Väidetavalt oli üks koroonakarantiini tagajärg see, et inimesed üle Eesti hakkasid külastama Ida-Virumaad. Kui kõik RMK rajad ja Saaremaa spaad olid läbi käidud, avastas keskstatistiline eestlane, et nüüd oleks aega ka Ida-Virumaal üks tiir teha.

Ma lugesin hiljuti natukene Narva linnapea Katri Raigi raamatut "Minu Narva" ja selles kirjeldab autor, kuidas ta 2000. aastate esimesel poolel Narva läks. See otsus tundus paljudele tema Tartu sõpradele vabatahtliku maapagendusena. Raik aga läks ja jäi.

Tegelikult pole Narva, Jõhvi, Kohtla-Järve ega Sillamäe üldse mingid üle mõistuse hirmsad kohad. Mulle kui etnoloogile, kes on teinud välitöid üle terve Nõukogude Liidu endistes ja praegustes tööstuslinnades, pole need linnad ka teab mis eksootilised kohad.

Ma aga saan aru, et eestlasele, kes on kasvanud kas üles vuntsitud aedlinnas või siis saksaliku arhitektuuriga Tallinnas, Pärnus või Tartus, on Ida-Virumaa linnad oma nõukogude linnaplaneeringu ja erinevate perioodide nõukogude arhitektuuriga väga eksootilised kohad küll.

Eelnevalt lisandub muidugi vene keel, mis on enamikus Ida-Virumaa linnades domineeriv. Ja muidugi erinevad kohalikud ajalood, kultuurilised eripärad ja õigeusk. Kõik kokku pakub tõesti palju avastamisrõõmu.

Kuidagi juhtus nii, et alates juunikuust olen ma veetnud väga palju aega Ida-Virumaal, peamiselt Sillamäel. Ja nagu ikka, kõige muu kõrval tahaks vahel süüa ka. Sillamäe on linn, kus on täies elujõus väikesed poed. Osa neist asuvad elumajade all, osa eraldiseisvates hoonetes, ent need on olemas ja neid on palju. Enamik sellistest poodidest pole ketipoed, neil on erinevad omanikud ja suurel osal ka venepärased või venekeelsed nimed: Desjatka, Tatjana, Galina.

Eestlasel on üks loll omadus. Keskmine ontlik eestlane ei usalda pisikesi nurgapoode ja ostab vajaminevad asjad suurtest ketisupermarketitest. Ma olen seda näinud Gruusias ja Kasahstanis ning Eestiski pole see midagi erilist. Näiteks tunnistas Katri Raik mulle, et temagi käib neis suurtes ja ilusates marketites. Ja see on suur viga. See on viga Thbilisis, Kiievis, Almatõs ja see on viga Sillamäel ja Narvas.

Ma ei tea, miks kardetakse pisikesi poode, sest – vähemalt Eestis - pole need räpased ega muul moel ebahügieenilised. Kaubaks on sellistes poodides mitte roiskuvad või kuivanud tooted, vaid kõik vastab vajalikele normidele ja reeglitele. Muidu Eestis kaua poodi ei peagi.

Oluline on aga see, et kaup pisikestes Ida-Virumaa poodides on teistsugune. Esiteks on seal palju kohalike väiketootjate kraami, mis ühel või teisel põhjusel suurtesse kettidesse ei jõua. Sillamäel näiteks avastasin Viru tänaval asuvast poest kapsa- ja porgandikotletid. Müüakse külmutatuna. Minu jaoks täiesti unustatud nõukogude-aegne toode. Või siis Sillamäe pelmeenid. Neid pole igas poes, aga tasub otsida. Siin-seal trehvab marineeritud juurvilju, neidsamu, mida müüakse ka turgudel, kasvõi Tallinna Keskturul.

Üks omaette nähtus on muidugi Ida-Virumaa pagaritooted. Jättes kõrvale vist veel nõukogudeaegsete retseptide järgi tehtud pirukad, koogid ja saiad - aga neid on palju, vaadake kasvõi Sillamäe peaväljaku äärsetes putkades -, siis täiesti omalaadsed tooted on väikesed vormileivad, -saiad ja -sepikud. Teeb neid jälle üks kohalik ettevõte ning suurtest poodidest neid leibu-saiu leida on raske, kui mitte üldse võimatu.

Hooajaliselt tulevad müüki juur- ja puuviljad. Sillamäel näiteks käisime tomateid ostmas enam-vähem kõrvalmaja all olevas poekeses. Siis lõppesid tomatid nagu noaga lõigatult. Ju siis sai hooaeg selles kasvuhoones läbi.

Tasub otsida ka mitmekesist importkulinaariat. Näiteks avastasin ma Narva pisipoodidest Moskvas toodetud Abhaasia adžika. Õigem oleks öelda abhaasiapärase, mida Moskvas raudselt toodavad abhaasid, sest see maitseb nii nagu üks tõeline adžika maitsma peaks. Kes on harjunud meie supermarketites müüdava adžika-nimelise tomatipastaga, siis sellel nõuab "päris" adžika natukene harjumist.

Mõni ostab kamaluga ka Venemaa ja Ukraina päritoluga komme, mida sellistes pisipoodides müüakse. Huvitaval kombel saab sellistest poodidest peale Venemaa õlle ja kangemagi kraami täiesti venepärast sakusmenti: müügil on küüslauguga praetud leivad, kuivatatud kalad ja mis kõik veel. Üleüldse on regiooni väikepoodides hoopis teine kalatoodete valik kui suurtes supermarketites. Jälle väiketootjate kasuks.

Nii on võimalik endale meisterdada terve päevane toitumine. Teine eelis on see, et millegi väga primaarse ja lihtsa ostmiseks ei pea pisipoes maha jooksma sadu meetreid ja valima liiga paljude toodete seast. Tahad piima, saadki piima kohe kätte. Kui vaja on leiba, siis saad sellegi loetud minutitega.

Katri Raigiga jäi jutt, et esimesel võimalusel teeme tiiru Narva väikepoodides. Ja igaüks, kes tunneb regiooni vastu turistihuvi, peaks pisipoedki kavasse võtma. Need on osa kohalikust atmosfäärist ja loodetavasti jäävad selleks kauaks.