Riigikogu peaks pöörduma teiste riikide parlamentide poole ja panema neile ette, et nad survestaksid oma valitsusi kehtestama Venemaale täieliku kaubandusembargo. Isamaa algatas sellekohase pöördumise riigikogu teisipäevasel erakorralisel istungil.

Teisipäevast alates on Venemaa sõjategevus muutunud verisemaks ning ulatuslikult on kasvanud tsiviilohvrite hulk. Nüüd tuleb koheselt taotleda vaba maailma riikide sellist sanktsioonipoliitikat, mille eesmärk on Venemaa majandus täielikult põlvili suruda.

Ukraina taotles edutult enne sõjategevuse algust läänelt ennetavate sanktsioonide kehtestamist. Dramaatiliselt pöördus Ukraina president Volodõmõr Zelenski maailma liidrite poole üle-eelmisel laupäeval Müncheni konverentsil.

Siis ei peetud neid sanktsioone vajalikuks. Põhjenduseks oli, et sanktsioonipoliitika peab olema astmeline ning teadmata sanktsioonide heidutus on toimivaim tee. Paraku osutus see käsitlus kiskja survestamisest valeks ning selle maksavad oma verega kinni Ukraina inimesed.

Pärast Donetski ja Luhanski tunnustamist Venemaa poolt järgnesid lääne sanktsioonid, mis ennekõike olid sihitud isikute ning Donetski ja Luhanskiga äriajamise vastu. Neljapäevase sõjategevuse alguse järel järgnesid sanktsioonid, mis puudutasid Venemaa panku ja Venemaa tegevust maailma rahanduses (USA sanktsioonid nägid ette pankade korrespondentarvete sanktsiooni viimaseks tähtpäevaks alles 30 päeva).

Nädalavahetusel jõuti ka SWIFT-süsteemini ja Venemaa keskpanga kättesaadavate varude külmutamiseni. Teisipäeval võttis Euroopa Liit vastu otsuse Venemaa suuremate pankade väljalülitamiseks SWIFT-süsteemist (kahjuks jõustub otsus alles kümne päeva pärast).

Me ei tohi petta ennast õigetest ja moraalselt hädavajalikest sammudest, et vaid Venemaa kui lõpptootja maa märgiga kaubad koristatakse patriootlike ettevõtjate poolt lettidelt. Vene kaubad jõuavad meieni ja me ostame neid praegu ikkagi just toormeahelate kaudu.

Läänes on sanktsioone disainitud nõnda, et jäetaks välja massiivne toormekaubandus Venemaaga. Kuid just see moodustab Venemaa eelarvetuludest ligi poole. Nii on olukord paraku kahepalgeline: nädal sõjategevust on tähendanud faktiliselt Venemaa sõjamasina doteerimist ca nelja miljardi dollariga. Statistiliselt on omakorda Venemaale kaupu tarnitud eeldatavalt ca kaks korda vähemas mahus, arvestades Venemaa ja lääne kaubavahetuse tasakaalu.

Paradoksina on EL otsustanud küll õigustatult survestada kaasroimar Valgevenet terasesanktsiooniga, kuid Venemaale näiteks alumiinimumisanktsiooni pole kehtestatud. Sanktsioonide tulemuslikkuse võimalikult kiireks saavutamiseks peavad need olema kõikehõlmavad ehk sisaldama lähtekohana täielikku kaubandusembargot Venemaaga.

Seega tuleb sanktsioonide alla arvata kogu SWIFT-süsteem ning samuti teised rahvusvahelised alternatiivsed maksekanalid, täielik kaubandusblokaad ning sadamate sulgemine kõigile Vene laevadele, aga ka muudele kaubalaevadele, mis toovad Venemaalt kaupa või kelle lõpp-sadam on Venemaal. See tähendab ka rahvusvahelise autotranspordi tegelikku sulgemist Venemaaga.

Nii suure mahuga sanktsioone ei ole kaasaegses maailmas rakendatud. Kindlasti kaasnevad nendega suured praktilised probleemid kogu maailmas (ennekõike toormevallas) ning kindlasti ei ole reaalne hoida neid sellises mahus tähtajatult. Kuid nende sanktsioonide mõte peabki olema kiire mõjuga kahju ja Vene majanduse kokkukukutamine nii, et selle mõjust ei jääks keegi Venemaal välja.

Olukord on ajakriitiline. Positiivse pretsedendina otsustas G7 riikidest Kanada peatada toornafta sisseveo Venemaalt. Tõsi, otsust kergendas asjaolu, mahud on suhteliselt väikesed. Täielik ja koheselt rakenduv kaubandusembargo on see, mida palub lääne maailmalt Ukraina valitsus. Me peame selle sõnumi viima oma liitlasteni.