. See summa on suurem kui 50 miljonit eurot. Ma ei saa täpset summat öelda. Ja eriti suurekaliibrilise relvastuse moon on väga kallis, raketid, tankitõrjeraketid maksavad 200 000 ja meie lähiõhutõrjeraketid poole miljoni kanti. See on samm, mida iga riik, kui ta näeb, et ohupilt läheb väga ärevaks, esimesena astub –olemasolevatele torudele moon lattu.

Väga hea on see, et nüüd lisaks sellele on ka laiapindsele riigikaitsele antud raha, et elanikkonnakaitse oleks tagatud. See ei ole pärit kuskilt nii-öelda ametlikest kanalitest, aga ma toon ühe sellise stsenaariumi: mingi asi aetakse pingeliseks Balti territooriumil, diplomaatilisel tasemel väga teravaks ja sellele järgneb näiteks Vene ähvardus anda ennetavaid raketilööke. Valitsusel peab olema ka sellise psühholoogilise sõjalise mõjutuse korral usutav plaan, kuidas vajadusel tsiviilelanikkonda kaitstakse sellise ohu eest ja see vajab ka raha. Õnneks sellele ka nüüd raha antakse.

EKRE on kritiseerinud, et keskmaa õhutõrjele panustamist ei ole riigikaitse arengukavas. Kas peaks panustama?

Jah, peaks küll. See on oluline võimelünk. Sellest on natuke häbi rääkida, sest kahjuks kaitsevõime on kallis asi tänapäeva maailmas. Ja kogu selline sõjaline agressioon ja agressiivsus naabri poolt, miks ta on ka meile ebasoovitav ja miks me ei taha sellist maailma, sest see on tegelikult viis, kuidas üks riik maksustab teist riiki, paneb ta investeerima mingitesse asjadesse, mis tegelikult peaks minema kõrgharidusse meil siin, muudesse asjadesse. Kahjuks me oleme hetkel sunnitud selleks, et oma eksistentsi säilitada, need maksed ära tegema.

Sa mainisid, et eilne sõnum jäi ka mitu kuud hiljaks, aga tegelikult on valitsus ju leppinud ka kaitsekulude tõusus juba sügisel kokku, mis oli küll vist vähem kui varasemas riigi eelarvestrateegias (RES). Kas nüüd siis lihtsalt täidetakse ka see varasem lubadus?

Ei, see tuleb ikkagi juurde sellele, mida kokku lepiti. Kokku lepiti suuremalt jaolt ikkagi võimearenduse kulud. Aga nüüd kiireloomuline valmiduse tõus ongi alati mõistlik teha erakorralise otsusena ohupildi halvenedes, sest muidu sa hoiad ja säilitad moona nendes kallites ladudes nii palju, et see läheb sul a) hapuks seal ja b) sa paned lihtsalt sinna nii palju raha kinni, et seda valmiduse taset ei ole kogu aeg maksimumis mõttekas hoida. Aga see raha, nagu ma aru saan, tuleb ikkagi igasugustele täiendavatele kokkulepetele lisaks.

Kevadel ma ise kogesin asekantslerina, et Reformierakonna kalduvus seal RES-is mingeid numbreid välja mõelda avaldus mu jaoks üllatusena. Ma mõtlesin ikkagi, et nad rahaasjades on natukene korralikumad inimesed. See summa tuleks kindlasti panna kaitseinvesteeringute programmi eraldi, et see oleks tuvastatav, et see on seal olemas, et pärast ei unustata seda kuidagi lihtsalt ära, kui see tuhin on mööda läinud. Sest vastasel juhul on ta lihtsalt mingi psühholoogiline kaitseoperatsioon siin, et energiakriisist pääseda.

Ühesõnaga, varem, vähem kui aasta tagasi poliitikud tegelikult ei tajunud ikkagi seda julgeolekuohtu nii teravalt, et oleks ikkagi võinud need summad planeerida juba?

Ei, mitte siis. Ma ise töötasin ka eelmisel aastal kaitseministeeriumis ja meie hakkasime kevadel, kui tuli Lukašenko mängu – sest Lukašenko teadupärast muutis ju eelmisel aastal täielikult oma strateegilist geopoliitilist profiili, enne ta oli selline, ütleme, taltsas autokraat ja tegi isegi koostööd majanduslikul tasemel läänega –, siis ta pööras ära. Meie jaoks oli see juba märk, et midagi on siin hapuks läinud, kaitse-eelarve seest tehti tegelikult juba mingeid valmiduse rahade ümbersuunamine ära varem. Ka hanked, mingid täiendavad hanked viidi läbi varem, näiteks tõkestusvahendite ja selliste pioneerimaterjali, hardcore sõjalise asja ostmiseks. See üldine ohupilt, seal oleks õige aeg oleks olnud august-september, aga meie välisluure, ütleme analüütiline kapatsiteet ei ole praegu kõige parem. Ma tean, et Mikk Marran kindlasti teeb selle korda.

Loodame seda. Nii et kokkuvõttes, Meelis Oidsalu, kui heal tasemel on praegu Eesti kaitsevõime?

Võrreldes naabritega – ja seda on inetu rääkida –, aga kui sa kohtud türanniga või sellise türanniseeriva osapoolega, siis ta kipub valima nõrgemaid. Võrreldes naabritega, ma arvan, me oleme päris heas kohas.

Meelis Oidsalu rääkis samal teemal ka "Aktuaalses kaameras":