Pärnu linnavolikogu liikmena vaatan sageli volikogu saali lage ja seinu. Mida need võiksid meile kui saadikutele öelda? Ilmselt üsna palju sõnu, mis trükimusta ei kannata. Volikogu hiljutine erakorraline istung polnud erand: seinad võiksid punastada, osa volinikke mitte.

Volikogu liikmetena oleme linna kõrgeim demokraatlik organ ja peame rääkima rahva eest, sest valijad on andnud meie mandaadi.

Tõesti, maailm on muutunud ja seda maailma organisatoorselt enam kokku ei lapi. Maailma saab tagasi muuta, kui inimestel on piisavalt inimlikkust, inimväärikust, tahet olla vaba, tahet otsida ja näidata suunda. See puudutab volinikkegi.

Suunamuutjaks osutus 23. veebruar, kui Eesti Vabariigi sünnilinnas Pärnus tähistati oma riigi sünnipäeva, meie aga arutasime parlamendis riigikogu avaldust "Venemaa Föderatsiooni agressioonist Ukraina vastu", mis võeti lõpuks vastu 72 poolthäälega, ent millele tehniliste võimaluste olemasolu juures jätsid hääle andmata paljud puudujad. Sellega avanes Pandora laegas.

Kui Pärnu linnavolikogu juhib inimene, kes vaatab pigem silma sõjale kui rahule ega liitu selle deklaratsiooniga (riigikogu liige, keskerakondlasest Pärnu linnavolikogu esimees Andrei Korobeinik puudus istungilt) ja siis rääkida, et me ei peaks seda oma rahvaga arutama, on mulle sügavalt arusaamatu.

Meie ühiskond ei vaja lõhestamist, seda pidas silmas Isamaagi, kui tegi Pärnus ettepaneku volikogu erakorralise istungi kokkukutsumiseks.

Nimme ei teinud me seda koos opositsiooniga, kus oleksime teoreetiliselt võinud kokku saada hääled, et panna paika päevakord, mida konkreetsel päeval Pärnu raekoja saalis arutada.

Andsime selle võimaluse koalitsioonile, et nemad kutsuksid kokku volikogu istungi ja võimuliit määraks päevakorra, aga kuna mitte midagi enamat ei juhtunud kui nn humanitaarkriisi arutamine, siis viimasel hetkel pidasime fraktsioonina vajalikuks pöörduda volikogu juhatuse ja kõikide fraktsioonide esimeeste poole, et ühiselt koostada tekst, milleta on Pärnu linnavolikogul võimatu edasi minna, sest volikogu otsused, pöördumised on volikogu omad vaid siis, kui need on läbinud hääletuse. Siis tekib ühine seisukoht.

Võimatu on minna järgmise etapi juurde, kui me pole avanud ust, millest tahame sisse minna. Ehk mõista hukka Venemaa agressioon ja sõjakuriteod. Paraku ei järgnenud meie sellelegi sammule mingit reaktsiooni.

Astusime järgmise sammu ja koostasime teksti ning saatsime selle kõigile volikogu liikmetele. Jällegi nullreaktsioon.

Volikogu toimumise hommikul tegime eestseisusele ettepaneku tekst, mis kõigile oli saadetud ja millele ei järgnenud reaktsiooni, võtta istungi päevakorda, sest eestseisus meie korra kohaselt saab seda teha. Paraku ei tulnud eestseisuses kokku kvoorumit ja volikogu esimees Korobeinik ei mallanud mõnda minutit oodata, sest otsust teha saanud inimesed olid saalis, et volikogu saanuks hääletada deklaratsiooni, mille koalitsiooninõukogu esimees oli heaks kiitnud ja möönnud, et volikogu peaks seda tegema. Mis palagan siis käib?

Maailmas käib sõda, inimesed hukkuvad ja me ei suuda, ei taha, ei saa seda hukka mõistetud. Selle asemel tuli Korobeinik välja ettepanekuga lõpetada koostöö Sotšiga, millega pole 1994. aastast saadik mingit koostööd olnudki.

Volikogu esimees esines algatusega, et 24 tunni jooksul tuleb kokku kutsuda volikogu istung, aga päevakorda ei saa võtta punkti, mis mõistaks hukka Venemaa agressiooni.

Inimesed helistavad ja küsivad, mis toimub. Kas oleme tõesti jõudnud selleni, et Venemaa infooperatsioonid on tunginud volikogu saali? Et me ise ka enam ei saa aru, mida tahame, kes oleme, kust tuleme ja kuhu läheme.

Võimalus on Pärnus kokku kutsuda volikogu erakorraline istung ja teha see otsus ära. Minu soov oleks, et initsiatiiv tuleks koalitsioonilt, sest see ei ole koalitsiooni ja opositsiooni sõda, vaid kogu maailm on vaja sellest sõjast välja tuua.