Mis teile presidendi kõnest kõige enam kõlama jäi?

Mulle jäi kõlama see, kuidas president häästas ennast tänases päevas. Ma pean ütlema, et ma ootasin seda natuke kõhklusega, sest kui sa oled ühte inimest teadnud kaua aega kui ühte professorit, kellest on nüüd saanud president, kes pöördub rahva poole väga ärevaks tegeval päeval. Mul on väga hea meel tõdeda, et ma nägin, et professorist on saanud riigimees, kes tajub hetke ja sellise tugeva eneseusu ja usaldusega inimeste vastu, on valmis võtma endale ka vastutust ja kutsuma endaga kaasa. Presidendi kõne esimene osa oli mulle muljetavaldav ja positiivne. Sest täna me ilmselt vajame sellist kindlust ja eneseusku.

Teil on ka Ukraina toetuseks lint rinnas. See, mis Ukrainas toimub, läheb kahtlemata kõigile korda. Presidendi roll tänasel päeval kindlasti oli tõsta Eesti inimeste turvatunnet. Kas teie jaoks oli see koht kõnes olemas?

Ma ei oska võib-olla seda otsustada, kas turvatunnet kõnega saab tõsta, aga mingil määral kindlasti. Seda turvatunnet vähemasti, et me tunneme, et Eesti riik on kindlal rajal ja et meie kaitsejõudude juht siiski nagu presidendi roll ka on, on seda rolli kohe hetkega tõsiselt tunnetanud. See annab lootust, et meie poliitikutes, kelles me sagedasti näeme nende n-ö väiksemat poolt, et sellises tõsisemas olukorras tärkab ka sedasama riigimehelikkust.

Kas midagi oli presidendi kõnest puudu ka?

Alati on ju võimalik ütleda, et midagi oleks võinud olla veel esile tõstetud. Minu jaoks, seoses minu erialase suhtega presidenti, kui endisesse Tartu Ülikooli rektorisse, siis võib-olla selles hariduse teemas siiski oleks võinud võib-olla natuke selgemini seda kõrghariduse teemat tuua sisse. President ütles küll, et hariduses on kõik tasemed olulised ja haridus peab olema prioriteet. Aga seda, et haridus peab olema prioriteet, me oleme kuulnud kõikide käest, aga seda kuidas praegu just seesama kõrghariduse teema on tõusnud teravalt, seda ma oleks oodanud rohkem.