Kõige lihtsam ongi alustada näidetest. Ukraina kaitsejõud heidavad Vene vägedele näiteks ette, et need kasutavad Ukraina eraldusmärke, panevad suisa selga Ukraina vormi ja hiilivad niimoodi kaitsjate ridadest läbi. See paistab ju väga kaval asi, et edu saavutada. Mis vahe on siis sõjakavalusel ja salakavalusel?

Tegelikult eestikeelses terminoloogias on olemas kaks asja: üks on pettus ja teine on sõjakavalus. Probleemkoht on pettus, mis on selline olukord, kus sa püüad vastasele jätta mulje, et vastasel ei ole põhjust oodata ohtu või et vastane on tegelikult kaitstud. Kõige lihtsam näide on see, et kui ma tulen valge lipu all, siis ma annan sellega märku, et ma soovin alla anda, ma soovin läbirääkimisi pidada ja seetõttu ma ei ole ohtlik. Ning vastane teab seda samuti ja vastasel tekib kohustus mind mitte rünnata. Ma jõuan segamatult vastasele lähedale, viskan valge lipu kõrvale ja ründan vastast. See on pettus. Aga kõik muud asjad, need on sõjakavalus: kui ma püüan näiteks vastast eksitada, suunata teda kuhugi valedele jälgedele või midagi muud taolist. Küsimus on selles, et pettus on kokkulepitult keelatud. Vastase vormi kasutamine selleks, et oma sõjalist operatsiooni toetada, on keelatud. See on lihtsalt niimoodi kokku lepitud.

See on vist isegi natuke õigusfilosoofiline küsimus, miks see on keelatud? Miks sõjas, kus meil inimesi ju tapetakse sõna otseses mõttes, on ometi selline reegel, et petta ei tohi?

Loomulikult relvakonflikt on hirmus asi, inimesed surevad, põhjustatakse hävingut, aga riigid on jõudnud ikkagi arusaamisele, et kusagil on piir, mida teha tohib ja lihtsalt on teatud asjad omavahel niimoodi kokku lepitud, et päris kõike ei tehta. See ei ole ka väga rüütellik, kui nii võib öelda.

Aga kas selle eest saab kuidagi karistada, kui näiteks Vene sõjaväelane paneb selga ukrainlase mundri ja jääb siis niimoodi vahele? Kas tema suhtes kehtivad siis kuidagi teistsugused sanktsioonid kui sellele, kes tabatakse Vene mundris? Ütleme näiteks, et ta võetakse vangi. Kas siis kuidagi ukrainlased võivad teistmoodi reageerida?

Põhimõtteliselt küll, jah. Kui vastase võitleja langeb vangi, siis temast saab sõjavang. Sõjavangi kohtlemisele on ette nähtud teatud reeglid. Aga kui sõjavang on varem oma tegevuses rikkunud sõjapidamisreegleid, siis on teda võimalik selle eest karistada. Kuna Vene relvajõud ei tohi kasutada Ukraina vormi, siis järelikult on toime pandud rikkumine. Ja kui ta langeb vangi, siis Ukraina võimudel on õigus teda ka selle eest karistada.

Ukraina on suutnud oma elanikkonda väga hästi mobiliseerida ja see tähendab, et nii mõnigi tank või soomuk koos Vene sõduritega seal sees on langenud Molotovi kokteili saagiks. Aga mis on nende süütepudeleid loopivate ja tsiviilriideid kandvate inimeste õiguslik staatus? On nad siis tsiviilisikud või on nad sõjaväelased?

See nüüd on natukene keeruline olukord tõepoolest. Relvakonflikti õigus või sõjapidamise reeglid ütlevad, et relvakonfliktis on kõik inimesed kas kombatandid või tsiviilisikud. Kombatandid on need inimesed, kellele riik on andnud õiguse kasutada jõudu ja seetõttu selline jõu kasutamine ei ole keelatud ega saa ka olla karistatav. Ehk siis kui Ukraina kombatant tapab Venemaa kombatandi, siis see ei ole õiguslikult kuritegu.

Nüüd tsiviilisikud peaksid idee kohaselt hoiduma vaenutegevuses osalemisest ja vastutasuks selle eest neid ei rünnata. Tsiviilisikuid saab riik muuta kombatantideks, anda neile õigust osaleda vaenutegevuses. Sellises konfliktiolukorras tüüpiline võimalus on mobiliseerida. Ukraina on ju ka seda teinud tegelikult, aga siin on veel üks probleem. Kombatantidena on väga põhimõtteline kohustus ennast eristada rahumeelsetest tsiviilisikutest. Ehk kui nüüd Venemaa poole pealt vaadatuna seda kommenteerida, siis võib ju Venemaa öelda, et mina ei saa aru, millised on mobiliseerunud tsiviilisikud, millised on rahumeelsed tsiviilisikud ja ta võib Molotovi kokteile loopivatele tsiviilisikutele ette heita, et te ei täida seda eristamise nõuet. Ja kui nad vangi langevad, siis võib ka neid mingisugune karistus oodata. Idee kohaselt, kui tsiviilisikud on mobiliseeritud, nad on saanud kombatantideks, siis vastase kätte langemisel peavad nad olema sõjavangid.

Aga saan ma õigesti aru, et kui nad langevad vastase kätte, kandes tsiviilriideid, siis põhimõtteliselt ka rahvusvaheline õigus lubab okupatsioonivägedel rakendada nende suhtes ka nii-öelda tsiviilkaristust? Et sa ei astunud minu vastu sõjalises konfliktis, vaid sa lihtsalt tapsid mu sõdureid.

Põhimõtteliselt küll. See taandub jälle sellele, et sul on kohustus ennast eristada. Eristamine ei pea tingimata toimuma vormiga. Sellistes konfliktiolukordades, kus tsiviilisikud näiteks spontaanselt ühinevad vastupanuga, on natuke võib-olla palju oodata, et kiiresti on kõigil vormid olemas või need õmmeldakse kiiresti. Oluline on see, et sul on eemalt äratuntav märgistus. See võib olla mingisugune käepael või peakate või midagi, mis on kuidagi spontaanselt tekkinud. Kui selline eristamise nõue on täidetud, siis on selles mõttes kõik okei, et sinu ülejäänud riided on tsiviilriided. Tegelikult neid võimalusi on, tuleb natukene nutikas olla ja kõik nõuded saab kenasti täidetud ja need tsiviilisikud on ka siis nii-öelda õiguslikus mõttes turvatud.

Muide, mis on Vene sõjaväelaste õiguslik staatus, kui nad nüüd Ukrainas kinni peetakse? Ma mõtlen, et seni on Ukraina niinimetatud separatistide poolel võidelnuid käsitlenud ju terroristidena, ka Eesti on seda teinud. Kui keegi siit on läinud Donetski või Luganski niinimetatud vägede poolel võitlusesse, siis meil on siin ka inimesi süüdi mõistetud terrorismikuriteos. Nüüd, kui Venemaa on avalikumalt sellesse konflikti astunud, siis kas Ukrainas võib senimaani neid inimesi terroristidena käsitleda või nüüd nad on ikkagi kinnipidamisel näiteks sõjavangid?

See on muidugi natuke pikem jutt, aga ütleme nii, et lihtsustatud mõttes tuleb teha vahet, kas me räägime nende separatistlike piirkondade nii-öelda relvastatud isikutest, keda tõepoolest võib Ukraina õiguse valguses näha inimestena, kellel ei ole õigust osutada vastupanu valitsusele ja kelle tegevus on seetõttu karistatav. Teine olukord on see, et meil on konflikt Venemaa versus Ukraina. Siin on olukord, kus kahe riigi täiesti ametlikud relvajõud on üksteisega vastamisi ja siin me ei ütle, et see vaene sõdur on õigusvastane või õiguspärane. Siin me ütleme, et tegemist on kombatantidega. Neil on selles mõttes õigus sõdida oma riigi nimel ja kui nemad nüüd üksteise poole kinni langevad, siis on tegemist sõjavangidega väga traditsioonilises tähenduses.

Ukraina president Volodõmõr Zelenski ütles, et Harkivi elurajoonide pommitamine on sõjakuritegu. Venelased teadsid, kuhu nad tulistavad, seal ei olnud sõjaväerajatisi, ütles Zelenski. Amnesty International oli täna hommikuks kokku pannud suisa kaardi, kus oli siis näidatud Ukraina piirkondi, kus olid pihta saanud kas lapsed või naised või lihtsalt tsiviilisikud, ja märkis ka ära, et seal on toime pandud potentsiaalselt sõjakuriteod. Kust see piir siis lõpuks jookseb, sest sõda ilma tsiviilohvriteta ju tõenäoliselt kunagi ei juhtu? Millal see suurtükituli on sõjakuritegu ja millal on ta lihtsalt lahingutegevus?

Selles mõttes on täiesti õige, et igasugune tsiviilkahju ei ole kohe sõjakuritegu. Teatud tingimustel on tsiviilkahjud aktsepteeritavad. Aga kõik algab sellest, et igasugune vaenutegevus peab olema suunatud kas kombatantidele või sõjalistele sihtmärkidele. Kui nüüd teadlikult rünnatakse tsiviilisikuid või tsiviilobjekte, siis see on igal juhul kuritegu. Aga mis asi on see aktsepteeritav kahju? Seda nimetatakse kaasnevaks kahjuks. See tähendab seda, et kui rünnatakse näiteks sõjalist sihtmärki, võtame niisuguse lihtsa näite, et meil on tank, tank on sõjaline sihtmärk, seda võib igal juhul rünnata. Aga nüüd sinna tanki on tulnud uudistama mõned tsiviilisikud ja kui nüüd tanki ründamisel tsiviilisikud surma saavad, siis see ei olnud eesmärk ja see on kaasnev kahju ja antud juhul aktsepteeritav. Aga kui me vaatame neid Ukraina näiteid, mis siin nüüd esmaspäeval, teisipäeval on järjest suurenenud, siis seal on küll näha, et tahtlikult rünnatakse tsiviilobjekte ja seal ei saa mingisugust õigustust olla. Ja seega on niisugune esmane hinnang küll, et tegemist on sõjakuritegudega.

Ehk siis ka selline pommitamine, mida me ju teame näiteks Teisest maailmasõjast, mida tehti mõlemal pool ja kus oli eesmärk vastase nii-öelda vaimu murda, siis selline pommitamine ei ole mingil juhul lubatud?

Jah, kaasaegne relvakonflikti õigus on kirja pandud pärast Teist maailmasõda, arvestades just neid negatiivseid kogemusi, ja selline vanas stiilis sõdimine läbi rahva ei ole täna tõepoolest aktsepteeritav. Seda ei saa õigustada sellega, et me tahame üldrahvalikku ja riiklikku vastupanu vähendada sellega, et ründame tsiviilelanikkonda, et siis president on sunnitud nii-öelda alla andma. See ei ole kindlasti aktsepteeritav ja see on sõjakuritegu ja olenevalt tingimustest võib juba olla ka inimsusevastane kuritegu.

Viimastel päevadel on olnud üsna palju juttu ka sellest, missugust moona Venemaa kasutab. Näiteks Harkivit on ta väidetavalt rünnanud kobarmoonaga, sellisega, mis enne maapinnale jõudmist väiksemateks lõhkekehadeks laguneb ja millest paljud lõhkekehad jäävadki sinna maha vedelema ega lõhke, kuni siis mõni pahaaimamatu inimene neile otsa jalutab. Kas kobarmoon või viimasel ajal ka paljuräägitud vaakumpomm on siis keelatud?

Erakonfliktiõiguses on rida relvi ja taktikat tõepoolest keelatud. On olemas eraldi leping, mis puudutab kobarmoona. Seal on üle saja riigi öelnud, et nemad kobarmoona enam ei kasuta. Aga kõik riigid ei ole selle lepinguga ühinenud. Ei ole ühinenud Venemaa, Valgevene, Ukraina ja tegelikult ka Eesti. Iseenesest kobarmoona kasutamine ei ole kohe õiguse rikkumine. Nüüd on aga üks teine asi, mida tuleb alati arvestada. Isegi kui kasutatakse õiguspärast relva, ei tohi sellega põhjustada liigseid kannatusi ja ülemäärast kahju. Nii et kui me nüüd kasutame näiteks mingisugusel avatud maastikul vastase vastu kobarmoona ja ohvriteks on seal ainult kombatandid ja sõjaline tehnika, siis mingit probleemi ei ole. Aga kui sa kobarmoona kasutad asustatud alal ja kobarmoon on niivõrd ebatäpne ja ta katab niivõrd suurt ala, siis on peaaegu võimatu teha vahet seal kombatandil, tsiviilisikutel, sõjalistel sihtmärkidel ja tsiviilobjektidel. Nii et see on ilmselgelt probleem, kui kobarmoona kasutatakse asustatud alal.

Rahvusvahelise kriminaalkohtu prokurör Karim Asad Ahmad Khan ütles teisipäeval, et alustab Ukraina olukorra uurimist, sest tema hinnangul on alust arvata, et sõjategevuse käigus on toime pandud nii sõjakuritegusid kui ka inimsusvastaseid kuritegusid. Kas on tõenäoline, isegi kui neid kuritegusid lõpuks tuvastatakse, et keegi ka päriselt karistada saab?

See menetlus rahvusvahelises kriminaalkohtus on ikkagi üsna pikk, mitme faasiga. Aga lõppastmes on igal juhul vajalik see, et konkreetsetes kuritegudes süüdistatav isik ilmub kohtu ette. Nii et ühel hetkel enam edasi minna ei saa, ilma et see inimene seal oleks. Nüüd, kui me arvestame, et tegemist on Venemaa relvajõudude liikmetega, siis tekib kohe küsimus, kuidas me nad kätte saame. Samamoodi kui me räägime Venemaa, ütleme siis sõjalisest ja poliitilisest juhtkonnast. Kuidas me nad kätte saame? Muidugi, kui mõned sõjakuritegusid toime pannud isikud on langenud Ukraina kätte vangi, siis nendega on asi lihtsam. Siin on ilmselgelt probleemkoht ja võib-olla üleliia entusiastlik ei ole põhjust olla selle menetluse suhtes.

Ajalugu on näidanud, et kätte õnnestub selliseid inimesi saada. Aga kui me nüüd sellise inimesena mõtleme Vladimir Putinit, siis ikkagi siis, kui seal riigis sees midagi väga kardinaalselt muutub.

Jaa, see on kõige tõenäolisem. Kui me vaatame rahvusvahelist kriminaalkohut, siis nad on ka varem püüdnud ametis olevaid riigipäid kätte saada. Siin on kaks tuntud näidet: üks on Liibüa juht Muammar Gaddafi, kes küll hiljem surma sai ja nii-öelda pääses menetlusest, ja teine näide on endine Sudaani president Omar al-Bashir, kes küll kukutati isegi oma riigis, aga teda sellegipoolest välja ei antud. Nii et täna meil ei ole ühtegi näidet sellest, kuidas rahvusvahelise kriminaalkohtu ees oleks tegelikult ka ametis olev või endine riigipea vastutusele võetud. Aga kunagi on ikka esimene kord.

Mul tuleb sõdade puhul ikka selline mõte, et miks vastase riigijuhti lihtsalt ära ei mürgitata. Muidugi see on keeruline, tal on ihukaitsjad ja kõik, aga kahtlemata see on ju lihtsam kui suurte armeede liigutamine, või nõuab vähem ressurssi kui linnade ülesehitamine, inimeludest rääkimata. Kas rahvusvaheline õigus ütleb midagi ka sellise atentaadi kohta? On see sõjapidamise osa? Oleks see lubatud?

Ütleme nii, et relvakonfliktis iseenesest võib olla olukord, kus selline tegevus oleks lubatud. See on seesama asi, et president on iseenesest tsiviilisik. Aga kui tsiviilisik panustab vahetult vaenutegevusse, tal on otsene mõju vaenutegevuse suunamisel, kontrollimisel, siis me saame öelda, et ta on selleks ajaks kaotanud oma tsiviilisikukaitse. Siin muidugi tuleb kindlasti vaadata seda, milline on ühe või teise presidendi roll.

Venemaa on presidentaalne riik, kus siis Vene presidendil on reaalne võim ja ta võib teha relvajõude puudutavaid otsuseid. Ja sellisel juhul tegelikult saaks väita, et ta ei ole enam tavapärases mõttes tsiviilisik ja rünne tema vastu on lubatud. Sellise konstruktsiooni, ma arvan, saab üsna usutavalt teha küll.