Esmaspäeval kohtusid Prantsusmaa president Emmanuel Macron ja Vene Föderatsiooni riigipea Vladimir Putin. Väidetavalt pakkus ta kohtumisel Putiniga konkreetseid julgeolekutagatisi. Millistest tagatistest jutt käib?

Mul hetk tagasi oligi siin Moskvas hommikul kohtumine Prantsusmaa Moskva saatkonna asejuhiga ja ka Saksa saadiku ja Euroopa Liidu delegatsiooni juhiga. Koos siis sai kuulatud esimest kõige värskemat tagasisidet eile hilisõhtul toimunud kohtumisest. Pressikonverents lõppes ju Moskva aja järgi kell üks öösel.

Need detailid, mis puudutavad konkreetseid ettepanekuid või teemasid, nendest tegelikult ei saa praegu rääkida, sest ega nendest väga midagi ei tea.

Me peame silmas pidama ka seda, et selle suure laua taga istusid Macron ja Putin kahekesi peaaegu viie tunni jooksul.

Peamine jutt, mida me nägime ka pressikonverentsil väljaöeldust, keerles ikka selle üle, et kas ja kuidas NATO ikkagi tuleks vastu Venemaa muredele, justkui Venemaa on tõsises julgeolekuohus seoses NATO laienemisega jne. President Macron andis sellele väga kiire vastuse, öeldes et selles osas ei ole läbirääkimiste ruumi.

Kõik muud detailid on pigem seotud selliste teemadega nagu näiteks relvastuskontrolli küsimused ja võib-olla mõned muud teemad. Aga üldine õhustik, nii nagu siin tagasisides hommikul ka kuulsime eilsest kohtumisest, oli väga-väga pingeline.

Kelle mandaadi alusel Macron tegutseb? Kas ta räägib ainult Prantsusmaa eest, räägib ta Euroopa Liidu nimel, räägib ta ka Eesti nimel?

Macron tegelikult enne Moskvasse lendu pidas, nii ise kui ka tema välisminister, mitu väga olulist telefonikõnet oma liitlastega, kaasa arvatud meie peaministri Kaja Kallasega. See on väga tähelepanuväärne.

Ega me väga sageli varasematel aegadel pole sellist käitumist näinud, et Prantsusmaa president või Saksamaa kantsler võtaks sellisel viisil ühendust meiega ja räägiks läbi, mis on need positsioonid, millega Moskvasse minnakse.

See näitab, et liitlaste vahel käib tihe seisukohtade kooskõlastamine ja see on ka tegelikult vihje Moskvale, et lääne liitlased on ühtsed.

Teie teate, mis on Eesti positsioon ja ma olen aru saanud, et täna ennelõunastel kohtumistel olete aimu saanud, mida Macron ja Putin rääkisid. Kas need kaks juttu klapivad kokku? Kas meie huvid on Kremli laua taga olnud selles mõttes esindatud, et midagi meie huvide vastu ei ole kokku lepitud või räägitud?

Jah, selles ma võin küll täiesti kindel olla, et meie huvide vastu midagi sellistel kohtumistel ei räägita. Küll aga loomulikult kõik need detailid, mis viie tunni jooksul eile õhtul seal laua taga räägiti, eks nendest briifimine alles seisab ees.

Aga nagu me nägime ka avalikust esinemisest ehk eile öösel toimunud pressikonverentsist, siis Venemaa president oli väga närviline, oli väga jõuline oma retoorikas. Ta ähvardas Prantsusmaad sõjaga, kui lõi seda narratiivi, et kuulge, et kui te võtate Ukraina NATO-sse, siis te hakkate ju võitlema Krimmi tagasisaamise eest ja see tähendab otsest sõda Venemaaga.

See retoorika ja temperatuur on kistud president Putini poolt hästi kõrgele. Siin on mäng ikkagi selle peale, et kelle närvid alt veavad. Kas siis sellise ähvardamise peale on Euroopa riigid, sealhulgas Euroopa Liidu eesistuja, praegu Prantsusmaa, valmis tegema mingisugust põhimõttelist järeleandmist? Põhimõtteline järeleandmine Venemaa seisukohalt saab olla ainult üks - NATO ei tohi kunagi Ukrainat võtta oma liikmeks, NATO ei tohi laieneda itta ja NATO peaks tegelikult oma taristu viima tagasi Eestist, Lätist, Leedust, Poolast ja teistest riikidest, kes liitusid NATO-ga pärast 1997. aastat.

Siin võiks öelda, et aga Venemaa võiks ka 1997. aasta piiride taha minna, ehk siis tõmmata välja ennast nii Gruusiast kui ka Krimmist ja Ida-Ukrainast, aga on selge, et Venemaa praegu püüab oma narratiivi läänele peale suruda.

Keskne teema kohtumisel diplomaatidega oli, et Euroopa Liit ja NATO tervikuna peaksid pöörama laua ümber ja kujundama Venemaaga suhetes praegu ise narratiivi. Mitte rääkima sellest, et Venemaal on justkui mingisugused julgeolekumured, mille nad on ise tekitanud sõjaga ähvardades Ukrainat ja Euroopat.

Mainekas poliitikaanalüüsi väljaanne Politico võrdleb Macroni eilset pressikonverentsi Euroopa Liidu välispoliitika juhi Josep Borrelli pressikonverentsiga tema visiidi ajal Moskvas eelmisel aastal, kus Borrell ei suutnud vastu astuda Venemaa välisministri Sergei Lavrovi pressikonverentsil öeldule, milles muu hulgas nimetati Euroopa Liitu ebausaldusväärseks partneriks. Kas ka teie oleksite nii kriitiline või mingil määral möönaksite, et Macron oma väljaütlemistes jäi Putinile alla ja jäi liiga pehmeks?

Ma ei teeks sellist võistlust praegu. Sellepärast et Venemaa viljeleb ausalt öeldes blatnoi-diplomaatiat. Ja seda on ta teinud viimastel kuudel üha kasvavas tempos.

Venemaa üritab näidata, et ainukene tõsine vestluspartner, keda Venemaa kuulaks või kellega sooviks otsustada ka muuhulgas tuleviku küsimusi, on Ameerika Ühendriigid.

Kindlasti on Venemaa eesmärk näidata, et ükskõik, milline Euroopa liider Moskvas käib, ei ole Venemaal eurooplastega suuri asju ajada.

See liin ja see hoiak paraku väljendub ka sellises kehakeeles ja sõna otseses mõttes diplomaatilises sõimus, nagu ta eile endale jälle pressikonverentsil lubas.

Siin ongi ükskõik, millisel Euroopa poliitikul keeruline ennast kehtestada.

Aga meie jaoks on kõige olulisem see, et liitlaste vaheline koostöö, informatsiooni jagamine ja seisukohtade kujundamine, on praegu minu arvates parem, kui ta ühelgi varasemal hetkel viimaste aastate jooksul on olnud.

Putin mainis ka pressikonverentsil Balti riike. Putin märkis, et kuuleb, nagu tunneksid Balti riigid end Venemaa poolt ohustatuna nagu ka teised naaberriigid. "Millisel alusel, see on ebaselge. Igal juhul kasutatakse seda alusena, et ehitada ebasõbralikkust Venemaa poliitika suhtes," ütles Putin. Ma järeldan, et Putin saab aru, et see olukord Venemaa lähinaabritele ei meeldi. Kas ta püüab midagi ka ette võtta, et suhteid normaliseerida? Või me ikkagi näeme, et kõigepealt pinged kruvitakse üles ja siis saavutatakse omad eesmärgid või vähemasti püütakse seda teha?

President Putin andis juba novembris oma diplomaatidele korralduse, et tuleb Lääne suunal kerida pingeid üles ja hoida neid pingeid pikema aja jooksul.

Eilsetest kohtumistest jäi mulle siin Moskvas küll mulje, et meilgi on oluline olla valmis pikemateks pingestunud suheteks lääne ja Venemaa vahel.

Venemaa eesmärk ei ole mitte ainult omatahtsi sättida korraldust Ukrainaga või saavutada mõju taas Ukraina üle või välistada Ukraina liitumine tulevikus NATO ja Euroopa Liiduga, vaid Venemaa selge eesmärk on praegu raputada lahti kogu Euroopa julgeolekustruktuur, et siis sellises uues olukorras sundida lääneriike nõustuma Venemaa jõulise vetoõigusega Euroopa julgeoleku tuleviku üle.

Need on tegelikult täiesti vastuvõetamatud nõudmised. Me peame tõenäoliselt valmis olema veel pikemaks ajaks väga pingeliseks diplomaatiliseks vastasseisuks, sest seda keskpõrandat on hetkel väga raske leida.

Ainukene lootus muidugi on, et see kõik jääb diplomaatia tasandile ja Venemaa ei võta ette seda kõige kardetumat sammu, mis Ukraina piiridelt Ukraina terviklikkusele vastu vaatab.

Kas Moskvas on õhus ka märke ja tunnetust, et sõjalist konflikti Ukrainas eskaleerida? Kas need märgid on õhus või see ei ole see õhustik, kust saaks aimu sellest, et see riik oleks valmis astuma veel suuremaid samme?

Moskvas ei taju inimesed ju tegelikult seda, mis Ukraina piiridel toimub. Ka Venemaa propagandakanalid ei näita sõjaväe kogunemist piiridele, küll aga näitavad ja räägivad sellest, kuidas lääneriigid on kohe-kohe valmis toetama Ukrainat provokatsioonide korraldamiseks Ida-Ukrainas, et Ukraina sõjavägi koondab vägesid Ida-Ukrainas, et rünnata Luganski ja Donetski piirkondi, et okupeeritud alasid tagasi võtta.

Sellega luuakse justkui valmisolekut või ettekäänet selleks, et kui Venemaa peaks otsustama sõjaliselt laiendada oma agressiooni Ukraina vastu, siis põhjused on olemas ja põhjuseks lääneriikide agressiivne tegevus Venemaa vastu. Mis muidugi täiesti selgelt erineb sellest, mis tegelikult toimub.