Kiirtee Žõtomõri linna on peaaegu tühi. Sildid tee ääres hoiatavad miinide eest. Meie reedene autojuht selgitas, et naised ja lapsed on varjul, mehed oma kohtadel, kuid relvi ei jätku. Sel ajal, kui meie sõidame, rünnatakse linnas koolimaja.

Paari tunni pärast on näha, et pool maja on  täiesti maatasa ja sees üritatakse päästa neid asju, mida päästa on. Õnneks keegi surma ei saanud.

"Siit evakueeritakse tehnikat ja asju, mida on veel võimalik kuidagi päästa ja kasutusele võtta," ütles vabatahtlik abimees Jaroslav.

Jekaterina on selles koolis õpetajana töötanud 37 aastat. Sel aastal võttis ta juhendada uue esimese klassi, värskelt remonditud koolis.

"See on minu klass. Ma nutan ja nutab mu süda. See on niivõrd hirmus, valus ja ma ei oleks iial arvanud, et ma oma 55 eluaasta jooksul elan sellise momendini. Ma olen rahvuselt venelane, kuid alates 24. veebruarist sai minust ukrainlane ja mitte lihtsalt ukrainlane, minust sai rahvuslane, saate aru?" rääkis Jekaterina.

Paar päeva tagasi rünnati linnas ka elumajade rajooni, millest on maha jäänud prügimägi.

Pihta sai ka Stepani maja. Ta oli kodus, kui pauk käis.

"Majas olin. Magasin. See juhtus kell 22.10, esimesel kuupäeval, 1. märtsil. Ja siia tekkis suur pommiauk, oma kaheksa meetrit. Ja näete sinna jäi mul auto, Volga," rääkis Stepan.

Otse rünnakuala kõrvale jääb polikliinik, mis aknad kaotas, ja sünnitusmaja.