Vabadele eurooplastele omaselt käib meil aktiivne enesepiitsutus. Justkui kohustuslik on igale oma praegusele otsusele lisada lõppu, et "me ei teinud õigeaegselt ja piisavalt", "oleme süüdi, et agressioonibarjääri küllalt kõrgeks ei kuhjanud juba 10 ja 15 aasta eest, kui agressori ja mõrtsuka edasistes kavatsustes enam mingit kahtlust ei olnud".

Ma ei tea küll, et kellelgi sellest pisikesest patukahetsusest parem hakkaks, sest kui arvame end elavat vabas maailmas vabade inimestena, siis on ju kõik, mis seni juhtunud, täpselt meie tellimuse ja soovide järgi tehtud. Nii, nagu rahvad oma poliitilisele võimule juhtnööre on andnud, nii on need ka tegutsenud ja midagi nutta siin ei ole.

Kui nüüd tundub rahvastele, et saab rohkem ja paremini, siis on väga lihtne see ka oma poliitikutele teatavaks teha ning viimased nädalad on näidanud, kui kiiresti suudetakse valitud juhid meelekindlamaks muuta.

Teise poolega on täiesti teine lugu. Juba ongi välja kraamitud Venemaa rahva ajaloolise süütuse narratiiv, vanematele inimestele nii tuttav 30 ja 60 aasta tagant.

Jutt käib Eestiski nii, et kõik Venemaaga suhtlevate eestlaste või venelaste sõbrad-tuttavad olevat sõja vastu ja Vladimir Putini vastu ja vastavalt ei tohi neid üksikisikutena samastada Venemaa mõrtsukatest juhtidega. Venelased ei võrduvat Putiniga, ei üksiku ega kollektiivsega ja lihtsale ega haritud venelasele ei tohtivat liiga teha, talle peale suruda süütunnet. Sest nad lihtsalt ei saavat midagi teha või kui saakski, siis millalgi kaugemas tulevikus.

Selline jutt äratab minus ja arvatavasti väga paljudes keskealistes ja vanemates inimestes Eestist Bulgaaria ja Balkanini üles mälestusi ja tundmusi, millega igaüks on ammu püüdnud rahu teha.

Kõike seda, kuidas Kremlis pesitsevat kurjategijate jõuku ei saa kuidagi ohjeldada, oleme kuulnud. Kõik kordub ja sõna-sõnalt. Rahvas ei olnud süüdi Stalini jõhkrates ning Nõukogude Liidu hilisemate juhtide, sealhulgas Mihhail Gorbatšovi inimsusevastastes kuritegudes, nüüd ei ole rahval süüd ka Putini omades.

Põhiline põhjus, miks ei saanud midagi teha Stalini vastu oli, et neil, kes ei olnud ajupestud, oli liiga suur hirm. Ja ajupestud enamus ei saanud süüdi olla seetõttu, et ta lihtsalt ei teadnud, mida teeb. Sinna juurde kuulub veel ka väide, et venelased ise kannatasid terrorirežiimi all kõige rohkem ja seetõttu on nende patud ammu lunastatud, kui keegi juhtumisi mingi süüdistuse esitakski.

Nüüd on sama väide laual: jälle ei saa midagi teha, sest ega te, Euroopa, ju ometi ei taha, et kõik kenad inimesed Venemaal vangi pandaks? Ja 70 protsenti Venemaa elanikest on jälle ajupestud ning seetõttu ei olevat lootust kriitilist protesteerivat massi, kelle jõul diktaator kukutada, võimalik kokku saada.

Tuletatagu siis endale meelde, et täpselt sama veendumus valitses Nõukogude Liidu südamaal ning paraku ka paljude impeeriumi rõhutud ja alistatud vähemuste seas, sealhulgas Eestis aastatel 1987 ja 1988. Ning ometi ei läinud kaua, kui vabadusse uskuvast ja selgelt nägevast vähemusest oli saanud enamus ja impeeriumiga oli lõpp.

Sirbis tuletas Meelis Kubits süü küsimust meelde Sergei Dovlatovi tsitaadiga: "Kirume lõputult seltsimees Stalinit ja loomulikult asja eest. Ometi tahan ma küsida – kes kirjutas neli miljonit pealekaebust?".

See on ainult üks kiht süüdlasi. Teine on kõik need sajad tuhanded või miljonid kollaboratsionistid diktaatori hiiglaslikus võimu hoidmise masinavärgis, kes tööst vabal ajal tavaliste kodanike hulgas ringi liiguvad ja on seetõttu ausa inimese jaoks palju lihtsamad sihtmärgid kui kindlustes ja punkrites turvaliselt rahvast isoleeritud võimu tipud.

Siin, Venemaa mõistes välismaal, nõuab üksjagu vaimset karastust, et regulaarselt lugeda seda propagandat, mida Venemaal praegu ja juba pikka aega ajakirjanduse pähe toodetakse. See on nii ilge ja selles viimasel ajal kasutatav sõna- ja väljendivara ei erine enam sugugi Stalini aja omast, olles mitu kraadi kangem kui näiteks nn pingelõdvendusaja tekstid 1970. aastatel.

Neid tekste toodavad tuhanded ja tuhanded inimesed, kes seal oma nime ja näoga esinevad ja peaksid iga päev ausa rahva põlguse all olema. Täpselt samamoodi, nagu olid viisakamas seltskonnas põlu all näiteks kollaboratsiooni teele läinud ja kompartei, julgeoleku või ka propagandistide ehk ajupesijatena ajakirjanduse palgal olnud eestlased okupatsiooni ajal.

Üks suur vahe Stalini ajaga võrreldes on see, et Putin ei ole Venemaal suutnud üles ehitada võimsat siseriiklikku terroriaparaati, ei ole tal piinakambreid, troikasid ega vangilaagreid Siberis miljonite inimeste jaoks.

Putini käsilased on suurelt jaolt pehmed ja nende igapäevane kiusamine peaks olema täiesti ohutu. Põlgus, näkkusülitamine, suguvõsast ja sõpruskonnast väljaheitmine, lihtne ju. Sest varem või hiljem kätte jõudva uue Nürnbergi otsuste rangus, see, kuhu tõmmatakse joon karistamisväärse kollaboratsionismi ning süütu kannatamise vahel, sõltub sellest, kui ohvriterohked lähinädalad on.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.